Kollide kompanii

„Tulnuka“-saaga leiab õudse lõpu asemel lõputu õuduse.

MARTA BAŁAGA

Nüüd kui „Tulnukas. Covenant“ on kinodesse jõudnud, tuleks heita teravam pilk filmisarjale, mis on sarnaselt sellele nime andnud elukaga lihtsalt keeldunud suremast, elades üle režissöörid, hullumeelsed ideed ja Ripley varieeruvad juuksemoed. Hoiatus! Sisust on juttu omajagu, nii et kui te filmi veel näinud ei ole, siis jätkake omal riisikol.

Kui peaksite kunagi ette võtma „Tulnuka“-maratoni ja kõik osad üksteise järel ära vaatama, saab umbes David Fincheri piinarikka kolmanda osa keskpaigaks selgeks üks vältimatu tõsiasi: see on üks vähestest filmisarjadest, mida peaks süüdistama liigse kordamise asemel pigem lõhestunud isiksuse­häires.

Loomulikult on ka näiteks „Termi­naatori“-sarjas viimset kohtupäeva nii mitu korda edasi lükatud, et ühel hetkel vaatasid kõik need ristuvad ja põimuvad looliinid lihtsalt üksteisele otsa ja puhkesid laginal naerma. Hoolimata sellest, et „Tulnukas“ esinevad osast osasse mingid korduvad elemendid, esindab iga selle sarja film eri žanri ja uut mütoloogiakäsitlust, mis muutus aja jooksul järjest segasemaks, vastavalt sellele, kuidas tundus süvenevat Ridley Scotti igavustunne. Õudukast märulini, ja trillerist jumal teab milleni, mida üritas teha Jean-Pierre Jeunet „Tulnuka taassünnis“– sarjast on saanud filmiversioon isekokkupandavast salatist mõnes ostukeskuses. Ja seda isegi arvesse võtmata sellist nähtust nagu „Tulnukas vs. Kiskja“, mille unustamise eest peaksid küll kõik tänulikud olema.

„Tulnuka“-saaga looliinid on tänaseks lootusetult sassis nagu lõputud koridorid, millesse eksib ära iga vaataja. Kaader filmist „Tulnukas. Covenant“.

Hai lõuad“ kosmoses

Kui meenutada, kui tagasihoidlikult alustati, on „Tulnuka“ sarja mahukus seda hämmastavam. On kerge unustada, et 1979. aastal ei uskunud „Tulnukasse“ mitte keegi. Kuigi „Tähesõdade“1 tulek paar aastat varem lubas juba ennustada eesseisvat muutust, oli ulmel toona halb maine. Avaliku arvamuse järgi oli sellel žanril pigem pistmist Roger Cormani (kelle sülle oleks juhuslikult peaaegu maandunud ka „Tulnukas“) odavate kummikoletiste kui filosoofiliste mõtisklustega inimkonna eksistentsi üle. Mitte et idee algautorid Dan O’Bannon ja Ronald Shusett oleksid väga üritanud oma projekti foonist eristuma panna. Kõigepealt „Hai lõugadena kosmoses“2 müüdud filmi algne pealkiri oli, khm, „Täheelukas“ („Star Beast“) ja selle keskmes oli lihaseline meeskarakter. See oli ausalt öelda nii silmapaistmatu, et isegi kultusrežissöör Gary Sherman, kelle selleks hetkeks ainsas filmis tegutsesid Londoni metroos elavad metsikud kannibalid, otsustas selle tagasi lükata. „Ma ei näinud seal midagi erilist,“ tunnistas ta mulle hiljuti. Mehelt, kes asus hiljem lavastama filmi „Kummitus III“,3 on need tõepoolest kaalukad sõnad.

Ja ometi: selle asemel et saada pagendatud üksikute linastuste hulka mõnel õudusfilmifestivalil või olla ära mainitud mõnel kohustuslikult üleni musta värvigammaga fännisaidil, nagu paljud teised filmid sellest ajast, saavutati kommertsedu ja maailma ühe kõigi aegade parima filmi staatus. Filmi, mida on parodeeritud ja kopeeritud nii lugematu arv kordi, et hakkab juba halb. Isegi sellest ei tundunud eriti lugu olevat, et lavastajat tunti peamiselt reklaamide järgi ja peaosalise Sigourney Weaveri seni suurim roll oli üürike ülesastumine Alvy Singeri kaaslasena „Annie Hallis“.4

Osa sellest on muidugi vedamisel. „„Tulnukas“ on C-kategooria film, mille tõstavad A-klassi hea teostus ja suurepärane koletis,“ tunnistas Ridley Scott aastaid hiljem intervjuus ajakirjale „Wired“5 ja temaga on raske mitte nõustuda. Šveitsi sürrealisti H. R. Gigeri ikooniline visuaalne keel (mida võeti Hollandi tollis kuuldavasti päris fotode pähe, põhjustades täieliku paanika) muutis elukad kohe ligitõmbavaks. Eri arenguetappides nii Facehuggeriks (Näokallistaja) kui Chestbusteriks (Rinnarebestaja) nimetatud olend (täpsemalt ksenomorf) polnud iial igav vaadata. Tihti aga vaadatakse „Tulnuka“ uskumatu edu analüüsimisel mööda selle ilmselgest lihtsusest. Kui kosmosevärk kõrvale jätta, on see lugu ju „sama vana kui aeg“, kui tsiteerida „Kaunitarist ja koletisest“ tuntud laulu.6

Ahnus on halb

Kuigi „Tulnuka“ teemal on kirjutatud lugematuid üliõpilastöid, mis puudutavad filmi psühhoseksuaalset allteksti –ja üsna põhjendatult, sest peale vägivaldse ärakasutamise ja dialoogis korduva rasestamise mainimise on filmis isegi stseen, kus Sigourney Weaverit lämmatatakse esemega, mis meenutab väga pornoajakirja –, on see ennekõike jutustus vanast heast, igihaljast ahnusest.

Ainus põhjus, miks kaubalaeva USCSS Nostromo meeskond 2122. aastal planeedikeselt LV-426 veel midagi peale hädaabisignaali üles korjas, oli tööandjast suurkompanii Weyland-Yutani missioon leida Maale kaasatoomiseks uusi eluvorme, seda tõsiasja targu vaid enda teada hoides. Kuigi kogu filmisarja koodnimeks sai aja jooksul „Inimesed tegemas kosmoses lollusi“, tegi algselt kõige ebaratsionaalsemaid valikuid oma identiteeti varjav android, kelle istutas meeskonna hulka oma huvisid ja investeeringut kaitsev emafirma. Ja kuigi ohvitser Ripley tõlgendab hädaabisignaali juba üsna varakult hoiatusena, takistab just robot teda sellest kahtlusest informeerimast ülejäänud meeskonda; samuti laseb robot laeva pardale meeskonnaliikme, kelle näo külge on end imenud väike vastik elukas. Sellest, et inimesed hiljem osast osasse sedasama viga kordama kipuvad, me praegu üldse ei räägi.

„Tulnukas“ võtab luubi alla ilma näota korporatsiooni, kes on valmis omakasu nimel ohverdama inimelud. Filmist saab vastukultuuri sümbol, mille kägistavad siin filmis viimase õhuahmimise järel aeglaselt surnuks selle maailma Gordon Gekkod. Scotti filmis pole ahnus mitte lihtsalt paha, vaid see pistab lõpuks nahka.

James Cameroni peaaegu 10 aastat valminud „Tulnukad“ jäi truuks algsele kontseptsioonile, keerates helitugevuse 11 peale. „Tulnukates“, mida peetakse õigustatult üheks kõigi aegade parimaks järjefilmiks, pole inimolendid mitte üksnes ahned, vaid ka täiesti võimetud õppima oma vigadest. Kuidas muidu seletada seda, et Weyland-Yutani korporatsioon otsustas rajada koloonia täpselt samale planeedikesele (mis kannab nüüd küll nime Acheron), mille otsa komistas Nostromo meeskond 57 aastat varem? Kui koloonia elanikega katkeb igasugune side, peab just ainus Nostromo ellujäänud meeskonnaliige Ripley (kes leitakse kahe filmi vaheliste sündmuste käigus üksi kosmoses triivimas) appi tõttama, kaasas kamp püssiga vehkivaid merejalaväelasi. Kõik läheb metsa, nagu arvata võiski. „Ma ei tea, milline liik on hullem. Ma küll ei näe tulnukaid üksteisele mingi neetud protsendi pärast nuga selga löömas,“ nähvab Ripley suurfirma juhtivtöötajale, kui ta saab (jälle) teada, et valgekraed olid tulnukate olemasolust planeedil vägagi teadlikud ja lootsid nendel põhineva biorelva väljatöötamisega raha teha. Täiesti pädev mõte.

Laulame neid laule jälle

Kuigi mõlemad filmid on väga meele­lahutuslikud, ei olnud „Tulnuka“ vaikselt hiilival hirmul eriti palju pistmist selle plahvatuslikult grandioosse järjefilmiga. Seda märkas ka Weaver, kelle argumentidele liigse relvade kasutamise vastu järjes vastas Cameron lausega: „Mida sa siis peale hakkad, räägid selle tulnuka surnuks või?“ Kui veider tonaalsuse muutus aga kõrvale jätta, siis kuuluvad kaks esimest filmi selgelt ühte mõtteruumi, kui mitte päris samasse maailma. Asi hakkas veidraks kiskuma hiljem.

„Alien 3“, mida tehti peaaegu kuus aastat, peetakse üldiselt täielikuks läbikukkumiseks. Lõpuni realiseerimata ideede tohuvabohust leiame David Twohy vanglaplaneedi kontseptsiooni ja Vincent Wardi legendaarse ettepaneku viia järgmise filmi tegevus puust planeedile, millel elavad kaitsetud mungad. „Alien 3“ murede keskmes oli käsikirja pidev ümberkirjutamine ja katkematu muudatuste vool. Selle filmi saamislugu pidi olema võrreldav „Apokalüpsis täna“7 katastroofilise võtteperioodiga, seekord küll ilma džunglita. David Fincher, kes sai lõpuks filmi tiitritesse oma nime kirja ainsa lavastajana ja kellele kujunes „Tulnukas 3“ täieõiguslikuks debüütfilmiks, pole avalikkuse eest kunagi varjanud seda, kui hirmsaks see kogemus talle kujunes. „Tõelised tuleristsed,“ kõlab Fincheri kommentaar.

Ja kuigi filmi lööklausel pole tõepoolest lunastust loota („3 korda pinget, 3 korda ohtu, 3 korda hirmu“), on film üsnagi hästi ajale vastu pidanud, kui mõni kahtlase väärtusega eriefekt välja arvata. Religioossete teemade põimumine vägivallaga on motiiv, mille esinemist näeme Fincheri filmograafias kordumas ka hiljem.

Ka siin on Ripley ainus ellujääja, seekord teise osa lõpus laeva Sulaco päästesüstikus. Seekord maandutakse planeedil Fiorina 161, kus asub hiigelsuur sunnitöökoloonia arvuka ülivägivaldse meessoost elanikkonnaga, kes on leidnud endale religiooni ja viitavad ksenomorfile kui deemonile. „Alien 3“ on üldiselt üsna ebameeldiv vaatamine ja toonilt süngem kui eelmised filmid kokku (vangid üritavad ühel hetkel Ripleyt lausa ära vägistada). Ometigi on see sisulises mõttes väga järjepidev film: kui selgub, et Ripley kunstviljastati krüogeenilise une ajal ja ta kannab oma kõhus nüüd tulnukate ema, viskub ta pea ees sulatusahju, et Weyland-Yutani ei saaks hindamatu väärtusega embrüole oma käppa peale panna. Süngevõitu? Selge see. Aga igati sobilik lõpp kangelannale, kelle elu kujunes tulnukate omaga nii läbipõimituks, et ta pidi ühe neist lausa sünnitama. Või sinnapoole. Pealegi on selles filmisarjas kõik lõpud õnnetud. Mõnikord tuleb selles veendumiseks lihtsalt oodata järgmise osani.

Kõik me oleme tulnukad

Korporatsioon oli endiselt paigas ja selle motiivid muutumatud. Kõige huvitavam lisandus kolmandas osas oli uut tüüpi ksenomorf Runner (Jooksja). Kui Cameroni „Tulnukad“ selgitas täpsemini tulnuka elutsüklit ja tutvustas vaatajale ematulnukat, jäi elukas ise samasuguseks. Enam mitte: koerast (ja ühes teises versioonis surnud härjast) välja karanud tulnukas oli nüüd neljajalgne, kinnitades teooriat, et ta võtab omaks peremeeslooma füüsilisi omadusi. Mõni ime, et Fincher käis ühel hetkel välja idee, et filmimise lihtsustamiseks võiks kasutada tulnukakostüümis kääbikut. Õnneks asi selleni siiski ei läinud.

„Tulnuka taassünd“ viis selle kontseptsiooni veelgi kaugemale. „Kes iganes koletisega võitleb, peab jälgima, et ta selle käigus ise koletiseks ei muutuks,“ on öelnud Friedrich Nietzsche filmi sisu kokkuvõtvalt. 200 aastat pärast viimase filmi sündmusi toimuval lool on üllatus varrukas: Ripley on nüüd kloonitud (reeturlikult pärast surma tema kehast võetud vereproovi abil) ja ematulnukas ta kehast eemaldatud. Ta on sunnitud elama kosmoselaeval USM Auriga, kus Süsteemide Ühenduse sõjavägi üritab aretada tulnukat, et seda lähemalt uurida. Peremeesloomana kasutatakse palgasõdurite röövitud ja kohale toimetatud inimesi.

Siit edasi läheb aina paremaks: Ripley kehas on tulnuka DNAd, mis teeb ta mingil põhjusel korvpallis väga osavaks. Ematulnukale on aga antud humanoidisarnane üsk (ärge küsige) ja ta sünnitab lapse, kes on osalt tulnukas ja osalt inimene ja kes tunneb Ripley ära kui oma ema ning kes ühes stseenis võib-olla isegi ütleb sõna „emme“. Jess. Ripley (või vähemalt tema teisend) on nüüd geneetiliselt seotud olendiga, kellega võitlemise peale on ta kulutanud suurema osa oma elust. „Mida kuradit?“ küsib android Calli mängima võetud Wynona Ryder, peegeldades vaataja tundeid.

On palju arvamusi selle kohta, miks „Tulnuka“ filmisarjas vint kuni absurdsuseni üle keerati, aga sellele väärikat vastust on selles plaanis raske leida. „Tulnuka taassünnis“ meenutab see olend lihtsalt järjekordset kummikostüümis kutti. Lausa kummaline, kui võtta arvesse, kui palju andekaid inimesi selle projektiga seotud on olnud –Joss Whedon oli kirjutanud käsikirja, mis avaldas stuudiole küllaldast muljet, et seda lõpuks mitte kasutusele võtta. Seejärel pakuti sama tööd Jean-Pierre Jeunet’le, kes oli kaasautorina just lõpetanud „Amélie“8 stsenaariumi (need kaks üksteise järel on ilmselt filmiajaloo kõige veidram kombinatsioon). Otsus tuua tulnukas varjust välja, panna ta möirgama nagu Godzilla ja lasta tal … ujuda, ei lõppenud meistriteosega. Pigem nähtusega, mille pealkiri võiks olla „Kuidas tappa filmisarja kümne päevaga“. Vähemalt nii tundus sel hetkel.

Nähtamatu oht

2012. aastal, kui Ridley Scott oli juba mõnda aega pealt vaadanud, kuidas teised filmitegijad katsetavad tema alg­ideega, tundis ta, et on aeg astuda George Lucase jälgedes ja tulla tagasi armastatud kultussarja juurde, aga unustades selle käigus sujuvalt ära kõik selle, mis originaalfilmi nii hästi toimima oli pannud. „Prometheus“ on põhimõtteliselt „Tulnuka“-sarja „Nähtamatu oht“9: Darth Vaderi asemel pakutakse meile laialivalguvat jauramist maksude teemal. Siin pigem jutustust inimkonna tekkimisest.

„Prometheus“ on tugevasti mõjutatud Erich von Dänikeni tulnukate Maale tuleku teooriast. See on mõneti eellugu ühele „Tulnuka“ stseenile, mis esmasel vaatamisel võib kahe silma vahele jääda. Kui Nostromo meeskond jõuab LV-426-le, komistavad nad enne esmakohtumist Näokallistajaga ühe hiiglasliku, lõhki rebitud ribidega hiiglase jäänustele. Tulnuka esimene ohver oli fännidelt saanud hüüdnime Kosmoseratsanik (space jockey) ja andnud aastaid alust salapärasteks vandenõuteooriateks. Enam mitte.

„Prometheus“ paljastab, et hiiglane kuulub inseneride rassi (mitte et kõik „Tulnuka“-teemalised foorumid sellega nõustuksid). Dr Elisabeth Shaw’ (Noomi Rapace) ja tema kallima väitel külastasid nad Maad palju sajandeid tagasi ja on võib-olla inimrassi loojad. Väga mugav, et aastal 2093 (30 aastat enne Nostromo sündmusi) saab inseneridele lõpuks külla minna, kuna leitakse muistsete tsivilisatsioonide kujutatud pildid ühest galaktikast. Niisiis läheb seltskond Weylandi korporatsiooni (liitumine Yutaniga on veel kuue aasta kaugusel) poolt rahastatud meeldejäämatuid tegelasi ja oma sisemist robotit otsiv Michael Fassbender reisile, selleks et avastada, et kõnealust planeeti olid insenerid kasutanud ohtliku, musta vedeliku kujul biorelva loomiseks. Selle vedeliku käikulaskmine põhjustab ülikiirelt ksenomorfse raseduse, selgitades veelgi selle liigi saamisloo tagamaid. Pigem küll üritades seda teha. Hoolimata Scotti pikkadest selgitustest ei omanda see kõik kokku ikkagi erilist mõtet. Usuteemad värvitakse puust ja punaselt ning otsuse tõttu keerata loo fookus tulnukatelt mähkmetes valgetele hiiglastele, kõlab usutavana vaid üks mõte „Prometheuses“ – taevast otsima minnes võib eest leida põrgu. Või avastada, et looja lõi sinu ja kogu su rassi vaid sel põhjusel, et ta seda teha oskas, et siis liikuda edasi huvitavama juurde. Mis on sellel kõigil aga pistmist tulnukatega?

Roboti unenägu

Peaaegu koletisteta „Prometheusele“ – kui välja arvata filmi viimastel minutitel insenerist sündinud tulnukas Deakon (Deacon) – järgnenud kriitikalaine oli Sir Ridleyle ilmselt vastukarva. Kuigi „Prometheuse“ järjefilmis ei pidanud esialgu olema ühtki tulnukat, on meil siin neid lausa kaks – kahkjas neomorf, mis võib nüüd nakatada sind nina ja suu kaudu, ja traditsiooniline ksenomorf, kes tundub oma peremeeslooma sees seekord küpsevat valmis minutite, mitte tundidega. Erutav? Mitte eriti.

Aastakümme pärast „Prometheuse“ sündmusi aset leidev „Tulnukas. Covenant“ algab koloniseerimislaeval, mis on teel uue elu alustamise poole uuel planeedil. Pärast tragöödiat otsustab meeskond kurssi muuta ja külastada algse sihtpunkti asemel hoopis läheduses asuvat planeeti. Neile annab selleks julgust üles korjatud raadiosignaal, mille üks meeskonnaliige tunneb ära kui John Denveri laulu. Jah, see kõik ongi nii jabur. Planeet osutub nende­samade inseneride koduplaneediks, keda dr Elisabeth Shaw viimane kord nii meeleheitlikult püüdis üles leida. Seal on neid vastu võtmas aga vaid üks tuttava olemisega android ja jälle pole kellelgi kiivrit peas.

Kui mitte arvesse võtta filmi lõpus täielikult läbi kukkunud üllatusmomenti kohad vahetanud robotitega, keda igaüks nägi nurga tagant tulemas juba ammu enne, siis tundub „Tulnukas. Covenandi“ suur sisupööre olevat see, et kui tulnukate rassile andsid küll elu insenerid, andis neile eksperimentide käigus lõpliku kuju üks jumalakompleksis vaevlev android, kellel pole inimkonna peale raisata ühtki head sõna. Nende sündmuste toimumise ajaks on aga kahjuks kadunud igasugune huvi ja hoolimine. Eriti kui kaks Michael Fassbenderit õpivad koos flööti mängima ja räägivad „sõrmitsemisest“. Kui nad hiljem omavahel suudlevad, on vaid kuulda fännilüürika kirjutamisest tõmblevaid käsi klaviatuuril ja sünkroonset orgasmiohet. Meil jääb üle teha vaid üks järeldus: sellel filmil pole niivõrd pistmist „Tulnuka“ kui „Blade Runneriga“,10 mille uusversiooni tegija on õnneks Denis Villeneuve.

Kogu „Tulnuka“-sarja loogika tundub olevat midagi sellist: „Tore, et asi toimis. Prooviks nüüd midagi täiesti teistsugust.“ Tänapäeva koopiamasinast tulnud filmide ajastul, nagu näiteks „Kiirete ja vihaste“ sari,11 mille süžee läheb järjest õhemaks nagu mitu korda allaaetud siil, on selline taktika ennekuulmatu.

Ja ei saa kuidagi väita, et katsed seda lugu uueks luua oleksid olnud väga sujuvad. „See frantsiis on teadmata suunas jalutama läinud. Minu meelest pole see kõik olnud väga edukas,“ ütles James Cameron intervjuus väljaandele Vulture.12 Õige, sest ühest lihtsast loost, kuidas isegi tehnoloogia ei suuda inimkonda päästa, varjudes hiilivate koletiste eest, sai õhku täis läinud arutelu elu mõtte, universumi ja kõige sinna juurde kuuluva üle hoogu juurde. Lugu arenes sama kiiresti ja mõjusalt nagu nimikoletis, aga ei saa öelda, et paremuse poole.

1980. aastal kirjeldas überkriitik Pauline Kael „Tulnukat“ kui „gorillaga kummitusmaja filmi avakosmoses“. Kuigi ta ei mõelnud seda selge kiitusena – rida võttis kokku loo teemal „Miks on filmid nii halvad?“13 – on raske mitte nõustuda. Ja see ongi just see, mis on uutest filmidest puudu. Üks „Tulnuka“ tugevus on see, et hoolimata futuristlikust toimumispaigast on olend ise müstiline ja ürgne. Mitte mingi järjekordne ülearenenud rass, kes istub steriilsetes tubades ja vajutab naljakalt piuksuvaid nuppe. Inimesed ei jauranud mitte oma koha ümber siinses universumis, vaid virisesid toidu kvaliteedi üle. Nüüd enam mitte.

Ei saa inimestele pahaks panna soovi leida uusi viise vana tuttava loo rääkimiseks, aga „Prometheus“ ja „Tulnukas. Covenant“ ajavad peale suure igatsuse pimedate koridoride järele. Kui isegi James Franco teeb üürikese etteaste, näol selline irve, nagu ta oleks just ühe plotski ära suitsetanud, on kohe selge, et asja võlu on kadunud. Laske loomakestel juba rahus puhata.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Star Wars“, George Lucas, 1977.

2 „Jaws“, Steven Spielberg, 1976.

3 „Poltergeist III“, Gary Sherman, 1988.

4 „Annie Hall“, Woody Allen, 1977.

5 Ted Greenwald. Wired’s Interview with Ridley Scott. Wired, 26. IX 2007.

6 „Tale as Old as Time“,„The Beauty and the Beast“, Gary Trousdale, Kirk Wise, 1991.

7 „Apocalypse Now“, Francis Ford Coppola, 1979.

8 „Le fabuleux destin d’Amélie Poulain“, Jean-Pierre Jeunet, 2001.

9 „Star Wars: Episode I – The Phantom Menace“, George Lucas, 1999.

10 „Blade Runner“, Ridley Scott, 1982.

11 „Fast & Furious“, 2001 – …

12 Abraham Riesman. James Cameron is Worried About Atlantis, America and Alien: Covenant. Vulture, 27. I 2017.

13 Pauline Kael. Why are Movies So Bad? Or, the Numbers. The New Yorker, 23. VI 1980.


„Tulnuka“-filmid

Tulnukas“/„Alien“, Ridley Scott, 1979.

Tulnukad“/„Aliens“, James Cameron, 1986.

Tulnukas 3“ / „Alien 3“, David Fincher, 1992

Tulnuka taassünd“ / „Alien: Resurrection“, Jean-Pierre Jeunet, 1997.

Prometheus“, Ridley Scott, 2012.

Tulnukas. Covenant“ / „Alien: Covenant“, Ridley Scott, 2017.

Tulnukas vs. Kiskja“ / „Alien vs. Predator“, Paul W. S. Anderson, 2004.

Tulnukas vs. Kiskja. Reekviem“ / „Alien vs. Predator: Requiem“, Vennad Straused, 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming