Kõrvalpilk värskele eesti animafilmile

Meelis Oidsalu

Tualetipoti küürimiseks kasutame paaniliselt üha moodsamaid vahendeid, ent meedial laseme endale iga päev rahulikult hinge sittuda.Selle aasta esimesed päevad möödusid teleri ees vaheldumisi Eesti suusatajate ja animameistrite tegemisi jälgides. Võin rõõmuga nentida, et nelja uue kunstilise animafilmi vaatamine osutus märksa köitvamaks tegevuseks, Eesti animaatleedid on endiselt heas vormis, hoopis paremas kui peatseks olümpiaks valmistuv Eesti suusakoondis, ja erinevalt suusatamisest, kus põhilised lootused on seotud kustuvate tähtedega, andis 2009. aastal animafilmis  vanameister Pärna kõrval tooni juba arvestatav järelkasv. Siinkohal ühe tugitoolianimaatori hinnang meie joonis- ja nukufilmi möödunud hooaja saavutustele.    

Piknik rannal

Olga ja Priit Pärna joonisfilmi „Tuukrid vihmas” tegelasteks on tuukriametis mees ja tema öises vahetuses hambaid raviv abikaasa. On varahommik. Mees on just ärganud, peseb, keedab kohvi, läidab sigareti. Naine saabub töölt. Koos juuakse hommikukohv, seejärel suudlus, mees lahkub tööle, naine heidab päevaunne. Edasi näeme päästemeeskonna abitut  askeldamist vihmas (tuukrimeeskond sätib end Pirita tee ääres päästma reisijaid Tallinna reidil aeglaselt uppuvalt reisilaevalt) vaheldumisi naise rahutute päevaunenägudega. Naise romantilised unenäod jäävad esmavaatamisel kodeerituks, need töötavad (nagu Priit Pärna kunst sageli) puhta vormi, teadvustamatuse peal ja kõige paremini siis, kui ei ürita ülitihedalt kokku pressitud aktide sidustamisega ülemäära vaeva näha. Tegelikkuses aset leidvad  päästemeeskonna toimetused on antud aga rõhutatult argises helistikus. Tegemist on kahe häirivalt kontrastse, kuid rööpselt kulgeva maailmaga. Uppuvat laeva päästma „tõtanud” meeskonna (kes terve päeva peategelast tuukriülikonda üritab toppida, kuid mingi äparduse tõttu on sunnitud ta korduvalt lahti riietama ja uuesti otsast alustama) askeldustest kasvatab Pärn tasahilju lõikavalt tabava diagnoosi  meie ühiskonna hingeseisundile. Laev on küll uppumas, tugevasti kreenis, aga pole hullu, sest kohe-kohe saab kõik korda: kohe pannakse tööle kompressor, mis kummipaadi täis pumpab, kohe lõpetab tuuker viimase sigareti, kohe saab abi, kohe saame Euroopa Liitu ja NATOsse, ühineme eurotsooniga … kuni kell saab kuus. Päästjate tööpäev lõpeb, asjad pakitakse kokku ja minnakse keset päästeoperatsiooni ära koju. Tõsi, päästmist ootav rahvas  on vahepeal omal jõul kuivale maale saanud, isegi laeva kapten hääletab end Pirita teel kodu poole, et aegsasti voodisse jõuda, sest et arvatavasti on hommikul vaja jälle uppuvale laevale naasta – siis algab päästmine uuesti. „Tuukrite …” lohutut vihmast atmosfääri on Andres Laasik Eesti Päevalehes juba jõudnud põgusalt võrrelda Pärna kolmekümne aasta taguse režiimikriitilise filmiga „Eine murul”. Autor ise seda sidet ei varja: kus vihma, seal on ka vihmavarje, ja „Tuukrites …” lendab vihmavari sama silmatorkava kujundlikkusega kui „Eines murul”. „Vihmas tuukrite” ühiskonnakriitika pole sugugi vähem avalik ja terav ning mulle tundub, et ka kriitika objekt on mõlema filmi puhul ehmatavalt sarnane.

Nii „Eine murul” kui „Tuukrid vihmas” atmosfääri teeb ahistavaks ühiskondliku kommunikatsiooni haiglaslik inertsus, simuleeritus. Päästemeeskonna tegevus sarnaneb pigem  piknikuseltskonna toimetamisega: aega on ju küll, sest ega see laev nüüd nii kiiresti ka upu. „Päästjad” on ilmselgelt orienteeritud protsessile, mitte tulemusele ja nende mõtteviis liiga enesekeskne, et see uppuval laeval ootavale rahvale head tõotaks. Ühel hetkel ilmub tuukrite meeskonna kõrvale ootamatult agar sukelduja, kelle rannavalvurlikust otsusekindlast olekust võib aimata kavatsust viivitamata laevani ujuda. Vetelpäästja saab aga külmas vees  südamerabanduse ja kogenud tuukriseltskond on sunnitud vaese idealisti veest välja tassima: vaata lolli, või tema lootis ilma pikki põhjalikke ettevalmistusrituaale läbimata rahvani jõuda! Humoorikaid ja mõtlemapanevaid paradokse on filmis ohtralt. Kui naise sürrealistlikud unenäod esialgu kõnetamata jätavad, siis painama jäävad nad ikka ja leiavad oma õige koha neist tekkinud rusutuse seedimise käigus. Unenäod ja nende  helitaust õõvastavad ning ärritavad. Unenäos suundub naine reisile (veab enda järel reisikohvrit) ja üritab samas uinuda, rahu saada, aga miski alati ärritab teda (ja ka vaatajat) väga ebameeldival moel. Naise kohvri sisu ehk hunnik õunu, on taas viide „Einele murul”, mille esimene neljandik kirjeldab naispeategelase asjatud püüdlusi leida nõukaaegsest kaubandussüsteemist defitsiitset õuna. Ring on täis. Kui Pärnade filmi puhul miski häirima jääb,  siis mõningad ebakõlad jutustamisvõtmes, allegoorilisse ja absurdilikku laadi sõidavad sisse otseütlemised: nii suitsetamisvastase kampaania maskott, kes end kogemata sigaretist põlema süütab, kui ka tüütu ajakirjanik, kellele jalaga tagumikku äsatakse, rebestavad peenelt kootud õhulist kujundikude. Samas vaataja kaasamise, sugestiivse võttestiku poolest erineb „Tuukrid …” aga Pärna varasemast loomingust.

Rööpsete reaalsuste põimimisega filmi lõpus (unine naine jõuab uppuvale laevale ja uinub seal, saab lõpuks oma kaua oodatud unerahu) juhatatakse vaataja laeva sisemusse, tema tähelepanu ankurdatakse ärrituse kulminatsiooni (koos naisega viibib laevakajutis äärmiselt ebameeldivat heli tekitav toonekurg) ja selle järsu maandamise teel (naine heidab uinumist segava toonekure illuminaatorist välja ja ootamatult vabanevad nii tema kui ka vaataja ärritajatest). Vaataja muljemälus tekib  kohalolemise, kaasatuse efekt, mistõttu ta leiab osaduse laeval olijaga; algne vaatenurk kaldalt laevale vahetub hoopis õõvastavamaga – uppuval laeval viibija omaga.       

Vaimse hügieeni apoloogia

Jelena Girlin ja Mari-Liis Bassovskaja (kelle ühine režissöörinimi on Girlin Bassovsaja) on oma nukufilmi „Oranus” aluseks võtnud Viktor Pelevini romaani “Generatsioon P”. Pelevini kirjeldatud Oranus ehk suupäraklus on sisuliselt tarbimissõltlus, mille tekitamiseks suurkorporatsioonid  meediat kasutades inimesi zombistavad, et turustada neile võimalikult suures koguses masstoodangut. Girlin ja Bassovskaja näitavad, kuidas võiks näha “reaalsuse kõrbe” inimene, kelle silmad konspiratsiooniteoreetik Pelevin on avanud. Autorite valgustatud pilk näeb maailma koosnevat peamiselt inimvaredest ja sitast, mis tagab tarbimissüsteemi vereringe. „Oranuse” suurim väljakutse on iseseisvumine doonortekstist. Õnnestunud  ja peaaegu füüsiliselt puudutav koleilus olustik ei suuda filmi illustratiivsusest päästa. Pelevini tekstiga võrreldes jääb filmilugu samal ebakindlal kombel ringi komberdama kui selle peategelanegi, purjutav telesõltlane Arkadi, kes püüab oma tele-novela kangelannat kapitalistide käsilaste käest asjatult päästa. „Oranuse” autorid on põhirõhu pannud olustiku viimistlemisele ja nukufilmitehnikate lihvimisele, filmi kujundikeel on liiga õhuke ja  struktuur hajali, et midagi Pelevini romaanis sõnastatule lisada või iseseisvat alternatiivset tähendusruumi kehtestada. Autorid on mitmel pool sedastanud, et nende filmist tuleb otsida huumorit, ja nalja on ka üritatud teha. Näiteks šampooni- ja deodorandireklaame, mis pakuvad jõledale reaalsusele kontrasti, loetakse peale vaimutseva häälega, kuid huumor jääb punnitatuks ning nali, mis otsekohest ja ehk veidi primitiivset väljenduslaadi õilistada  võinuks, ekskrementidesse uppuva olustiku varju. Kasutatud sümbolid (sitta pritsiv teler, rooja süstimine zombide soonestikku) ja väljaheidetega seonduvate keelendite visualiseerimine (rinnakas pagaritädi „teeb sitast saia” ja kui vihastab, siis näeme ka, kuidas „sitt keeb”) pigem vaesustavad tõlgendusvõimalusi kui loovad neid ning nii jääb filmi moraal liiga alasti. Girlin Bassovskaja filmi Pelevini raamatuga kõrvutades meenub lammas, kes pügab iseenda villa, et sellest kedratud lõngast endale kampsun kududa. Kui Pelevin ja tema konspiratsiooniteooria unustada ja filmi väljaspool doonorteksti konteksti käsitleda, muutub „Oranus” kõnekamaks ning rõvedusse suletud kujundikasutus põhjendatumaks. Telerikastist Arkadile näkku purskav ekskrement kõrvuti puhastusvahendeid ülistavate reklaamklippidega on õnnestunud vastandus. Miks on me hingeline hügieenitundlikkus  nii nõrguke, kui ihulist hügieeni ohustavatest bakteritest ja muudest jõletistest oleme kommertsmeedia õhutusel hüsteeriliselt teadlikud? Tualetipoti küürimiseks kasutame paaniliselt üha moodsamaid vahendeid, ent meedial laseme endale iga päev rahulikult hinge sittuda. Girlin ja Bassovskaja väidavad: meie hügieeniteadlikkuses on midagi veidralt nihkes. Kahjuks on neil õigus.       

Seisev õhk

Martinus Daane Klemeti joonisfilmi „Õhus” autoripositsioon ja teema sarnanevad Girlin Bassovskaja „Oranuse” omaga. Inimesed on lasknud end meedial tasalülitada, masse hüpnotiseerivad avalikku ja privaatruumi tunginud ekraanid ning, nagu filmi lõpus selgub, on  kogu sellel vandenõul ka autor: keegi vangistusest vabastatud küberneetikahuviline. Kui Girlin Bassovskaja filmi puhul häiris selle täiesti ebavajalik kargustamine doonortekstiga, siis joonisfilmis „Õhus” tekib kohati vajadus viidete järele. Klemeti kirjeldatud maailm haakub Itaalia filosoofi Giorgio Agambeni „post-demokraatliku vaatemängulise režiimi” käsitlusega, mille kohaselt on turumajandusel absoluutne võim kollektiivse taju, mälu ja kommunikatsiooni  üle … Lisaks meedia- ja võimukriitikale on „Õhus” rahvuslusekesksuse, sõja ja sotsiaalse ebavõrdsuse teemal ironiseerimise idusid. Samas on nähtus vähe elu, näeme vaid režissööri ideede sümpaatset koomiksilaadset illustratsiooni, mitte enamat. Klemeti filmi ideeline, visuaalne ja ka heliline staatilisus tõstatab küsimuse teose žanrilisest kuuluvusest: pigem ongi tegemist animeeritud koomiksi kui animafilmiga. Seega võib Klemetit žanripiiride kompajana edukaks pidada. Klemet tõestab, et  piltide animeerimine ei anna alati tulemuseks animafilmi, vaja on ka emotsionaalse ja märgilise ruumi loomise, taju- ja mõttevoogude tekitamise oskust. „Õhus” hakanuks paremini tööle avalama sotsiaalse iroonia võtmes, režissööril on omapärane irooniatunnetus, mida võiks ehk julgemalt kasutada, kartmata olla publikule „liiga arusaadav”.   

Krokodill vannitoas

Eelmise aasta parimaks animafilmiks tituleeritud Kaspar Jancise „Krokodilli” kohta ükski Klemeti filmi aadressil lendu lastud kriitikanool ei päde. Jancise filmis on rangelt (ehk isegi liiga rangelt?) paigas rütm, nüansi- ja tähendusrikas kujundikeel, piisav pühendumine meeleoluloomele  ja paraja hingamisruumi jätmine vaatajale teevad sellest arusaadava, ent sügava ja nauditavalt poeetilise linateose. Kuulus ooperilaulja mandub pärast töö kaotamist ja maandub jäätisefirma krokodillist maskoti kostüümis. Ootamatult üksildaseks jäänud endisel staaril tekib armulugu juhuslikult kohatud naisterahvaga, ent suhe jääb üürikeseks, sest peagi selgub, et naisel on vannituppa peidetud teine krokodill, ning mitte mingi maskott, vaid päris ja  hirmuäratavalt näljane loom. Kuidas krokodill vanni sai ja kas naisterahvas kavatses ooperilaulja talle ühel heal päeval sisse sööta või oligi tegemist armastusega, seda võib vaataja ainult arvata. Kaspar Jancis on sarnaselt oma õpetaja Priit Pärnaga üks neist animafilmi autoritest, kes tõestavad, kui lähedal seisavad üksteisele luule- ja animakunst. Kui vanameister Pärna vaste luuleilmas oleks mõni vabavärssi harrastanud sürrealistlik poeet, siis Jancise „Krokodill” on pigem sümbolistlik, rangelt riimitud luule. Päris Charles Baudelaire’i tasemeni Jancis ei küüni, selleks on ehk värsirütm veidi liiga monotoonne, iroonia liialt eluterve ja sümbolid kohati kulunud (nukra olustiku taustal õilmitsev lõbustuspark ja korduvalt kahurist välja tulistatav portfelliga mees tundusid ehk veidi liiga viledaks kantud tähistajatena), ent seda polegi ju vaja. Heiti Talviku mõõdu annab Jancis välja küll ja see õigustab saadud tunnustust  igati. Igaks juhuks tuleks pärast filmi vaatamist kodusesse vannituppa piiluda, veendumaks, ega teil ole sinna mõni krokodill jäänud.     

Kokkuvõtte asemel 

Soovitaksin teil kõigil neid nelja filmi vaadata, kui ainult teaks, kus see oleks võimalik. Mittekommertsliku animafilmi levi Eestis jätab soovida. Artiklit kirjutades püüdsin end autorite varasema loominguga kurssi viia ja pean ütlema, et selleks tuli läbida korralik nõukogudeaegne sukkpüksijaht. Lüngad Priit Pärna eelnevas loomingus täitsin You Tube’i üles laetud äärmiselt kehva kvaliteediga klippidega. Kaspar Jancise „Weitzenbergi tänava” sain täiesti  juhuslikult, ilma et otsingud Internetis või kommertslevis tulemust oleksid andnud. Girlin Bassovskaja „Kleidi” hankimiseks oleksin pidanud raske kuriteo sooritama, mistõttu see jäigi nägemata. Ka siin artiklis käsitletud nelja filmi kettad usaldas Sirbi filmitoimetaja mulle tõsiselt südamele pannes, et ma kindlasti plaadid tagasi tooksin, sest Eesti Filmi Sihtasutus, kes need talle laenas, nõudvat neid õige pea tagasi. On arusaadav, et film, mida pärast valmimist  kinolinal levitada tahetakse, ei peagi võib-olla kohe kommertslevis olema, aga ma ei kujuta ka ette, et massid hakkaksid hiljem kusagilt supermarketist näiteks 9minutilise animafilmi DVDd ostma, vähemalt mitte sel määral, et tegijad sest märkimisväärselt rikkamaks saaksid. Viimane aeg oleks Eesti rikkalik kunstilise animafilmi-aardestik enam-vähem talutavas kvaliteedis Internetti üles riputada või siis seda näiteks süsteemselt Teater. Muusika. Kino või  mõne muu väljaande kaasandena levitada. Eesti väärtanimafilm, mis maailma festivalidel au ja kuulsust kogub, väärib laiemat kodumaist tuntust vähemalt sama palju kui meie tublid suusatajad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming