„Kormoranides” üritavad rokipeerud tõusta tuhast

Kristiina Davidjants

Režissöör Andres Maimik: „Mina usun sellesse, et esimese adressaadina võiks kõnetada film kõige lähemat vaatajat. Nagu ikka: minu pere, minu tänav, minu agul, minu linn, minu maakond, minu rahvas.”      Juulis ja augustis võetakse uut eestimaist täispikka mängufilmi  „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”. Filmi režissöörid ja lavastajad on Andres Maimik ja Ain Tolk, komöödias löövad kaasa mitmed tuntud Eesti näitlejad, avaliku elu skandaalsed tegelased ja poliitikudki.  Kristiina Davidjants: Millest film räägib? Andres Maimik: Lühidalt öeldes: elutahtest. Kuidas oma energiaga lõpuks välja murda, isegi siis, kui kõik asjaolud on sinu vastu: vanus, sotsiaalne positsioon, renomee. Kui vunk on sees, fookus paigas ja tahe taevavõlvini, siis on võimalik ka midagi saavutada. Ja kui nurja läheb, siis saad öelda nagu McMurphy filmis  „Lendas üle käopesa”: „Ma vähemalt proovisin. Teie jobuvandid ei teinud sedagi ...”. Film räägib veel ideaalidest, täpsemalt – rock’n’roll’i atitüüdist, mis oli veel 40 aastat tagasi väga radikaalne ja mässumeelne, aga praeguseks lootusetult vanamoodne. Räägib jonnakast vastupõtkimisest vananemisele ja mugavnemisele, romantilisest trotsist, eluga kompromissile minekust või mitteminekust, oma põhimõtete peenrahaks vahetamisest ja mittevahetamisest,  ambitsioonide ja realiteetide sobimatusest – tead küll, sellest vanast heast asjast, millest filmid ikka räägivad. Ma tahaksin, et film tuleks tonaalsuselt mažoorne. Elujaatav, inimesi jaatav.   

Traditsiooniline, kuid möödapääsmatu küsimus: kuidas sündis filmi idee?

Algselt oli hoopis idee teha teleseriaal, produtsent Piret Tibbo oli juba ETVga diili sõlmimisele päris lähedal, aga siis selgus, üllatus-üllatus – Eesti riik saab 90 aastat vanaks ja selle puhul  tuleb kõik meediumid rakendada rahvusliku narratiivi teenistusse. Ja bändist rääkiva teleseriaali asemel sündisid vabadusesammas ning „Tuulepealne maa”. Olime sellest projektist juba praktiliselt loobunud ja kirjutasime teisi stsenaariume, mis ühel või teisel põhjusel käiku ei läinud. Kohtumisel rahastajaga anti meile mõista, et aeg on küps uue rahvaliku põmaka jaoks, mis tooks publiku saali. Aeg on teha „Jan Uuspõld  läheb Tartusse 2”. Arendasime pisut teemat, õigemini öeldes proloogi sellest, kuidas Jan Uuspõld Juss Haasma kehastuses tuleb 1990. aastate algul Tallinna ja mis temaga kõik seal juhtuma hakkab. Aga kõik see tundus kuidagi liiga laagerdunud, ülesküntud uudismaana. Tegelikult oli veel üks stsenaarium, mida me tõsiselt arendasime, „Mees, kes puges kapi taha peitu”, Illar Hallaste ja Ando Keskküla juhtumile lõdvalt toetuv dramöödia. Mehest,  kes pärast üht piinlikku sissekukkumist hakkas avalikkusele valetama. Mida rohkem ta valetas, seda rohkem mätsis ennast sisse. Ning kui ta ka tahtis valede nõiaringist välja astuda ja üles tunnistada, ei olnud see enam võimalik. Ta oli mõnus kont avalikkuse ja seda esindava meedia hambus, kes sadistliku järjekindlusega lammutasid tema pere, professionaalse karjääri, autoriteedi ja mehelikkuse. Ka see projekt jäi toppama. Siis oli meil veel armastusfilmi ning  naturalistliku suhtefilmi stsenaariume, aga ka need ei leidnud rahastust. Ühesõnaga, asjaolude kokkusattumisel läks lõpuks „Kormoranide” projekt käiku, aga see pole üldsegi paha valik.   

Nii et tuleb jälle üks Maimiku-Tolgi komöödia?

Seda ikka küsitakse, et kas sa oledki nüüd säärane kerglane komödiant. Aga keegi peab nalja ka viskama. Skaala teises otsas, kus tehakse kaalukat autorifilmi, on päris tihe konkurents. Ma parem ei sekkuks … Lõppude lõpuks ei pea  kogu aeg piiritlema, et siit alates teen ma meelelahutust ja žanrifilmi ning sealt edasi läheb asi kunstiks. Vahelduseks on hea mõelda, et ma teen lihtsalt filmi. Sellist, mida ise tahaks vaadata.   

Kuidas seni läinud on? 

Väga kenasti. Me oleme üritanud teha nii, et ei oleks veremaiku suus. Filmitegemine ei tohiks olla punnitamine, raske päevatöö üheksast üheksani. Tahaksime, et filmitegemine oleks võttegrupile seiklus, puhast fun. Minu arust on üks režissööri funktsioonidest võtteplatsil hoida üleval usku, et tehakse õiget asja. Ning levitada positiivseid vaibe. Olla optimistlik, teha nalja. Tervitad hommikul kõiki heatahtlikult, teed seksistlikke märkusi  daamidele, meeldival moel muidugi, ja härradega räägid mingitest tehnilistest jublakatest. Kui režissöör ei usu sellesse, mida tehakse, siis kes veel? Ma ei ütle, et me nüüd selle psühhoterapeudi rolliga eeskujulikult hakkama saame, aga tuju pole veel langenud alla Kroonlinna nulli. Vaatasin dokfilmi Andrzej Wajdast, kes ütles, et kui film tuleb välja, siis saab igaüks  öelda, et meie tegime seda, see on meie film. Aga kui film läbi kukub, siis pestakse käed puhtaks, et see on, vaat, selle režissööri film. Meie ambitsiooniks on, et ükskõik, milline see film välja kukub, võiksid võttegrupi liikmed pärast öelda, et see on meie film. Meie tegime, mitte need kaks tolgust, kes töllerdasid võtteplatsil ringi ja segasid kõiki. 

Ma Rainiga rääkida ei saanudki, kuna ta pidi jooksma teise võttekohta lavastama teist episoodi. Miks säärane tööjaotus?

Et töö laabuks kiiremini, on meil kaks operaatorit ja kaks kaamerat ning mõnikord käivad võtted paralleelselt. Võttekohti on ligi 60 ja  aega ülesvõtmiseks pelgalt 30 päeva. 

Kuidas kahekesi filmi teha on?

On üks mõnus sõna – „kolleeg”. „Actor’s Studio” saates küsis James Lipton näitleja Vanessa Redgrave’ilt, et mis on tema jaoks kõige ilusam  sõna. Vastus oli „ansambel”. Kollegiaalsus ja ansamblimäng, kooskõla ja koostöö – need kvaliteedid inspireerivad mind. See on suhe, kus saab kuulata üksteist, tunnetada vastasmängijat, naerda üheskoos, jätkata kaaslase lauset pooleli jäänud kohast, teineteist üles kütta, isegi ühiselt norutada. Kui sul on hea koostööpartner, saavutad tulemusi, milleni on üksi väga raske jõuda. Me laeme üksteist energiaga. Saad alati kolleegi ja sõbra välja kutsuda,  et – kuidas me siit edasi läheme? Me võime siis mökitada, juua õlut, ähkida ja puhkida, lüüa laubad kokku, aga lõpuks ikkagi saame asja käima. Kindlasti poleks see koostöö nii tulemuslik, kui peaks seda tegema kellegi võõraga. Nagu mingis workshop’is, kus sind pannakse hollandlanna, serbohorvaadi ja jaapanlasega ühte meeskonda, et tehke nüüd üks film. Mis on madalaim ühisnimetaja, mille pealt liikuma hakata? Kindlasti leiaksime ühise keele tasandil „kuidas teie keeles kõlab see ja see asi, kas teie sööte pulkade või lusikatega või milline on meie ja milline teie rahvuslik iseloom? Ja kui lollid on ameeriklased”. Aga et sünniks looming, peab koostööpartner olema lähedane nii mõtteviisilt kui tunnetuslaadilt. Kindlasti tuleb ette ka solvumisi, ustega prõmmimist, väsimust võib esineda ka loomingulises partnerluses, aga meil on Rainiga suurepärane  klapp.     

Millist sorti režissöör sa ise oled?

On režissööre, kes on perfektsionistid, filmivad kolmkümmend duublit sellest, kuidas üks mees uksest sisse tuleb. Siis on visionäärid, kes marsivad rahvamasside ees, kannavad lippu ja löövad pea vastu pilvi ära. On subtiilseid kunstnikuhingi ja üleelajaid. On küünikuid, on käsitöömeistreid, kel filmimisel selge montaažirida silme ees nagu Hitchcockil. Maailma filmilugu teab ka režissööre-türanne, kes on valmis kiusama näitlejaid seni, kuni on purustatud psüühiline enesekaitsepuhver ning paljastatud haavatavus, afektimälu. Eve Kivi rääkis  kord ühest keevaverelisest vene režissöörist, kes peksis näitlejannat kepiga turjale, et saada kätte paremat näitlemist. Mina ei liigita end ühegi eelkirjeldatud stereotüübi hulka. Võin läbi lasta suhteliselt suvalise asja – mulle mõnikord meeldibki, kui asi on veidi ebatäiuslik. Kaadrid, mis on liiga hoolikalt komponeeritud, ajavad mind närvi. Nad on liiga korrektsed, liiga matemaatilised. Teiseks, pean lugu põhimõttest, et inimesi  peab hoidma, et nad on sinu ainus väärtus. Ei sooviks kunagi võtteplatsil kedagi peetida, et teda hüsteeria abil avanema sundida. Selleks ongi näitleja, et ta oskab afekti ka usutavaks mängida. Võib-olla pole mul ka säärast autoriteeti nagu Stanley Kubrickul, sadistist režissööri võrdkujul. Mis mulle meeldib ja mida ma ootan teistelt, on leidlikkus, mõttesära ja avatus. Et protsess ise oleks erutav. Judith Weston on öelnud,  et kui võtteplatsil liiga palju naerdakse, siis pole seal distsipliini ning selle tulemuseks on liiga lõdva randmega tehtud film. Et seal pole sellist valu ja jõudu, kui hüsteeria ja paine õhkkonnas valminud kinoteoses. Eriti drastiline näide on üks Eestis filmitud saksa film, mille juures võttegrupil oli keelatud võtete ajal naljaviskamine. Jah, totalitaarsus küütleb nii riigijuhtide kui kunstnike meeltes. Võib-olla sellepärast ma ei tahaks ega  oskaks ka sügavaid eksistentsiaalseid draamasid teha. 

Milliseid filme sa siis teha tahaksid?

Näiteks filmi, mis on täiesti improvisatoorne. Võttegrupp koosneks viiest inimesest ja näitlejad oleksid amatöörid. Ütleme, et pannakse paika üldine loo telg, mis seal juhtuda ja kuhu üks või teine episood välja jõuab. Aga kogu näitlemine ja dialoog oleks näitlejate oma kogemuse põhine. Oluline on spontaansus, siin ja praegu fiiling. Tahaks selles võtmes armastusfilmi teha.   

Räägime nüüd näitlejatest.

Meil oli vaja mehi, kes oleks sobivas vanuses, aga ikka veel äksi täis. Et eluslepp oleks näost kiirgumas. Guido Kangur oli meil kogu aeg silme ees. Ta küll põdes, et kuidas ta saab sellise  pidurdamatu rokikolli rollis hakkama. Aga kui nägime Guidot esimese kontsertvõtte ajal laval rähklemas ja huilgamas, sooned laubal tursunud, siis kadusid igasugused kahtlused. Natukene segab see, et Eestis pole võimalik näitlejat pooleks aastaks enda käsutusse saada, privileeg, mis on näiteks Mike Leigh’l ja teistel nimekatel karakterkino lavastajatel, ning teha näitlejaga improvisatsioone, analüüsida rolli peente detailideni välja, katsetada  eri variante, jõuda üheskoos ettevalmistusperioodi käigus parima võimaliku tulemuseni. Ei, meil on enamasti kõik kinni, kütavad ühelt suvelavastuselt teisele, ühest proovist teise, siis vahepeal väisatakse võtteid. Aga ma ei saa selles süüdistada näitlejaid, kes peavadki endal hinge sees hoidma. Selline on lihtsalt olukord, milles eesti kinotegija opereerib. 

Nagu Uuspõllu komöödias on siingi palju igat sorti tähti ja tähekesi?

Jah, kõikvõimalikud superstaarid näiteks.   

Kas kõik kutsutud tulevad?

Kõik ei tule. Helistasime Oliver Kruudale ja pakkusime talle elukapteni rolli. Ta oleks pidanud koos Anu Saagimiga üht kristlast kiusama. Oliver Kruuda küsis, et  kuidas te ometi julgete mulle üldse sellist ettepanekut teha, puhas häbematus.   

Aga siit ma küsingi, ilmselt küll ennatlikult,  kui oluliseks pead sa turundust?

Väga oluliseks. Alati olen pidanud. Kino on võrreldes mingite muude valdkondadega big thing. Kui palju elavjõudu on siia kaasatud, nagu sõjaväemanöövritel! Kui palju on tehnikat, kui palju kulutatakse rahva raha. Ma ei näe põhjust, miks peaksid nõudlikumad filmid jääma introvertseks nokitsemiseks või miks peaksid nad hõljuma väljaspool merkantiilseid mehhanisme – teen valmis, muu mind ei  huvita. Selge, et need filmid koguvad piiratud vaatajahulga, kuid tuleb üritada maksimumi. Tuleb tekitada ootust, kutsuda esile Pavlovi refleks, vahest isegi natukene populistlike vahenditega – seksikas treiler, naisteajakirjad jne. Suunata see promo just sellele eesti filmi suhtes eelarvamuslikule auditooriumile, kes kõmu ja müra peale ikkagi tuleb kinno. Kui mõnele neist film ehk isegi meeldib, räägib ta sellest oma ämmale-äiale või saadab kirja  maale. 

No aga festivalifilmid?

Festivale on maailmas palju, näitavad kokku mitusada filmi ja siis tuleb kokku pool saalitäit.  Mina usun sellesse, et esimese adressaadina võiks kõnetada film kõige lähemat vaatajat. Nagu ikka: minu pere, minu tänav, minu agul, minu linn, minu maakond, minu rahvas. Ma tean, et nende tillukeste summade puhul, millega meil filme tehakse, pead sa tõesti valima, kas võtad häid näitlejaid, kas rõhud promotsioonile või saab produtsent korralikult teenitud. Kõike korraga selle raha eest ei saa, aga siiski …   

Nojah, eks meil üritatakse võtteperiood üldiselt väga ühte ajavahemikku suruda, aastaaegade vaheldumist keegi naljalt ei filmi. 

Pole ka selliseid eepilisi lugusid. Muidugi, kui raha pole, siis pead tegema filmi sellest, millest saab teha. Minu arust on õige lähenemine, et kohandad produktsiooni selle järgi, kui palju sul on ressursse, ega hakka iga hinna eest mambodžambotama. Kohanemisvõime käib filmitegija ameti juurde. Aga eks olid ju kunagi kuldajad, mil rahakirstud tulid taevast ülevalt Goskinost või mis ta nimi oligi, võtteperiood kestis mitu kuud, päevas filmiti  pool stseeni ja vahepeal joodi nädal jutti. 

Milliseid eesti filme sa kinos näha tahaksid? Millega võiks mõni kolleeg sind üllatada? 

Millest eesti filmi puhul, isegi kui need on maitsekalt tehtud, menukad rahvusvahelisel  tasandil või kohapealsed kultusfilmid, puudu jääb? Isegi siis, kui kõik hea filmi komponendid on paigas? Ma olen üsna sentimentaalne vaataja. Sophia Coppola filmi „Tõlkes kaduma läinud” lõpus on stseen, kus vana päss Bill Murray jätab jumalaga oma põgusa reisisümpaatia Scarlett Johhansoniga. Esimesel korral on nende ümber häirivat sebimist, nii et neil ei ole võimalik isegi korralikult kaisutada. Siis aga laseb Bill auto tagasi keerata ning peategelased saavad isu täis emmata. Isegi kolmandal vaatamisel lööb see mul klombi kurku. Ma tean, et tegemist on Hollywoodi psühhotehnoloogide osava manipulatsiooniga, aga ma ei saa midagi teha – mulle meeldib see nõretus. Ja mul on kahtlus, et paljudele meeldib: professoritest kraanajuhtideni. Aga ma ei taju miskipärast seda värelust kurgus eesti filmi vaadates. Ma ei armasta küll sõna „samastumine”, aga ma  tahaks rohkem kaasaelamist või kaasatundmist pakkuvaid karaktereid ja süžeeliine, et film tõmbaks mind käima ka emotsionaalselt, et ei rõhutaks ainult kunstilisele kontseptsioonile või võimsale visuaaliale. Võib-olla ongi just seda lihtsust kõige raskem saavutada.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Kristiina Davidjants

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht