Kohtumised terve mõistuse varjupoolel

Näitlejad Isabelle Huppert ja Gaspard Ulliel räägivad Benoît Jacquot’ mängufilmi „Eva“ tumedatest allhoovustest.

MAARJA HINDOALLA

Pärast #MeToo võidukäiku tõstis Prantsusmaal pead vastureaktsioon saja naislooja juhtimisel. Nood avaldasid Le Monde’is kirja, kus nimetasid naisi jõustavat kampaaniat puritaanlikuks nõiajahiks, mis õhutab meestevihkamist ja piirab seksuaalvabadust. Võrdlemisi raske on mitte tõmmata paralleeli ühiskonnas aktuaalsete teemade ja „Berlinale“ võistlusprogrammis esilinastunud „Eva“ vahel, mille kriitikud võtsid vastu parimal juhul jahedalt, halvemal juhul prantsuse filmi paroodiana. Tuntud naistegelaste-lavastaja Benoît Jacquot on lülitunud siin ümber mehe perspektiivile, kuid jätkanud sellele vaatamata naise müsteeriumi uurimist.

James Hadley Chase’i romaani „Eva“ (1945) teistkordses ekraniseeringus pärast James Losey versiooni Jeanne Moreau’ ja Stanley Bakeriga (1962) kujutatakse plagiaadiga karjääri alustanud noore näitekirjaniku (Gaspard Ulliel) ja nimitegelase, inspiratsiooniotsingutel juhuslikult kohatud kõrgklassi prostituudi (Isabelle Huppert) iseäralikku suhet. Ehkki Huppert ei kirjutanud alla naisloojate ühispöördumisele, ei paista #MeToo ehtprantslaslikult ükskõikseid „peasüüdlasi“ ülemäära kõigutavat, nagu selgub järgnevatest intervjuudest Isabelle Huppert’i ja Gaspard Ullieliga.

Miks on Eva prostituut?

Isabelle Huppert: Mulle tundub, et Benoît Jacquot’l ja Chase’il oli tarvis dramaatilist raamistikku. Vaataja kaasa mõtlema panemiseks pole niivõrd oluline karakteri tegevusala, vaid välmeline keskkond, kus tegutsetakse. Sellele vaatamata pole ma siiski kindel, miks ta teeb, mida teeb: me ei saa teada, kas ta abistab nii abikaasat esmakordselt või on Eva elupõline prostituut. Tegelikult ei tea me üleüldse, kas ta on päriselt olemas või vaid kirjaniku kujutluses. Ja me ei tahagi teada, sest küsimus ei ole üldse selles.

„Evas“ kujutatakse plagiaadiga karjääri alustanud noore näitekirjaniku (Gaspard Ulliel) ja inspiratsiooniotsingutel juhuslikult kohatud kõrgklassi prostituudi Eva (Isabelle Huppert) iseäralikku suhet.

Kaader filmist

Mis teid kõigi nende vastamata küsimuste ja lahtiste otste valguses Eva tegelaskujus võlus?

Vastamata küsimused ja lahtised otsad pole mind kunagi seganud, vastupidi: ebamäärasus annab valikuvabaduse, lubab karakterit arendada eri suundades.

Evat peetakse sageli kahepalgeliseks – kord inimene, kord prostituut –, aga minu silmis on ta rohkemat, hapram ja isegi lõhestunud isiksus. Ainult kahe pooluse vastandamise korral peaks ta olema küünilisem ja manipuleerivam, aga „Evas“ uuritakse identiteediküsimusi laiemalt: kes olen mina ja kes oled sina? Me kõik ehitame oma elu ja käitumise üles asjadele, mis võivad olla valed, ja lõppkokkuvõttes ei tea keegi, kes me ise oleme ja kuidas teised meid tajuvad.

Te lähenete tegelaskujudele väga põhjalikult.

Intuitsiooni küsimus. Ilmselt tuleneb see ka filmidest ja inimestest, kellega koos on tööd tehtud.

Ekraanil nähtava kõrval on vähemalt sama oluline kujutletav ning selles peitubki filmikunsti vägi. Ma usun, et vaataja kujutluses lisandub nähtule palju juurde. Ei tohi näidata liiga vähe, aga liialt näidates ei jää ruumi kujutlusvõimele. Filmikunst on minu meelest ideaalne võimalus avamaks inimeste keerukust ja selgusetust – filmis on see näha ja tunnetatav.

Kõigi režissööride puhul, kellega olen koos töötanud – olgu Michael Haneke, Benoît Jacquot või Claude Chabrol (mainin neid kolme, sest nad on mulle kõige olulisemad) –, olen tundnud, et nad oskavad hoida piisavat distantsi loo ja tegelastega ega lähe liiga sentimentaalseks. See ei tähenda, et emotsioonid puuduvad. Need jõuavad kohale lihtsalt hiljem ja teistmoodi.

Evagi on omamoodi näitleja, aga ütleb filmis, et ei käi teatris.

Tal läheb vaja kostüümi ja parukat, et olla prostituut, aga ma ei ütleks, et ta on näitleja. Näitlejal pole alati kostüümi tarvis, asi on pisut keerulisem. Mõte maskist ei tähenda päris maski, vahel toimib see isegi risti vastupidi. Näitlemise mõiste on niivõrd lai, et näitlemine võib olenevalt olukorrast tähistada nii kunstlikkust ja võltsi kui ka ülimat elutruudust.

Mulle meeldib väga hetk, kui Eva ütleb, et ta ei käi teatris. See teeb ta kuidagi väga inimlikuks, sest Bertrand – kirjanik, intellektuaal – on võlutud Eva loomupärasest jõust ja julgusest, kuigi too pole sealjuures intellektuaal. Nad on ühe mündi kaks poolt ja seepärast on see suhe väga toksiline.

Evale meeldib ka väga magada …

Mulle meeldis juba Chase’i raamatut lugedes väga, kuidas on kirjeldatud Evat magamas. Eva on väga laisk ega vaevu aktiivselt võrgutama. Ta on väga tundejahe ja otsekohene ning täpselt sellisena on Chase teda raamatus portreteerinud. Sellepärast on ka filmi jõudnud stseenid, kus Eva magab või tahab magama minna; soovitasin seda Benoît’le, sest leidsin, et see on väga põnev ja inimlikult liigutav. Mõnikord tähendab magamine soovi ennast maailmast ära lõigata ja sellega saab Eva minu meelest emotsionaalse lisamõõtme.

Kas võrdlesite ennast ses rollis Jeanne Moreau’ kehastatud Evaga?

Ma ei ole seda filmi näinud – ju ei olnud tarvis. Võib-olla nüüd vaatan, tähendab, kindlasti vaatan. Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad – nagu „Evas“ – ja ei saagi teada, miks. „Eva“ jutustab paljuski juhuslikkusest, eriti just ohtlikus mõttes. Mis on meie elus õigupoolest ette määratud ja mis lihtsalt juhtub?

Ma ei tahtnud ehk end Jeanne Moreau’ rollisooritusest mõjutada lasta, aga olin kuulnud, et Losey filmi kontekst on täiesti teistsugune kui Jacquot’l.

Kas näete Eva ja filmi „Elle“2 Michèle’i tegelaskuju vahel sarnasust?

Mitte rohkem, kui see, et nad mõlemad on natuke üksildased tegelased, kes ei võta ohvri rolli. Eva on prostituut, aga mitte ohver. Ta on väga praktiline inimene ja võib seetõttu mõjuda natuke häirivalt, sest prostitutsioon ei tekita temas mingeid emotsioone: ta teeb, mida peab tegema.

Kas ei mõju see praegu justkui deklaratsioon „me võime teha, mida tahame“?

Seda võib nii võtta, aga „Eva“ võtted tehti ligi aasta tagasi, kui #MeToo laine polnud veel hoogu sisse saanud. Praegu kiputakse „Evat“ nägema just selles valguses, mis polnud seda tehes ehk eesmärk, aga kuni see ei mõjuta filmi sisu ega piira inimeste kujutlusvõimet, on kõik hästi.

Eva“ puhul võib rääkida tumedamatest tunnetest, mis on ilmselt peidus meis kõigis. Tundub, et teile pakuvad süngemate allhoovustega karakterid huvi?

Mulle pakuvad need rollid sama suurt huvi kui mina neile: need rollid jõuavad minuni, mitte vastupidi. Ma ei tea, miks neid mulle pakutakse, aga nii see on. Ma küll ei leia, et need oleksid sarnased. Need on erinevad rollid, mis on tehtud koos erinevate inimestega.

Ükskõik kui keerukaid, mitmeti mõistetavaid ja moonutatud tundeid ma ka väljendan, loodan ma alati, et see puudutab vaatajaid. See on mulle väga oluline. Teed filmi ja ajad oma asja lootusega, et su töö kõnetab ja liigutab publikut ning keelitab neid ennast analüüsima. Sellepärast filme tehaksegi.

Vahel on aru saada, et vaatajad ei taha nimetada mõnda ilmingut perverssuseks või sadomasohhismiks, kuna see miski on neis endis olemas. Kui aga filmi saadab ülemaailmne edu, siis ei saa tegu olla perverssusega, sest inimesed ei läheks seda massiliselt vaatama – see peab neid mingil kombel puudutama. Seega, ma jätkan!

Kas on midagi, mis teid heidutab ja millega te ei tahaks mingi rolli puhul kokku puutuda?

Mind hirmutab ainult loll režissöör lolli filmiga, see on kindel.

Kui oluline on teile režissöör filmide valimisel?

Ma ei suuda stsenaariumi lugeda režissöörist eraldi. Kindlasti on suur vahe, kas tegu on tuntud režissööriga, kellega olen varem korduvalt koos töötanud, või algajaga. Vahel võib stsenaariumis paeluda ka üksainus rida. Dialoog on muidugi väga oluline, sest see avab tegelase. Seejärel peab tegelaskuju hakkama minus elama ja see on väga kummaline protsess. Karakter ei pea olema hea ega meeldiv, aga ma pean leidma midagi iseendas, et jagada roll enda ja kellegi teise vahel.

Kes on need, kelle pakkumise võtate kõhklemata vastu?

Haneke, Jacquot, Chabrol … Või näiteks Hong Sang-soo, kellega koos tegin „Claire’i kaamera“.3 Tal läheb võtetega ainult nädala jagu, seega ei rööviks see palju mu aega. Neist, kellega ma ei ole varem koostööd teinud, praeguse aja kaks nimekaimat: Andrei Zvjagintsev ja Paul Thomas Anderson.

Bertrand on ühtaegu prota- ja antagonist, kes mõjub korraga võluvalt ja hirmuäratavalt. Kas see oli keerukas roll teha?

Gaspard Ulliel: Väga põnev … Kas sulle meeldivad pahad tüübid? Ma arvan, et peaksid sellest oma psühhiaatriga rääkima. Ma teen nalja!

Huvitav, et ajakirjanikud rõhutavad Bertrand’i puhul, et ta on paha tüüp. Mulle on rolliga tööd alustades oluline jätta hinnangud kõrvale. Ma mõtlen ka halbadest tegelastest hästi, sest muidu ei oleks võimalik sellele karakterile elu anda.

Psühhiaatri roll pidada mõjuma näitlejale teraapiliselt, nagu ka kirjaniku oma. Kas see on tõsi?

Ma usun, et eneseanalüüs on vältimatu. Alateadlikult mõjutab iga tegelane mingil tasandil mind ennast, olenevalt rollist ja isikliku elu seisust. Pealegi alustasin ju 12aastaselt ja olen seega ehitanud enda kui inimese üles tegelastele ja nende kogemustele. See on lahutamatu osa minust.

Näitleja ametivalik oli seega teadvustamata otsus?

Jah, nii kukkus täiesti juhuslikult välja. Alguses olin uudishimulik ja tundus lihtsalt tore jätkata. Alles 16-17aastasena hakkasin seda kaaluma kui karjäärivalikut. Minus tekkis järk-järgult kirg filmikunsti vastu, seepärast läks aega, enne kui teatrilavale jõudsin. Tegelaste kehastamisest enam huvitas mind võimalus saada osa filmi valmimisest. Seepärast arvasin alguses, et tahan ise filme lavastama hakata. See mõte saadab mind endiselt, aga praeguseks olen leidnud uue isu ja tõukejõu näitlemisega jätkamiseks. See juhtus „Saint Laurent’i“4 ajal ja just siis, kui mul seda kõige rohkem vaja oli. Olin tol hetkel oma isiklikus elus situatsioonis, kus ma kahtlesin iseendas ja suhtusin oma karjääri teatava distantsiga. Siis tuli „Saint Laurent“ ning algas justkui uus karjäär – leidsin uue lähenemise.

Moetööstus ja näitlemine sunnivad teid olema atraktiivne. Millised on teie tunded selle osas?

Ilmselgelt on oluline, et näitleja tekitaks ihalust, aga Chaneli kampaaniat tehes mõistsin, et küsimus ei ole ainult millegi müümises. Chanelil ei ole vaja reklaami, et parfüüme müüa, sest need on juba iseenesest müügiedukad. Reklaami on vaja selleks, et Chaneli kuvandit luua. Seesugusena on see minule kui näitlejale aktsepteeritavam, sest selles on kunstilist ambitsiooni. Loomulikult on boonuseks ka suurepärased režissöörid: olen väga õnnelik, et mul on olnud võimalus töötada koos Martin Scorsese ja James Grayga. Arvan, et näitleja peab suutma olla ekraan, millele režissöörid ja vaatajad projitseerivad oma fantaasiad ja ihad.

Isabelle Huppert mainis, et tal on seetõttu vahel instrumendi tunne.

Jah, loomulikult: näitlejana oled vaid üks nupp malelaual. Ka „Evas“ on huvitav liin: Bertrand üritab lavastada Eva tegutsema oma tulevase loo huvides, ent lõpuks jääb küsimus, kes ikkagi lavastab ja kes domineerib. Sama juhtub näitleja ja režissööriga, nii et lõpuks küsid endalt, kes kelle heaks töötab. Kas lavastaja mõjutab näitleja interpretatsiooni või suunab näitleja tõlgendus lavastamist? See on väga huvitav suhe, aga teadvustan endale, et näitleja on režissööri ja tema nägemuse käsutuses.

Kuidas kirjeldate koostööd Isabelle Huppert’iga?

On huvitav, et Benoît Jacquot valis just Isabelle’i ja minu vastastikku mängima. Mulle tundub, et meie kuvand ja energia on natuke sarnane – midagi natuke müstilist, distantseeritut, mis on „Eva“ kontekstis põnev ja lisab ohutunnet. Benoît Jacquot on ju tuntud naiste portreteerimise poolest, aga seekord, vististi esimest korda, otsustas ta jutustada loo mehe silmade kaudu – ja see oli veidi hirmuäratav.

Pärast avastseeni on „Eva“ ajajoones auk ja Bertrand’iga kohtume juba siis, kui tema plagiaattekst on lavalaudadele jõudnud. Kas ja kuidas te selle augu täitsite?

Ma usun, et Bertrand muutus vahepeal pisut, aga tõde on ilmselt palju lihtsam, kui võiks arvata. Ma ei üritanud kokku panna detailset lugu vahepealsetest sündmustest, vaid läksin välja väiksemate nüansside peale: kehahoiak, kõnnak, rääkimismaneer … Oluline on see, et filmi avastseen pidi tegelikult tulema alles hiljem, tagasivaatena, kuid mulle sai kiiresti selgeks, et kronoloogia on äärmiselt oluline. Lugu räägib ju petisest, valetajast, ja seepärast tuleb teda kohe alguses sellisena tutvustada, sest vastasel korral kaob loo jõud. Arutasime seda Benoît’ga pikalt ja viimaks ta nõustus alustama filmi selle stseeniga. Mulle oli see väga oluline.

Kas teid mõjutab see, kuidas teie osalusel valminud filmil läheb? Näiteks Xavier Dolani „Kõigest maailmalõpp“5 ei pälvinud ehk piisavalt tähelepanu.

Seda ei õnnestunud USAsse müüa, millest on äärmiselt kahju, kuid olulisem on muidugi eneseteostus, mida filmis mängimine mulle pakub. Pärast võtete lõppu ei kuulu film enam mulle. Näitlejale tundub see ehk isegi veidi vägivaldne ja frustreeriv, et pärast võtete lõppu kuulub see, mis sa oled endast andud, režissöörile. Ja seejärel antakse see maailmale: publikule, levitajatele, müüjatele-ostjatele. See on aga juba hoopis teine teema. Tuleb osata lahti lasta – juhtub see, mis juhtuma peab.

1 Nous défendons une liberté d’importuner, indispensable à la liberté sexuelle. – Le Monde 9. I 2018.

2 „Elle“, Paul Verhoeven, 2016.

3 „La caméra de Claire“, Hong Sang-soo, 2017.

4 „Saint Laurent“, Bertrand Bonello, 2014.

5 „Juste la fin du monde“, Xavier Dolan, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming