Kõrvakiil rutiinile

Olev Remsu

„Kaabakates” antakse paras litakas väikekodanlikule sündsustundele, keskmisele vaatajale sisse harjutatud maitse-eelistustele. Mängufilm „Kõik muusikud on kaabakad” (Allfilm, 2012, 90 min), stsenarist ja režissöör Heleri Saarik, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Kristina Lõuk, monteerija Jaak Ollino, produtsent Piret Tibbo-Hudgins. Osades Riina Maidre, Nero Urke, Helina Risti, Lotte Jürjendal, Jarek Kasar, Mihkel Kõrvits, Raivo Trass, Kristel Leesmend, Kaido Veermäe, Jelena Skulskaja, Toomas Jürgenstein, Kaisa Mallene, Andres Lõo, Jim Ashilevi, Jaanika Arum. Filmi vaataja peaks peale ekraani jälgima ka seda, mis toimub tema sees, tema tunde- ja mõttemaailmas. Eriti veel siis, kui ta tahab teose kohta veidigi põhjalikumalt oma arvamust avaldada. Nagu südametunnistus hindab automaatselt meie endi ja teiste tegusid eetiliselt, nõnda tiksub inimese sees tunnistaja, mis takseerib nähtut ja nähtavat esteetiliselt, tarvis vaid sellega kontakt saada. Pean tunnistama, et mina pidin kõigepealt tõrke maha suruma. Asusin „Kõikide muusikute” kallale neutraalse nulleelinformatsiooniga, ent mind häiris just sõna „kaabakad” pealkirjas. Professionaalne vaatajagi leiab filmist just seda, mida ta sealt otsib. Ja ehk professionaalne kõigepealt. Ja nüüd see „kaabakad”. Nagu iseenesest sündisid jälgimise algupoolel peas tulevase retsensiooni üpris karmid laused: kõige tähtsam on lugu, korralik põhjuse-tagajärje ketiga seostatud lugu, ei mingit improvisatsiooni kaamera ees! Kui pole lugu, siis pole ka filmi; kus on tegelaste karakterid? Neid pole! Kõik ühest satiirisavist vorbitud. Jne. Ent korraga tabasin – filmil pole ju viga. Miks ma lasin end ühe detaili tõttu negatiivselt häälestada? Pealegi, pealkiri nagu ei kuulukski filmi. Nagu maali pealkiri jääb ainult raamile, tähendab, väljapoole teost, nõnda jääb see filmitekstistki mõnevõrra eemale.

Pühkinud kaabakdetaili mõju, küsisin endalt: mis sundis mind ümber otsustama? Ja tõdesin – esmalt dialoogid. Repliikide loomulikkus, nende teema- ja ajastupärasus, mis mängib antud juhul üle nõude olla karakteripärane.

Etteruttavalt olgu mainitud, et lõputiitritest võime lugeda, et dialoogide toimetajaks on Jelena Skulskaja. See meenutab juba prantsuse filmiklassikat, kus pealkirjade autor on märgitud sageli eraldi stsenaristist, isegi siis, kui see on üks ja seesama isik, rääkimata enamjaolt juhtumeist, mil on tegemist kahe eri loojaga. Üks on andekas tegevuse loomisel, teine dialoogirepliikide väljamõtlemisel.

Edasi filmi ja iseenda jälgimisega! Järgnevalt fikseerisin, kuidas Heleri Saariku  „Kaabakad” mulle üha enam meeldima hakkas. Ja lõpuks langetaski mu esteetikatiksuja hinnangu: päris tahe ja hästi vajalik tükk.

Miks siis?

Kunagi laulsid Rajacad: „Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuniks su talu veel elab, elad sina ka”  Eesti kultuuri kohta peaksime laulma umbes nii: „… kuniks veel avangard elab, elad sina ka”. Ja Saariku film ongi klassikaline alternatiivkunstiteos, vähemalt püüd sellist teha, ning on lihtsalt hea, et meil luuakse rahvast rikkuvate haltuuraseriaalide kõrval ka midagi muud.

Kunagi kirjutasid Vladimir Majakovski ja teised vene kubofuturistid manifesti „Kõrvakiil avalikule maitsele”, ka lääne avangardistid on end vastandanud väljakujunenud rutiinile. „Kaabakateski” antakse paras litakas väikekodanlikule sündsustundele, keskmisele vaatajale sisse harjutatud maitse-eelistustele, ja niisugused soovid näitavad iseenesest, et tegija(i)s tuksub kunstniku süda, et ei minda välja odavale ja lihtsale meeldimisele-rahateenimisele, vaid tahetakse ennast teostada.

Ma näen „Kaabakate” puhul õnnestunud katset luua eksperimentaalteos. Film on väljakutsuvalt huligaanne, nagu sel juhul peabki olema. Jutustatakse noorte muusikute igapäevaelust, mängus on seks ja roppused, narkootikumid ning isegi Eesti lipu ja riigi mõnitamine. Seda sisult. Kuidas pakkuda sellist sisu vaatajale harjumuspärases tavaloos?  Tarvis on vaatajat raputada ning kui seda teha, siis nii sisu kui vormiga. Kui juba mässad, siis mässa ka ülesehitusega, muidu kukub haledalt välja. Lähed otsekui tsirkuseringi klounaadi tegema, endal pole ees punast papinina ja jalas tuttiga hiigelsusse. Kõik peab olema kooskõlas!

Filmi ülesehituse peamine omapära on see, et puudub põhjuse-tagajärje kett episoodide vahel, puudub see, mida just kõige enam ootab keskmine vaataja. Võib koguni öelda, et just niisugust ketti peetaksegi looks. Filmis pole ka väljaarendatud karakteritega tegelasi, kõik on, nagu juba öeldud, ühest savist. Üldise eksperimentaalpüüdlusega sobivad ilusti kokku väljakutsuvalt koledad võttepaigad ja interjöörid, aga eriti kaameratöö ja valgustus. Kaameratöö paistab olevat nimme kuidagi karvane ja tahumatu, nõnda et sobib siia nagu rusikas silmaauku.

Sürrealistlik tonaalsus

Kõik see loob sürrealistliku tonaalsuse. Sürrealismi seostatakse hämarusega, ratio eemaldamisega loomest. Valitsegu üldine spontaansus ja improvisatsioon, mõistus ärgu tehku oma kaineid ja eeskujudest pärit ettekirjutusi. Filmi värvigamma ongi hämar, täpselt sedasama võib öelda filmi sisu ja tegelaste meelsuse kohta. Valitseb terviklikkus, isegi harmoonia, kuid mitte kauniduse ja ülevõõpamise harmoonia, vaid inetuse- ja protestiharmoonia.

Tavalugu hoiab koos teadagi süžee. Kuid mida teha siis, kui süžeed ei olegi? Tervik võib kiskuda nagu ripakile ja harali, osad ei haaku.

„Kaabakates” seda viga ei ole: teose liidab tervikuks tegijapoolne mängulust ja iha provotseerida, tahtmine vaatajat õrritada, tema suhtumisrutiini sakutada. See on sisusõnum. Kui tõmmata päris suuri paralleele, võib isegi öelda, et filmis on tunda Luis Buñueli ja Salvador Dalí mõju.

Ehk on see tõdeng liialdus? Olgu, võtame siis kaare madalamaks, ütleme, et vähemalt nende kahe sürrealismiklassiku suundumuse mõju. Meenutame, et Buñueli innustas sürrealismi moraalne vabadus, ta kutsus üles tegema lõppu kollase saatana (raha) võimule, vangistavale ja silmakirjalikule kõlblusele, kodanluse stereotüüpsetele mõttemallidele ning siirduma inimkonna lapsepõlve, unenägudesse ja fantaasiatesse. 

„Kaabakates” lauldakse väljamaa keeles, et kujutlused teevad sombuse päeva päikseliseks. Mõneti on päris raske eristada esimese astme peegeldust teise astme peegeldusest ehk mis juhtub filmis nii-öelda tegelikult ja mis on vaid peategelase kujutlus. Ja kas ongi tarvis eristada? Ei ole.

Saariku töös lastakse kuulda pidevalt teravaid repliike nii-öelda trendiinimeste pihta. Demonstratiivselt eksponeeritakse joovaid noori naisi, kes ehk peaksid esile kutsuma vastikusjudina. Harjumuspärasesse süžeesse ja mõttelaadi ei sobi ka kuidagi kuulsate filosoofide tsitaadid, ent neid näeme-kuuleme nii Jean-Luc Godard’i ja kui ka Buñueli töödes. Tegevus lihtsalt peatub ning siis vuristatakse maha midagi Marxilt, Jeesuselt ja kellelt veel. Oletatavasti on vaataja esimene reaktsioon: see on vastuvõtmatu, see on totaalne ebakõla, kuna see pole tõepärane.

Natuke järele mõelnud, võime tõdeda: jah, pole nagu süžeepärane, kuid muidu klapib ilusti. Ja süžeepärasus polegi oluline, kuna igasugune süžee on ju väljamõeldis. Tõde on tähtsam.

„Kaabakates” kuuleme näiliselt kontekstivabasid õpetuseivasid Sokrateselt, pärast pisikest kaalutlemist leidsin vähemalt mina, et need passivad täpselt kokku filmi sisuga.

Mis siis on Saariku töös veel avangardset? Peale põhjuse-tagajärje ketiga seotud loo puudumisele veel tegelaste karakterite olematus. Aga olematusest on vähe! Miinusollus ei tekita kunsti, ka mitte avangardset kunsti. Sürrealistid eelistasid tavaloo kohtumiste jadale kokkusattumisi. Harilikult on süžeega ju nõnda, et vaataja seatakse pingesse, sest varsti peavad tema armastatud tegelased kohtuma. Ja vaataja lähebki liimile, elab sisse mõnesse lollakasse armuloosse, tapatöösse või varandusejahti. Seejuures on kõik näiliselt loogiliselt paigas.

„Kaabakates” näeme juhuslikkust, eales ei aima me ette, mil saavad jälle kokku filmi lähedastes kehasuhetes peategelased Leila (mängib Riina Maidre) ning Toivo (Nero Urke). Lähedased kehasuhted tähendavad nii sängi kui kaklemist. Või siis, millal on koos muusikud Shrek (Jarek Kasar / Chalice), Mihkel (Mihkel Kõrvits) ja teised. Filmis valitseb kaootiline, kuid  korralik ansamblimäng, ansamblitunnetus. See on üks selle töö üldise esteetilise terviklikkuse  komponente.

Jutustamisviis on sürrealistlik-assotsiatiivne, teost ei hoia koos süžee või viimistletud karakteriga tegelane/tegelased, vaid üks lähenemisnurk ja stiil. Mõned tegelased kannavad näitlejate kodanikunimesid. Muusik Mihkel on Mihkel Kõrvits, poetessi kutsub Leila Jelenaks, poetessi osa täidab Jelena Skulskaja. Ehk oleks võinud selle printsiibiga kaugemalegi minna, teistelgi  tegelastel võinuksid olla näitlejate eesnimed. See muidugi ei tähenda, et näitlejad mängivad iseennast, et näiteks Riina Maidrele oleks kirjutatud osa, mis olekski võetud näitleja elust. Mitte mingil juhul! Näitlejad mängigu ikka tegelasi, kujutagu kirjutatud rolle, nimede kokkulangevus oleks seejuures jällegi üks imepäraseid kokkusattumusi.

Ülireaalsuse hargnevus

Sürrealism on kuulutanud end ülireaalsuseks ja eks surréalisme prantsuse keeles seda tähendabki. Oleks olnud võrdlemisi ülireaalne, kui Riina Maidre oleks Leila asemel mänginud Riinat ja Nero Urke Toivo asemel Nerot. Aga olgu, tegelaste nimed pole filmis nii olulised nagu näiteks romaanis või näidendis.

Sürrealistlike filmide tegevus on ekstensiivne, levib nagu mööda horisontaali, võib näiliselt loogikavabalt hargneda kuhu tahes. Leila on muusik. Lisaks sellele on ta veel keevitaja. Kas liialdus? Aga mis sellest, las olla! Tõepärasus polegi ju tähtis, oluline on hoopis üllatus ja enneolematus. Ja et neid kahte totaalselt vastandlikku elukutset siduda, võime ju öelda, et mis see muusika muud on kui keevitamine, eriti heavy. Ja mis see keevitamine muud teeb kui kära ja sädemeid, mis kokkuvõttes on vist muusika.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis Leila kui tegelase avamine käib maniakaal-depressiivses võtmes: kord on muusik kõrgendatud aktiivsuse meeleolus, seejärel jälle üdini kurnatud. Ja kui palju on loojate hulgas seesuguse bipolaarse häirega inimesi!

Muusikud ei esine ainult Estonia kontserdisaalis, tihti teevad nad seda mahajäetud tehasehoonetes ja kirikuvaremetes. Nii et taas ülirealism. Võtame näiteks lipu- ja riigirüvetamise episoodi. Seda teevad „viisakad tüdrukud”. Süžeeliselt on see ju täielik ootamatus, aga sobib filmi  provokatiivse hoiakuga, samuti just sellepärast, et on ootamatu.

Või finaalepisood, šampusejoomine rannas. Olgu pealegi, et on ette vihjatud, ei kasva seegi ju mingist eelnenud tegevusest välja. Ja ei saa kuidagi öelda, et see oleks asjatu. See sobib just teose atmosfääriga. Lootute (süžeetute, nonnarratiivsete) lugudega on see häda, et neid on raske lõpetada. Nagu pole neil aristoteleslikku algust, keskpaika, nii pole neil ka sisust tulenevat lõppu. „Kaabakad” on aga suudetud muusikute rannaepisoodiga ilusti lõpetada.

Igatahes annab see film jällegi lootust, et vanem filmitegijate põlvkond võib rahulikult pillid kotti panna – bravuurikad noored on tulemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht