Korduvate tüsistuste painajalik valu

SILVER ÕUN

Mängufilm „Sind polnud kunagi siin“ („You Were Never Really Here“, Suurbritannia-Prantsusmaa-USA, 2017, 89 min), režissöör-stsenarist Lynne Ramsay, operaator Thomas Townend, helilooja Jonny Greenwood, monteerija Joe Bini, põhineb Jonathan Amesi samanimelisel romaanil. Osades Joaquin Phoenix, Dante Pereira-Olson, Judith Roberts jt.

Mäletan, kui juhtusin nägema esmakordselt Lynne Ramsay filmi „Me peame rääkima Kevinist“.1 Keskpäraste filmide laastaval mõjul oli mu kinefiili hing hakanud vaikselt kaotama usku filmikunsti. Ja siis ilmus Ramsay nagu jeesuke keset kõrbe Paulusele. Tema kaadrite vahetu meelelisus, stiihia ning karakterite närvikiududest punutud stsenaarium, mille seletuseks võib pidada vaid Ramsay puhtnaiselikku kudumisoskust – kõik see pani mind kilkama nagu väikest õnnelikku Baudelaire’i, kes on äsja avastanud oma trepimademelt kärvand raipe. Ja nüüd, kui Eestisse jõudis mullu Cannes’is parima stsenaariumi ja näitleja tiitliga pärjatud „Sind polnud kunagi siin“, siis muidugi pidin tunnistama teatud sooja kihelust.

River Phoenix sai sõjaveteran Joe kujutamise eest filmis „Sa polnud kunagi siin“ Cannes’i filmifestivalil parima näitleja preemia.

Kaader filmist

Kihelust soojendasid veelgi filmi helilooja Jonny Greenwood, kelle ekspressiivset innovaatilisust ei jõua ma kunagi piisavalt kiita ja filmi protagonisti Joe rollis üles astuv Joaquin Phoenix. Pärast Paul Thomas Andersoni „Meistrit“2 näis Phoenix justkui valatud kehastama Ramsay neuroosidest ülekülvatud Joed. Joe on aga hoopis teisest puust kui „Meistri“ vaat et ahviliku ürgsuseni viidud Freddy Quell. Mõlemaid vaevavad sõjast pärit luupainajad, kuid Joe on hingelt palju vanem, kalestunud tuim tükk. Või nii näib vähemalt välispidiselt. Endise sõdurina tegutseb ta palgatud lihunikuna, päästes seksikaubanduse ohvriks langenud alaealisi tütarlapsi. Ülesanne päästa New Yorgi senaatori tütar toob talle ette aga ridamisi ettearvamatuid seiklusi, nagu laste päästmise korral märulites ikka juhtub. Ramsayl aga ei ole mõttes meid niisama sisuliste keerdkäikude lõputus labürindis väntsutada. Teda huvitavad rohkem inimlikud tunded, eeskätt empaatiavõime selles nihilistlikus maailmakeses, mille lavastaja on loonud. Mingis mõttes on Kevini sokk tagurpidi pööratud. Kevinis arenes süžee peamiselt minevikus või laveeris osavalt mineviku ja oleviku vahel, avades nii filmi peategelase vaimuilma. Joe elu näeme aga peamiselt olevikus. Minevik on vaid õbluke virvendus, mille reliikviaid (kilekotti enese lämmatamiseks stressihoogude ajal ja väikest haamrit muudeks juhtudeks) ta endaga iga päev kaasas kannab. Mida enam me tema lapsepõlve kohta teada saame, seda rohkem mõistame, kuis kogu Joe tegevus on vaid mineviku peegeldus. Vägivald, mida ta pättide peal kasutab, on sama, mis Joe lapsepõlves oma peres oli kogenud. Ja see avab ka uue vaatenurga tüdrukutega kupeldajatele. Tõenäoliselt on ka nemad kunagi midagi lapsepõlves läbi elanud, mida nad nüüd tüdrukute peal maandavad. Nii Joe kui pahalaste tegevus on neurooside nõiaring. Vaid jõu vahekorrad on elus muutunud. Joest, kes kannatas isa vägivalla all, on kasvanud timukas, kes samasuguse vägivalla abil korda majja lööb. Kupeldajate liikmeskond ulatub aga riigimeesteni välja. Noorena kogetud tagakiusamisest kasvab välja võimuiha. Kõik kannatavad selle all. Tagasilöögid viivad Joe kokkuvarisemise äärele. Tüdrukutega hangeldajad võtavad süümepiinade tõttu endilt elu ja nii edasi. Filmis pole ühtegi läbinisti positiivset karakterit ja selles seisneb huvitaval kombel kogu loo südamlikkuse ja empaatia alus. Ainus, mida inimene sellises nõiaringis teha saab, on teist inimest mõista. Joe tunneb teatavat hingesugulust kõigiga, keda ta veristab. Selles seisneb mingi dostojevskilik valgus – empaatia lätteks on vägivald ja kannatamine ise.

Võib öelda, et filmis ei ole ühtegi läbini positiivset karakterit ja selles seisneb loo südamlikkuse ja empaatia alus. Joe tunneb teatavat lähedust kõigi kupeldajatega, keda ta veristab. Elu on lihtsalt nii Joe kui pättide närvisüsteemid võrratuks kaoseks keeranud ning seal peitubki nende hingesugulus.

Kuid tulles tagasi soojade ootuste juurde, mis mul filmile olid, siis juhtus nii nagu suurte ootuste puhul ikka – asi ise osutus oodatust nõrgemaks. Hetketi võib film olla lauslummav, kuid siis suudab see jälle porisesse mülkasse takerduda. Ramsay on langetanud nii stsenaariumi ülesehituse kui teose muusikalise lavastuse pealt täiesti halvavaid otsuseid, mis muudavad loo ühtlase pingestatud kulgemise eklektiliseks koperdamiseks. Juba esimestel minutitel ilmutab end dramaturgiline muster, mis hakkab vaatemängu edenedes aina rohkem korduma. Joe on just lõpetanud ühe oma veretöödest. Delikaatselt pakib ta haamri ja muu nodi kokku ning seab sammu lahkumiseks. Ta ei hiili, kuid eelistab siiski, et keegi kõrvaline teda lahkumas ei märkaks. Oodanud ära õige hetke, rühib Joe, käed pusataskus, mööda koridori väljapääsu poole. Ainuke, kes mehe kohalolu näib tajuvat, on teda saatev mikrotonaalselt räpane heliriba, mis tabab Joe vaimuseisundit ja välimust hämmastava täpsusega. Siis aga katkestab loodud miljöö häirekell, mis käivitub, kui Joe uksest väljub. Liiga vähe anti aega, et toimuvasse sisse elada. Tekkinud tunne saab äkitselt lõhutud ja vaataja tiritakse koos Joega pimedale uulitsale. Järgneb lühike seik, kus keegi kaak ründab Phoenixit selja tagant, Phoenix virutab talle vastu vahtimist ning jätkab oma teekonda. Siis algab uvertüür uuesti, uuel noodil, väga õrnalt ja ilusti, püüdes melanhoolselt urbanistlikku hingetühjust. Vahepealne seik avab küll ehk mingi tahu Joe ükskõikses loomuses, kuid mõjub nende kahe avamängu vahel tahumatult sissepoogituna. See väike seik ei suuda veel lõhkuda head muljet filmist, kuid sellesarnane tendents pingestatud kulgu katkestada hakkab korduma ja korduma. Kui Joe esimest korda senaatori tütre päästab, kannab ta neiu autosse ning sõidutab ohutusse varjupaika. Vahejuhtum toimub umbes linaloo keskel. Stsenaariumist tol hetkel pingelangust ei eeldaks, kuid helimaastik, mis kõlab, on malbemast malbem. Hetk, kui saaks pinget hoida muusikaga, mängitakse ebadramaturgiliselt maha.

Veel enne lõpukünnist leiab aset episood, kus Joe peab ema matma. Filmis on tugevalt rõhutatud Joe suhet emaga. Sestap võiks stseen karakteri avamise koha pealt tähtis olla. Kuid lõik on barokselt pikk latakas ja muusikaliselt küljelt jällegi liig rahulikult lavastatud. Mõistan: rituaali pühadust tuleb rõhutada, ent arvesse võttes tõika, et senaatori tütar viibib pahade meeste käes, siis tundub, nagu läheks Joe piknikut pidama, sellal kui tüdrukut kusagil hurtsikus vägistatakse. Ilmselt oleks pidanud stseeni kas lühemaks tegema või paigutama lõpu poole nii, et see finaali trööstitust ei nõrgestaks. Tõenäoliselt oli lavastaja kavatsus sel hetkel edasi anda ka Joe rusutust, tekitades kahtlust, kas ta ikka päästab tüdruku. Või jääb mees elurusude alla. Kahjuks jääb taotlus vaid aimatavaks. Filmis esineb veel nii mõnigi pingestamatu hetk. Näiteks lõpuhäärber, kus ootustele vastupidiselt väga midagi ei juhtugi. Võib tunnustada Ramsayd ebakonventsionaalse stampe murdva käsitluse eest, kuid kahjuks ei paku need stsenaariumis langetatud valikud klassikalisele pingestatusele võrdset vastast. Adudes, et film põhineb raamatul, oletan, et kindlasti pärineb palju dramaturgilisi valikuid ka sealt. Ma pole romaani ennast lugenud. Kindlasti võis sarnane lähenemine kirjanduslikult toimida. Paraku mõjub ekraniseering aga (vabandust väljenduse eest) korduva coitus interruptus’ena.

Nagu oli tunda Lauri Lagle „Portugali“3 puhul, ei suuda ka kapatäis häid näitlejaid päästa kesiselt lavastatud tükki. Lagle on noor lavastaja, kellest võib väga hea lavastaja tulla. Lihtsalt veidi praktikat oleks veel vaja. Ramsay on aga vilunud režissöör. Moraalsed keerdkäigud, mille ta on pununud, pakuvad äärmist huvi. Kahjuks ei suuda loo dramaturgiline ülesehitus neid toetada. Ei oskagi öelda, miks seekord nii läks. Kuid teades, et ka Kubrick ja Hitchcock on mõnikord ämbrisse astunud, siis mu usk veel ei vangu.

1 „We Need to Talk About Kevin“, Lynne Ramsay, 2011.

2 „The Master“, Paul Thomas Anderson, 2012.

3 „Portugal“, Lauri Lagle, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht