Koerte rahvas

EDINA CSÜLLöG

Mängufilm „Valge jumal“ („Fehér Isten“, Ungari 2014, 119 min), režissöör Kornél Mundruczó, stsenaristid Kornél Mundruczó, Viktória Petrányi ja Kata Wéber, operaator Marcell Rév, helilooja Asher Goldschmidt. Osades Zsófia Psotta, Sándor Zsótér, Lili Horváth jt. Linastub kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza.

Kõik „Valges jumalas“ mängivad koerad on segaverelised ning võetud koerte varjupaigast peredesse.

Kõik „Valges jumalas“ mängivad koerad on segaverelised ning võetud koerte varjupaigast peredesse.

Kaader filmist

Me saame ungari filmi uuest lainest hakata rääkima alates 1995. aastast, kui legendaarse ungari režissööri ja produtsendi Sándor Simó filmiakadeemia režiikursusel hakkasid õppima järgmised inimesed: Dániel Erdélyi, Csaba Fazekas, Gábor Fischer, Diana Groó, Szabolcs Hajdu, Bence Miklauzic, György Pálfi ja Ferenc Török.

Simó oli nii produtsendi kui lektorina erakordne ning tänu tema kontaktidele ja mõjuvõimule oli noortel talentidel võimalik filmida magistritööna oma debüütfilm. See oli filmiakadeemia ajaloos revolutsiooniline, sest varem polnud see võimalik. Kahjuks takistas Simó surm selle traditsiooniks kujunemist.

Kornél Mundruczó ei olnud Simó õpilane. Ta õppis seal koolis samal ajal näitlemist, töötades projektides koos eelmainitud lavastajatega. Õhustik oli inspireeriv, sest Simó nõudis oma õpilastelt pidevat tegutsemist ja mitmesuguseid filme. Tegemist oli pigem justkui trenniga, kus oli vaja ka omajagu leplikkust, et teha 24/7 teiste tudengitega koos tööd ja piinata oma aju nädalast nädalasse uute ideede otsingul. Pärast lõpetamist läks Mundruczó õppima lavastajaks ja lõpetas 2004. aastal edukalt Janos Szászi klassi. Szász on veel üks oluline ungari režissöör, kelle „Witmani poisid“ („Witman fjúk“, 1997) linastus Cannes’i festivali programmis „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“), tema „Kaustik“ („A nagy füzet“, 2013) võitis aga näiteks Karlovy Vary festivali peaauhinna Kristallgloobuse ning lõpetas parima võõrkeelse filmi Oscari nominentide esiviisikus.

Kornél Mundruczó on sündinud 1975. aastal ja lavastanud alates 1998. aastast siiani 15 lühi- ja mängufilmi, sealjuures on ta olnud aktiivne ka teatris. Eesti publik on ehk tuttav kinolevis olnud filmiga „Delta“ (2008) või lavastusega „Raske on olla jumal“, mida mängiti 2011. aastal Tallinnas etenduskunstide festivali POT raames. Tema filmide retrospektiivi näidati 2006. aastal Tartus iga-aastastel Ungari filmipäevadel.

„Valge jumal“ on esimene film, mille on tootnud 2011. aastal loodud uus institutsioon, Ungari rahvuslik filmifond (MNF). See esilinastus Cannes’is ja võitis „Kõrvalpilgu“ programmi auhinna.

Film on pühendatud Miklós Jancsóle, hiljuti surnud mõõtmatu mai­nega režissöörile, kelle filmid olid sotsialistliku režiimi aegse rõhumise metafoor. Pühendus räägib iseenda eest.

„Valge jumal“ on julgelt ebatavaline draama sellest, et väikese tüdruku lahutamine ta lemmikkoerast viib üleüldise koerte ülestõusuni. Mööda Budapesti laiu puiesteid on sõjateele asunud koerte armee. Nende kättemaksu sihtmärgiks on inimesed, kes on nad kinni püüdnud, maha jätnud, ketti pannud, marru ajanud, üksteise vastu raha peale võitlema pannud, neid vangistanud ja tapnud.

Võimalik, et väljapool Ungarit läheb kaduma eriline side koera ja inimese vahel selles filmis. Ungarlased on koerte ja koerapidamise tõelised fännid. Üheski teises Euroopa riigis ei ole nii palju koeraomanikke – peaaegu igaühel on koer. Seetõttu on veelgi kõnekam, et Mundruczó on valinud just koerad illustreerimaks olukorda ja loomaks mõistulugu. Koer on inimese parim sõber, seega lojaalsuse sümbol.

„Valges jumalas“ kaotab inimene oma parima sõbra üle kontrolli, jäädes ilma ka tema toetusest. Kerkib küsimus: keda usaldada siis, kui ei saa enam usaldada isegi oma parimat sõpra? See küsimus oli oluline sotsialistliku režiimi ajal ja tundub, et on seda ka praegu. Filmi lõpuosas tõusevad koerad inimeste vastu üles.

Mundruczó töid vaadates on näha paradigma muutust. Režissöör mängib siin mõrumaigulist allegooriat veeretades ja talle iseloomuliku erakordse meisterlikkusega lavastades hoopis teistsuguse tempoga mängu kui oma eelmistes filmides. Kui tema varasemad teosed räägivad oma eri eluetappidel ja -tasanditel rõhumise all kannatavatest inimestest, siis nüüd on koerte kord ülekohtule vastu hakata. Õnneks pakub „Valge jumal“ palju erinevaid kihte ja tõlgendusvõimalusi. Üks neist on kahtlemata Ungari praeguse poliitilise olukorra karm kriitika.

Filmi peategelane tüdruk Lili (Zsófia Psotta) on 13aastane noor, kes elab koos oma emaga. Kui ema läheb koos oma uue armukesega Austraaliasse konverentsile, ei saa nad tüdrukut kaasa võtta ja Lili peab kolima isa juurde, kellega tal pole kõige parem suhe. Isa töötab sanitaarinspektorina tapamajas. Lili ainus ja hea sõber on koer Hagen, kes on krants ja seetõttu ei tohi teda üldse pidada (Mundruczó filmi maailmas on selline seadus, et krantsid tuleb ära anda).

Lili isa ei taha Hagenit koju lubada, aga Lili võitleb tema eest lõpuni. Ta veedab ühe öö koos koeraga vannitoas, aga kui naabrid ähvardavad järgmisel päeval politseiga, otsustab Lili isa koerast lahti saada.

Sellest momendist peale näeme kahte paralleelset filmi: ühes otsib Lili Hagenit ja teises näeme, mis juhtub koeraga. Hagenit ostetakse ja müüakse ning hakatakse temast treenima võitluskoera. Koera kannatus ei pea aga kaua vastu ja kättemaks on kole.

Selle filmi kangelane on Lili, kes suudab koerad oma trompetiga maha rahustada. Seda võib tõlgendada Orpheuse müüdi parafraasina: Orpheus pidi minema allilma ja rahustama oma lüüraga maha Kerberose, kolme peaga valvekoera. Lili karakter on selgepiiriline ja väga hästi mängitud. Vastuolude eest hoolitseb isategelane, kelle reaktsioon on kohati segane ja liiga vägivaldne. Üheplaanilistena mõjuvad ka Lili ema ja muusikaõpetaja. Kõrvaltegelased tunduvadki olevat filmi ainus nõrk lüli, kuna ei tugevda meis filmimaailma illusiooni. Mundruczó ise mängib koerakaubitsejat Afganistanist, kuid tema aktsent ei klapi ja tegelane pole eriti usutav. Ungarlase kõrvale on ka dialoog kohati võlts, kuigi selle nüansi siluvad võõrkeelse vaataja puhul ära subtiitrid.

Koerte võitlusstseenid, mis oleksid pidanud mõjuma grotesksena, on pigem taltsad. Kaks armastusväärset peni Hageni rollis on kokkuvõttes veidi liiga nunnud, et paista ohtlikuna – pigem „Käpad“ kui „Lõuad“. Hetketi kallutab see filmi tahtmatult komöödia suunas, mis saboteerib üldist tõsist fooni. Need vead aga ei osutu otsustavaks ja meelde jääb siiski imetlusväärselt ebatavaline ja kohati haaravgi underdog’i lugu.

Mõningast kriitikast hoolimata võeti film Ungaris üsna hästi vastu ja ungarlased on Mundruczó üle uhked. Neile on see kahtlemata oluline film ja loodame, et seda peab tähtsaks ka eesti vaataja.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming