Kommete komöödia

JAAK KILMI

Moskva rahvusvaheline filmifestival on impeeriumi tuhmuv kroonijuveel, mida järjest suuremate þestide ja võidukamate naeratustega läikima püütakse lüüa. Kalliskiviga käib kaasas võimas müüdilasu. Federico Fellini ?8 ½? legendaarne grand prix 1963. aastal peatas Moskva festivali näilise sõltumatuse ja kunstilise vabaduse aastakümneteks. Kui otsida kohatut võrdlust Tarantino ?Pulp Fictionist?, siis jagas Moskva kalliskivi süütus ja maine noil aastatel sama peidupaika Bruce Willise mängitud tegelase isa käekellaga, oodates (külma) sõja lõppu, et keegi ta taas päikese kätte tooks ja minevikumustusest puhastaks. Neil aastatel ehtis kalliskivi prestiiþikate (ma ei kasuta seda väljendit siin sugugi juhuslikult) bojaaride istmikke. Nimetatakse tavaliselt Kurosawat, Pollackit, Scolat, Kubricut, Taviani vennakseid. Kes tahab pikemat nimekirja, küsigu Boris Tuchi käest. Härraste filmid toodi noil aastatel väidetavalt ideoloogilise võitluse eesliinil asuvale Moskva festivalile maksku mis maksab, et mõni Varssavi pakti riigi linateos neile maailma avalikkuse nähes ipponi võiks sooritada. Nii räägitakse. Räägitakse ka filigraanselt toiminud kapitalistlike riikide suurmeistrite filmikoopiate kopeerimissüsteemist: kui seansi ajal järjekordne filmirull projektoris maha laaditi, liikus ta tagaruumidesse ehitatud Goskino salajasse laboratooriumisse, kus kopeeriti ðedööver riilik-piraatsesse kinoarhiivi. Seansi lõppedes ulatasid filmiametnikud naeratusega filmikoopia originaali filmitegijale tagasi, kes ei aimanudki, et juba samal õhtul vaatab tema filmi Leonid Ilijtð Breþnev isiklikult. Oma Moskva-lähedases datðas. Nii räägitakse.

Praegu hoobilt rohkem kurioosseid lugusid ei meenugi. Ma ei ole veel õppinud talletama mahlakaid legende, mille voolu käivitab mõne staaþika Nõukogude minevikuga kinotegija puhul alkohol ja inimlik seltskondlik edevus. Aga küsitagu taas Boris Tuchi käest. Või Vaapo Vaherilt.

Kuu, tähed, kaaviar

Juba mitmendat aastat kannab Moskva festivali juveeli oma mütsil tsaar Nikita Mihhalkov isiklikult. Tänavu kutsus isake külla oma isikliku Cannes?i rivaali Quentin Tarantino, kelle ?Kill Bill 2? kaunistas festivali avatseremooniat. Mihhalkov pidas laval enne filmi suuremeelse lepituskõne, kus pidulikult tühistas sõjadekreedi ja andis Tarantinole andeka filmireþissööri aunimetuse. Kinoüldsus oli õilsusest liigutatud ja aplaus ei tahtnud vaibuda. Mäluvärskenduseks: 1995. aastal pööras Nikita Mihhalkov selja Cannes?i filmifestivalile, kuna seal noppis Kuldse Palmioksa tema ?Päikesest rammestatute? asemel pooltundmatu kõuriku ?Pulp Fiction?. Mihhalkovi raev oli mõõtmatu. Vahepeal on Nikita Mihhalkov suurendanud Venemaal oma võimu, maid ja varandusi, mis on kustutanud tema kättemaksujanu ja kinkinud talle hindamatu vabaduse suuremeelsuseks. Tarantino läks lavale, embas Mihhalkovi ja poetas liigutuspisara. Ilus.

Vabandan lugeja ees mõõdutundetute väljendite kasutamise pärast, kuid Moskva festivalist kirjutades ei ole võimalik neid vältida. Kogu festivalikorraldus rõhub pidulikkusele ja pühalikkusele. Ma ei taha sugugi kibe olla, aga Moskva filmifestivali tuleb võtta kui nähtust. Filmitegijate omavaheliseks suhtluseks seal eriti ruumi ei ole, juhul, kui sind pole selle maailma vägevate hulka loetud. Seni peab aga hästikasvatatud noorsand õppima selgeks võtmesõnad: prestiiþ, spetsiaal, eksklusiiv, VIP, dress controll, face controll. Juba festivali avamisbanketil Gorki pargis eraldati osalejad VIPidest sametköie ja turvakontrolliga. Limusiinidest väljusid oligarhid saatjannadega ja võtsid oma teenitud koha Sir Alan Parkeri laudkonnas. Kui paljud neist härra filmograafiat tundsid, ei ole oluline. Seisus kohustab. Rüütliketiga auväärne rauk lauas on väärtuselt võrdne hinnalise konjakiga pärlivannis.

Punastes malevasärkides Reinumägi ja Kilmi lõbutsesid samal ajal siinpool sametit ja baldahhiini lihtrahva seas, ajasid ümber viinapudeli ja lehvitasid optimistlikult mööduva jõelaeva reelingul tunglevale alamkihile. Kohtusime kahekümneaastase imeilusa Jekaterinaga, kes teenis esimest aastat festivali aparaadis. Enne seda oli ta kandnud neli aastat oma südames salasoovi pääseda nende väljavalitute hulka, kes teenindavad kõrgeid rahvusvahelisi külalisi. Sellel kevadel kohtus ta anonüümseks jääda sooviva auväärse vanahärraga, kes osutas talle (omakasupüüdmatu) teene ja tutvustas Jekaterinat õigete inimestega. Selle aja jooksul on ta juba mänginud kahes filmis episoodides ja tulevik on sirutanud talle käe. Hoiame Reinumäega pöialt, et tüdruk teeks õige partii ja jõuaks kaugele.

Sigade sõjakäik

Et oleme tulnud oma filmiga Venemaale kätte maksma, saime teada ?Sigade revolutsiooni? linastusele järgnenud pressikonverentsil. Ajakirjanik tõstis käe ja küsis, kas film on arveteõiendamine minevikuga. Teine proua küsis, et miks oleme filmi þanrina välja käinud komöödia, kui tegemist on nii tõsisel poliitilisel teemal kõneleva filmiga. Meie standardvastusena pakutud ?universaalne noorte vabaduse- ja õigluseiha? ei suutnud ilmselt eksitada vene vanema põlvkonna kriitikutes tekkinud ainumõeldavat interpretatsioonivõimalust. Ka festivali þüriiliikme Boriss Akunini intervjuus festivali lõpubanketil kõlas etteheide ?surnud tiigri torkimise? pärast. Jekaterina Barabað Nezavissimaja Gazetast märkis oma artiklis, et kui valgevenelased teevad filme ainult partisanidest, siis eestlased millegipärast ainult ?roiskunud nõukogude ajast?, kusjuures kasutas selgeid viiteid Elem Klimovi kuuekümnendate pioneerilaagrifilmile ?Tere tulemast ehk Võõrastele sissepääs keelatud?. Ei aidanud reþissööride paari ülestunnistus, et kui me kunagi varases lapsepõlves seda filmi juhuslikult ka näinud oleme, ei mäleta me sellest midagi. Leonid Pavlitðuk vene filmikriitikute þüriist teatas, et ?Sigade revolutsioon? oli vanast inertsist selgelt ?antisovetski?. Kriitik Ksenja Peretruhhina hindab filmi kui perestroika paatosest kummis linateost, mis on valminud oma ajast kümme aastat hiljem. Hiline kättemaks, härrad, kõlab etteheide tema artiklis.

Tähelepanuväärne, kuid üldsegi mitte üllatav on see, kui ühemõtteliselt vanema põlve vene kriitikud identifitseerivad end nõukogude minevikuga. Igasugune ?poliitilisest korrektsusest? vaba (?Sigade revolutsiooni? kontekstis ütleks ma: mänguline) CCCP totalitarismi käsitlus on nagu rünnakukatse vanema generatsiooni minapildi pihta. Venemaal on möödas ajad, kui soositi mineviku- ja enesekriitikat. Seda rääkis muide Wiesbadeni filmifestivali pressikonverentsil filmireþissöör A. N., kelle terav ja vaimukas film ?Staruhhi? (?Vanamutid?) ksenofoobilisest Kesk-Venemaa kolkakülast, kuhu saabub ühel päeval elama usbeki perekond, käivitades terve tragikoomilise sündmusteahela, on Venemaal maha vaikitud kui kino- ja televisioonileviks sobimatu rahvusliku häälestusega linateos.

Kremli-meelne Rodina valimisblokk esindas viimastel Vene duuma valimistel vene hinges järjest paisuvat impeeriumiihalust. Väga edukalt. Nostalgia on õhus, revanð on unistustes. Käed eemale tiigrist!

?Sigade revolutsiooni? publikulinastusel, kuhu oli kogunend ilmselgelt noorem ja ?poliitiliselt ebaküps? põlvkond, ei osatud õnneks filmi nii valulikku poliitilisse konteksti mähkida. Filmi vaadati kui koomilist noorsoofilmi, kõlasid naeruturtsatused ja vaheaplausid. Ei mingit poliitikat ega otsitud viiteid. Süda läks soojaks. Festivali lõpubanketil kohtusime FIPRESCI þürii kahe noorema põlvkonna ?väliskriitikuga?, kes rääkisid filmiajakirjanike þürii sisesest maailmavaate ja põlvkondlikust konfliktist ja sellest teada-tuntud generatsioonide jõuvahekorrast, mis jättis ainult ühe hääle kaugusele filmiajakirjanike tunnustuse ?Sigade revolutsioonile?.

Oli mis oli. Lõpubanketiks oli kinni pandud Punane väljak ja GUMi kaubamaja. Esines Punaarmee meeskoor ja tantsuks ülipop Diskoteka Avarija. Oligarhid saatjannadega olid jälle kohal nagu viis kopikat. Sponsorviina Imperija serveerisid kõrgetel kontsadel imekaunid liibuvates kleitides vene kaunitarid. Ühte ligi kahemeetrist iludust ei suuda ma siiani unustada. Vaatasin, kuidas ta, sihvakas ja kaunis, kandik käes, läbi rahva liikus, silmis sulnis äraolev pilk. Kui ma temale mõtlen, tunnen oma südames, isegi praegu neid ridu kirjutades, seletamatut magusat igatsustorget.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht