Kool Pärnaga ja Pärnata

Olev Remsu

 

Kaspar Jancise “Maratoni” väikelinnas peetud maratonijooksul osaleb ka terrorist, kes on jõudnud räästani. KAADER FILMIST

 

Joonisfilm “Maraton”. Stsenaarium, režii, kunstnik, montaaž

Kaspar Jancis. Muusika Karandila, operaator Marje-Ly Liiv, heli

Horret Kuus, produtsent Kalev Tamm. Eesti Joonisfilm, 2006,

14 min. Esilinastus 23. XI kinos Sõprus.

 

Sõna “koolkond” pruugitakse meil tihti õigustamatult või kaunis põhjendamatult, siis oma animafilmi puhul võime tõega öelda, et meil Eestis on joonis- ja nukufilmi koolkond. Kuigi žanr on ise on mõneti marginaalne, on koolkond ehtne. Teatavasti põikas nõukogude ajal aus ja tõene sõnum kuhugi kõrvale, kus tsensuuri rangus mõneti kahanes. Lastekirjandus kajastas tegelikkust, ehkki omas nihkes, tihti adekvaatsemalt kui nn suurte kirjandus, millel hoiti hoolega silma peal. Tõlkekirjandusest otsisime tõde oma kodumaa kohta. Tsensuuri kadudes on kirjandusasjad oma õigesse kohta loksunud, ja mina mõtlesin, et mõneti langeb meie animafilmigi tase: tegijad suunduvad pärisfilmi, tõstavad selle kvaliteeti, ja animafilmile jääb sellele ette kirjutatud  funktsioon – kasvatada mudilasi headeks inimesteks.

Aga võta näpust! Koolkond jätkub ja kestab ning mine tea, ehk on eestlastel mingi eriline animameel, mis tähendaks näha elu mõnevõrra abstraheeritumalt, aga ja peamiselt koomilises võtmes? Sõnake “emapiimaga” kõlab ehk trafaretselt, äkki ongi meie uus põlvkond animafilmitegijaid varases nooruses ekraanilt endasse imenud Elbert Tuganovi, Rein Raamatu, Priit Pärna, Mati Küti, Avo Paistiku ja teiste koode ja šifreid ning jätkab nüüd sealt saadud stardihooga.

Kaspar Jancis on kindlasti animarežissöör, keda on mõjutanud Priit Pärn, kusjuures mina näiteks ei tea, kas nad teineteist isiklikult tunnevad või mitte. (Jancis oli Pärna õpilane Turu kunstiakadeemias – toim.) Pärna toime on näha Jancise filmi “Maraton” deformeerunud joonest.

Siinkohal võiks esitada küsimuse, mis moel peaks joonisfilm peegeldama tegelikkust. Kahtlemata peaks tinglikkuse klass olema teine, mitte tegelikkust üks-üheselt matkiv. Nõukogude ajal andiski just see asjaolu tegijatele kätte trumbid valvajate-kontrollijate ees. “Te pole millestki aru saanud! See on mõeldud hoopis teisiti!” Tegija võis ümber lükata iga etteheite oma stsenaariumile, oma filmile. Nüüd on siis nii, et ebamäärusesse pageda poleks tarvis, kuid animafilmi tinglikkuse klass on jäänud samaks. Nüüd kasutavad paroodiameistrid seda klassi täiesti vastupidisel eesmärgil: tulistavad meie nukkudeks alandatud riigijuhte ja rahvas hõõrub heast meelest peopesi kokku. Nagu omal ajal – ah, kuidas Pärn pani! Ent Pärn “pani” kaude, metafooridega ja vastutas ikka oma mõneti maskeeritud sõnumi eest. Nüüd “pannakse” otse, animafilmi erilist tinglikkust kasutatakse pigem vastutuse enda pealt mahaveeretamiseks. Sõnumiga on tegemist mõlemal juhul, kuigi esimesel puhul oli sõnumit võimatu otse läkitada, seda pidi tegema ümber nurga, mille meie esimene põlvkond animameistreid õppis üsna selgeks. Praegu ju tsensuuritakistusi ei ole ning animarežissöör peaks hoolitsema selle eest, et ta maskeering ei tunduks anakronistlikuna. Jancise joon ongi realistlikum, ent samuti ebatäpsem karakterit luues. Pärna joon on abstraktsem ja hajuvam, ent karakteritäpsem.

Jõudsin filmi vaatamisega lõpuni ja lugesin tiitritest, et Priit Pärn on filmi konsultandiks! Muidugi, etem oleks, kui pärnalikkus tekiks ilma Priit Pärna füüsilise juuresolekuta.

Lugu maratonijooksust ja selle võitmisest igasuguste riugaste abil on hea, ehkki mitte just enneolematu, igatahes see haarab. Poolarusaadav keelevadin taustana sobib just animafilmi tinglikkusega. Ei tohiks ju animafilmis diktor teha näiteks reportaaži spordivõistlustelt, nii et iga sõna oleks mõistetav ja iseloomustaks täpselt tegevust ekraanil. Pärn ajas oma tinglikkuse katte all “meie asja”, Jancis räägib meile terroristidest. Mängu tuleb nõukogulik nuhkimine, salapolitsei kõikjale ulatuvus, kas kedagi puudutab see teema isiklikult? Kui, siis üksnes mälestuslikult, tänase Eestiga pole sel loodetavasti suurt pistmist. Mind jätab see aines üsna külmaks.

On hästi vaimukaid miniepisoode, näiteks skulptori ja rammetu modelli lugu (mis niivõrd-kuivõrd jutustab ka tegelikkuse ja kunsti suhtest), tossude vargus ja linnukese pähepanek, rongi käimapanek pärast vedurijuhi kehakergenduspeatust. Need on kõik enam-vähem loogilises ketis tervikuga, ainult et kui keegi küsiks minu käest, mis oli loo mõte, siis kehitaksin ma esmalt õlgu. Pika mõtlemise peale kostaksin: rõõm ja mure on Vargamäel tasakaalus, iga võit sisaldab kaotust, igas kaotuses on peidus võit.

Kas ma eksin?

 

 

Joonisfilm “Taimne direktor” (I pala joonisfilmist “Must lagi”). Põhineb Andres Ehini samanimelisel luuletusel. Stsenaarium, režii, kunstnik, montaaž Priit Tender. Muusika Brian Melvin, heli Sten Saluveer ja Horret Kuus, produtsent Kalev Tamm. Eesti Joonisfilm, 2006, 2 min. Esilinastus 23. XI kinos Sõprus.

 

Vaat selles mikrofilmis on teksti ja animafilmi tinglikkuse klass veel suuremas kooskõlas kui “Maratoni” võõrkeelses mulas. Andres Ehin loeb oma sürrealistlikku luulet ning selle tekst on visualiseeritud animafilmina. Võib öelda, et Ehini luule on tõlgitud audiovisuaalse keele animamurdesse. Arenevat lugu ei ole, nagu luulele kohane (on vaid üksikjuhtumi kirjeldus) ja nagu animafilmis mõeldav. Huvitav oleks teada, kas Ehinil oma luuletust kirjutades oli ka mingi nägemuslik pilt silme ees, ja kui oli, siis kui palju langeb see kokku Priit Tenderi looduga? Igatahes peitub siin ammendamatu võimalus. Meie kirjarahvas, eriti luuletajad, kaebavad ikka, miks neid nii vähe võõrastesse keeltesse tõlgitakse, miks on kasinalt ümber pandud isegi meie suurte poeetide ja poetesside loomingut? Teadagi miks. Esiteks on seda üsna keeruline teha ning teiseks on neid, kes seal võõraste keelte maadel selle vastu huvi tunnevad, kaunis näputäis. Rahad ei liigu ja riigitoetust napib! Oma “Taimse direktoriga” on Tender avanud võimaluse, kuidas jää murda. Tulemuseks on kakskeelne luule- ja animakeelne miniatuur, mis võiks (kui luulekeelse osa eestikeelne tekst on mugandatud näiteks mõnda ülemaailmsesse keelde) levida küll ümber maailma.

Miks mitte teha animakeelne luuleantoloogia?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming