Koomiku klõbisev pärand

ERET KUUSK

Mängufilm „Kuulsuse hind“ („La rançon de la gloire“, Prantsusmaa-Belgia 2014, 110 min), režissöör Xavier Beauvois, stsenaristid Xavier Beauvois ja Etienne Comar, operaator Caroline Champetier, helilooja Michel Legrand. Osades Benoît Poelvoorde, Roschdy Zem, Chiara Mastroianni, Peter Coyote, Séli Gmach ja Dolores Chaplin. Linastub kinos Sõprus.

Filmi üht peaosalist Eddyt kehastab näitleja Benoît Poelvoorde, kes on muuseas ka 1992. aasta kultusfilmi  „Mees hammustab koera“ („Man Bites Dog“) üks režissööridest.

Filmi üht peaosalist Eddyt kehastab näitleja Benoît Poelvoorde, kes on muuseas ka 1992. aasta kultusfilmi „Mees hammustab koera“ („Man Bites Dog“) üks režissööridest.

Kaader filmist

Kuuldavasti alustas kehva kirjaoskusega stsenarist Charlie Chaplin oma naljalugude ülestähendamist loo kulminatsioonist. Tipphetk dikteeris talle kogu stsenaariumi struktuuri. Ettevaatlikult oma filmi luudele liha ümber kasvatades kasutas ta peamiselt autobiograafilist materjali. Chaplin armastas draamat. Juba maailmakuulsa koomikuna oli ta ikka veel seotud, võiks öelda, et isegi valusalt ühendatud oma lapsepõlvega. Enese madalasse päritollu eksinuna kammitses popikooni revüüteatri ühekülgne repertuaar ning kummitav minevik.

Draamanäitlejat Chaplinist ei saanud. Ta murdis välja kitsastest oludest ja liikus end pidevalt täiustades kaugemale tavalise komöödia raamidest ja lähemale oma unikaalsele tegelaskujule Little Tramp’ile ehk väikesele hulgusele. Nii sai Charlie Chaplinist tööliste, abitute ja immigrantide kaitsja ehk lihtinimese arhetüüpne sümbol.

Lühikese ajaga õppis koomik täiuslikult valitsema oma keha ja miimikat ning libises mängleva kergusega rollist rolli. Väike hulkur püüdles naljatledes elu, vabaduse ja õnne poole ning koondas endasse nii vaesunud dändi kui keigariks himustaja tegelaskuju, kelle juured ulatuvad otsapidi koomiku elunautlejast isa ja meelelahutajast ema allakäigu kuvandisse.

Chaplini trumbiks sai tugev enesedistsipliin ning kohatine allumatus ettekirjutustele, mille surusid talle peale filmikompanii bossid. Tänu suurele hulgale headele omadustele paistis väike hulkur keskpäraste jandikoomikute kambast eredalt silma. Publik armastas oma Chaplinit ja Chaplin armastas oma publikut. Mineviku varjud aga jäid ning lapsena üle elatud sotsiaalse ebavõrdsuse ja kokkupuute tõttu pideva kannatuse ning vaesusega oli ta oma noorpõlvest rääkimisel äärmiselt tõrges kuni elu lõpuni.

Ka Xavier Beauvois’ film „Kuulsuse hind“ algab vaesusest. Linateose kaks immigrandist peategelast Eddy (Benoît Poelvoorde) ja Osman (Roschy Zem) on muidu head poisid, kuid et hing sees püsiks ja võlad makstud saaks, oleks vaja plaani, mis aitab rahahädast välja. Nii tulebki kriminaalsete kalduvustega Eddyl pähe hull idee kaevata mulla alt välja Charlie Chaplini kirst, et see koomiku omastele suure summa eest maha müüa. Teine peategelane pereisa Osman on küll alguses sõbra plaani vastu, kuid mõtleb peagi ümber ja liitub Eddy kavatsusega sooritada üheskoos laibarööv. Peategelased avastavad, et ei saa ilma teineteiseta ja et on koos rohkem kui eraldi. Meestest saab tandem ja Charlie Chaplini mulla all lebavast kirstust nende kinnismõte.

„Kuulsuse hinna“ filmitervik on üles ehitatud inimlikule draamale, mida läbistavad maagilise realismi ja komöödia sooned. Üleeluliste elementidega draama lähtepunktiks on tegelase soov, mida on keeruline täita. Maagiline realism on aga maalikunsti ja kirjanduse vool, kus reaalsesse miljöösse on sisse toodud mingi üleloomulik element, sündmus või karakter. Iseenesest on Eddy ja Osmani taotlused ju argised – saada kirsturööviga kiiresti rikkaks ja elada muretult elu lõpuni. Maagiliseks teeb sündmuse aga kolmandaks peategelaseks kehastuva Charlie Chaplini tähendus. Koomik püsib terve loo vältel küll ilusti kirstukaane all, kuid sellest hoolimata on tema kohalolu filmi jooksul tugevalt tajutav. Chaplini surnukeha ei rüvetata, seda lubavad tegelased meile kohe loo alguses. Sestap on laibarööv ohutu ning jääb natuke konservatiivsema vaataja jaoks esteetilisuse turvalistesse piiridesse. Austusest Chaplini isiku vastu näidatakse kirsturöövi vaid puhta meelelahutusena, mis ei tekitanud minus kui vaatajas mitte mingit ebamugavust. Vastupidi, hakkasin kahele immigrandile hoopis kaasa elama ja soovisin, et nende mastaapne plaan õnnestuks. Nii sai minust piltlikult selle kuriteo kaasosaline ja see meeldis mulle.

„Kuulsuse hinnal“ on akikaurismäelik puhas ja selge pildikeel ning terrygilliamlik mõtteloogika. Esimene viitab peategelasi ühendavale eksistentsiaalsele painele ning teine annab filmile juurde maagilise lisamõõtme. Linateose operaatori Caroline Champetier’ panus jääb aga sooritusena kahvatuks. „Kuulsuse hinna“ kaadrites on kasutatud väga palju turvalist tsentraalkompositsiooni ja rohkelt keskplaane.

Film intrigeeris mind oma lihtsuses ja pikkuses. Lihtsus on hea. Mitte ülekorrastatud askeetlik minimalism, aga just lihtsus. Selline elegantne ja prantslaslik, natuke lohakas ja sundimatu lihtsus. Küsimuse tekitas vaid see, kas „Kuulsuse hind“ oleks pidanud olema umbes kolmandiku võrra lühem. Hiline ja tegelikult täielikult üleliigsena tunduv Eddy ja tsirkusetöötaja Rosa (Chiara Mastroianni) armuromaan tundus mulle kui filmi õnneliku lõpuga kaasas käiv kohustuslik boonus. Mitte et ma mingi romantikavastane oleksin, aga ilma selle liinita oleks kogu tervik olnud hoopis kompaktsem. Eddy ja Rosa kohtumise sissetoomisega üritati vaataja ootustele justkui suur ja rasvane punkt panna ja see lüke tegi filmi teise poole veelgi etteaimatavamaks.

„Kuulsuse hinna“ heliribal domineerib Michel Legrand’i kirjutatud eepilis-sümfooniline teema, mis varieerub oma meeleolult vastavalt stseenides toimuvale. Kuigi sellise juhtmotiivi kasutamine on filmikunstis tavaline nähtus, sobis võte filmi siiski väga hästi. „Kuulsuse hinnal“ pole kalduvust heliliselt originaalitseda. Kogu filmilugu ümber jutustamata tahan siiski näiteks tuua ühe episoodi. On öö. Eddy ja Osman on välja kaevanud Chaplini kirstu, mis puhkab nüüd auto pagasiruumis. Mehed sõidavad surnuaiast minema. Röövlid istuvad rahulikult autos ja vaikivad, kuid nende nägudel on psühhopaadi võidurõõmus irve – nad on ilmselgelt oma saavutusega rahul. Stseeni ajal kasvab aeglane teema üle närviliseks ja valjuks freejazz’iks, mis haarab vaataja kogu tähelepanu. Heliliselt on see dialoogita stseen justkui väike psühhedeelne kollaaž tegelase mõtetest. See üllatuslik ja närviline, erinevatest meeleoludest kokku sulatatud moment on üks mõjuvamaid kohti filmis ja annab vaatajale aimu, milline võiks olla tunne, kui su soontes voolab puhas adrenaliin.

Ühe kirstu mulla alt väljakaevamises kinolinal pole ju iseenesest midagi müstilist. Eks ole surnuaiarüüstamisi nähtud siin ja seal. Kaevata maa seest välja aga ei kellegi muu kui Charlie Chaplini kirst on juba midagi erilist. See on maagilise realismi valda kuuluv akt. Ja kalmistu mõjub tegevuspaigana ka ju alati natuke üleloomulikult. Stseenik ajal, kui Eddy ja Osman filmis kirstu välja kaevavad ja selle autosse tõstavad, käis mul peast läbi mõte, et mis näo mehed siis teeksid, kui sargast astuks välja surnud Chaplin isiklikult. Väike hulkur pühiks oma kitsa kuue ja laiad püksid galantselt tolmust puhtaks, virutaks mõlemale laibaröövlile kordamööda jalaga tagumikku ning kõnniks oma komberdaval sammul öisest surnuaiast välja. See oleks maagiline.

Kõlab paradoksaalselt, kuid komöödias sünnib nali ju tegelikult traagikast. Kui me oma abituses loodusjõududele näkku ei naeraks, kaotaksime arvatavasti mõistuse. Surma ja surnud olemise üle naljaheitmine pole muud kui väljakutse elule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht