Kodus ja võõrsil

Donald Tomberg

Film puudutab eestlane olemist, väärikust, talutud üksindust, unistusi, kodu ja kohatust, oma ja võõras olemist. Mängufilm „Eestlanna Pariisis” („Une Estonienne à Paris”, Prantsusmaa-EestiBelgia 2012, 95 min), režissöör ja stsenarist Ilmar Raag, kaasstsenaristid Agnès Feuvre ja Lise Macheboeuf, operaator Laurent Brunet. Osades Jeanne Moreau, Laine Mägi, Patrick Pineau, Ita Ever, Ago Anderson, Piret Kalda, Tõnu Mikiver, Helle Kuningas, Helene Vannari jt. Produtsendid Riina Sildos (Eesti), Miléna Poylo ja Gilles Sacuto (Prantsusmaa), Philippe Kauffmann (Belgia). Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Keskealine Anne elab kuhtuvas Eesti väikelinnas. Ootamatult saab Anne tööpakkumise Pariisi. Anne tööks on hoolitseda eaka ja pireda Frida eest. Frida on Eesti päritolu, ent erinevalt Annest tõeline suurilmadaam. I Ilmar Raagi „Eestlanna Pariisis” on juba esimeste linastuspäevade järel tekitanud üsna kõlavaid ja vastandlikke arvamusi. Ilma et siin eriliselt ennustama peaks, võib öelda, et ilmselt saabki sel filmil olema nii tuliseid pooldajaid kui vastaseid. Filmitegija võib sellise asjade käigu üle rahumeeli rõõmu tunda, sugugi vähetähtis pole ka, et „Eestlanna Pariisis” avanädalavahetus tõi kinno ligi 6000 vaatajat. On need, kellele see film korda läheb, on need, kellest see film läheb mööda. Võib otsida vigu ja vigade peale ka õlgu kehitada, kui teema ja teostus kokkuvõttes kõnetab. Peamine küsimus on, kas kõnetab?

Kriitiku asi ei ole kindlasti valida poolt, näiteks autor vs. vaataja, pigem on tema kohus seista nende kahe vahel ja hoida seal jalad maas. Ent oma subjektiivsetest eelistustest ei pääse temagi. Objektiivsusega ongi paraku sellised lood, et seda saab aina taotleda, aga täielikult mitte kunagi saavutada.

Milleks nii pikk sissejuhatus? Selleks, et öelda järgmist: Raagi filmist võib küll välja noppida nõrku kohti, ent minule läks see film korda.

Puudustega on lihtsad lood. Mitte et siin filmis puuduksid detailid. Lihtsalt kammerlik laad, mille Raag on oma loo jutustamiseks valinud, võimaldanuks detailide kaudu jutustada ilmselt enamgi. Linaloos on hetki, kus detailid ja õhustik pääsevad mõjule, ja on hetki, kus sest jääb vajaka. Samamoodi areneb ka esiletoodu ja aimatava vahekord. Filmi tugevamatel hetkedel muutub aimatav kõnekaks, nõrgematel hetkedel aga kipub aluspingeline, see, mis peidus pinna all, hajuma.

Raagi film toetubki suuresti n-ö aluspingelisele, erinevate taustsüsteemide lõikumisele ja külgnemisele, olgu need erinevused siis kultuurilised või lähtugu elatud elust, eluhoiakutest, suhetest. Lugu areneb nii otseütlemiste kui vihjete kaudu, kokkuvõttes on aga stsenaarsed käigud, ka sellised, mis toovad kaasa tegelaste elumuutuse, taotluslikult hoitud sordiini all. Olukordades, kus aluspingeline hajub, kaotab aga ka sordiin üksjagu oma võlust, voolav lugu paistab äkki nurklik. Kahe peategelase ja nende n-ö erineva maailma lähenemine libiseb hetkiti oma kujunemises vaataja haardeulatusest välja. Näiteks filmi keskel toimuv pööre, kus Frida ühtäkki Anne suhtes leebub, ei ammenda kaugeltki pinget, mis esmakordselt koondub suhtehargmikus Frida, tema endise armukese ja Anne vahel. Siin võime eeldada ühte või teist: et Frida võtab ühtäkki üsna mõistlikult oma endist armukest kuulda; tahab, et see teda veenaks, temaga tegeleks; või loodab ta hoopis, et Annega leppimine mitte ei lahuta, vaid lähendab teda endise armukesega … Ent kui filmis ka pinge kohati hajub, koost see ei pudene.

Puudusi võib otsida ja leida, plussidega pole aga sugugi vaid lihtsad lood. Arvan, et filmil on mõndagi öelda selle kohta, mis puudutab eestlane olemist, sisemist väärikust, talutud üksindust, unistusi, kodu ja kohatust, oma ja võõras olemist. Ning on väga sümpaatne, et ajal, mil kultiveeritakse (väliselt) igavesti nooreks jäämist, kui vanadus ja vananemine on ühiskonnas marginaliseeritud, et mitte öelda muudetud millekski hirmutavaks, on Raag oma filmiga keskendunud vanadusele, avanud eksistentsiaalse plaani just niimoodi. Iseenesest kuuluvad ju vanadus ja noorus ühtviisi inimese juurde, üks ei ole loomulikum seisund kui teine. Kui aga ühiskond püüab näha ja näidata noorust kui midagi ürgloomulikku ja vanadust kui midagi täiesti ebaloomulikku, siis on midagi kas viltu või lausa kummuli. Kui vanaduselt võetakse õigus väärikusele, siis võetakse väärikus ju tegelikult igalt inimeselt ka eraldi. (Eeldades, et me kõik ikka saame kenasti vanaks.) Jah, raha on muidugi oluline, aga pigem on küsimus hoiakutes: meile lihtsalt paistab nii, et vana olla on vaid hirmutav ja vääritu, vanadusest tuleb hoiduda, vanadus on tühi, seal ei toimu midagi. Raagi film näitab, et toimub küll. Siin ei ole aga ilmselt põhjust rääkida kohustuslikust „karakterite arenemisest”. Kui kaheksakümneaastane inimene hakkab ühtäkki karakterina meeletult arenema, siis tekib küsimus, mida ta enne tegi. Lihtsalt, ka vanana on võimalik uuesti leida kunagi kaotatud oluline, saab leppida minevikuga, tõrjutus leida oma, jõuab veel teisi avastada. Ning teisest küljest: vananemisega kaasaskäiv võimalik üksindus, selle vaikiv kandmine, võime taluda võimaluste ahtust, see kõik võib eksistentsiaalselt olla palju mõjusam ja sügavam kui puberteetlik ja pretensioonikas askeldamine tundekuristike veerel. Ning nüüd tuleb märkida, et filmis „Eestlanna Pariisis” on keskendutud oma vananevate tegelaste üksiolekuid välja mõõtes suurel määral just Anne vaiksele väärikusele ja tehtud seda nii, et väärikus tõepoolest saab määravalt tähtsaks, kasvab loo arengus esile ega ole pealetükkiv.

On iseloomulik, et episoodides, kus vaataja näeb Annet Frida eest hoolitsemas, saab kiirelt selgeks, et Anne igapäevased kohustused on vormiliselt vägagi kergete killast. Annet ei koormata pideva ja raske tööga, ta ei pea põetama, ikka rohkem valvama. Anne võimalik alandus on välispidiselt määratud just tema päritolu ja Frida suhtumisega. Ning siin on üksjagu tundlik koht. Eestlaste väljaränne ei ole praegu ilmselt seotud sellega, et kaugel välismaal keegi saabujaid avasüli ootaks. Minnakse ikka raha saama ja sõltuvalt tingimustest, vajadusel ollakse valmis ka alandust taluma, ikka, et saaks (majanduslikult) ära elada. Frida mõnitab Annet kui immigranti, Anne sisemine väärikus aga ei luba tal „olla seal, kus teda ei taheta”. Ning just selles väärikuses, mis on võimeline vaikimisi paljugi taluma, on Anne tegelane väga tõsiseltvõetav.

II

Nüüd võiks pöörduda filmi peakirja „Eestlanna Pariisis” juurde. Peategelasteks on ju kaks eestlannat, milleks siis ainsus? Mille alusel siin üks immigrant teist immigrandiks pilkab? Jah, võib ju öelda, et kuna Frida end ise enam ammugi eestlaseks ei pea ning on demonstratiivselt ka kodusest keelest loobunud, siis ta polegi enam eestlane. Mis konstitueerib rahvusliku identiteedi? Koht, keel ja mälu. Raagi filmis paistab aga asi peenem ja ebamugavam. Küsimus on seisuses. Eraldus sünnib sellest, et pire suurilmadaam ei saa (ei tohi) mingil juhul samastada end naisega „depressiivsest Eesti väikelinnast”. Kui lubada endale intertekstuaalne kõrvalepõige, siis midagi väga kosutavat on selles, kui prantsuse filmidiiva mängitud eestlanna teatab teisele: „Sa jääd alatiseks vaid talutüdrukuks.” (Ma arvan, et intertekstuaalne mäng on seal lubatud.) Märgitud repliik peaks filmis kõlama solvanguna, osutab aga hoopis identiteedile. Ning identiteet, nagu me teame, kannab ikka väärtushinnanguid.

Niisiis, milline on see „talutüdruk” Anne? Juhtumisi on ta väärikas. Jah, olemegi ju talutüdrukud ja talupoisid ning just siit on mõtet otsida sisemist väärikust. Olla talupoiss ei tähenda, et ei võiks saada suurepäraseks teadusemeheks või kunstnikuks. Tänase päeva seisuga hakkab maaeluga Eestis viimaks ühele poole saama, viie rikkama riigi hulka aga ikka ei ole jõutud. Õnne ei ole sedapidi õuele tulnud. Rännatakse välja, tagasi oodatakse talente. Meenub mu vanavanaema, kes lõpetas Moskva ülikooli ja kes hiljem keeldus nõukogude ajal tööl käimast, jäi ikka hoiakult daamiks. Tema teatas, et vabrikutöölised talle ei meeldi, aga maainimesed meeldivad, sest need on ehtsad. Ilmselt võiks seda mõista nii, et maainimesed ei olnud tema pilgu järgi tõusikud, nad ei pidanud kuhugi eraldi ja kõrgemale pürgima, sest neil oli oma juba ehtsalt olemas. Sellest ehtsusest oleme justkui kangesti tahtnud lahti saada. Filmi juurde tagasi tulles Anne ongi, nagu Frida ütleb, „talutüdruk ja jääb selleks” ja on tore, et Annega ei leia aset mingi „totaalne muutumine” või ilmavaadete tuunimine. Tema tegelase määratleb just vaikne väärikus, mis läheb korda seda enam, et oma unistuste Pariisis on Anne sellise tagasihoidliku maainimesena: vaatab kõrvalt, ei ahmi ega kadesta, on üksi, ja keegi teda seal Pariisis väga soojalt ei oota. Oleks väga põnev kuulda, mida arvavad „Eestlannast Pariisis” just meie väljasurevate maakohtade vaatajad.

III

Oma, suurilmadaami väärikus on midugi ka Fridal, piredus varjab lähedusevajadust. Nagu juba märgitud, kahe naise, kahe erineva maailma lähenemine areneb filmiloos kohati liigagi vihjeliselt, ent nii mõnigi vihje on vägagi täpne ja tabav. Film tüürib finaali vaikse tõdemusega, et iga inimene vajab kedagi, kes temast hoolib, isiklikus plaanis areneb aga vastastikuse äratundmise motiiv. Lisaks sellele, et näitlejad teevad tugevad tööd ja on vastastikku ka head partnerid (Moreau on tõepoolest jätkuvalt nõtke ja elegantne), tuleks välja märkida, et Jeanne Moreau ja Laine Mägi on ka väliselt, puht tüpaažidelt sarnased. Ning ilmselt ei ole raske ette kujutada sedagi, et Laine Mägi sobiks oma tüpaaži tõttu samuti ja kergesti uhkeks suurilmadaamiks. (Stseen, kus elegantne Frida ja kingitud mantlis Anne kohvikusse jalutavad.) Sellisest sordiini all hoitud sarnasusest kasvab hoopis teistlaadne, aimatav viide. Teistsuguste võimaluste ja tingimuste, teistsuguse saatuse korral võinuks ehk hoopis Frida olla vanatädi Eesti väikelinnas ja Anne võiks jalutada Pariisis, mehed kõrval imetlusest käpuli kukkumas. Märkigem seda vastastikuse äratundmise motiivi juurde kuuluvana.

Eraldi tahan esile tuua, et „Eestlannas Pariisis” on üksjagu vaikset ja kontsentreeritud huumorit. Naljakohad ei ole siin jämedalt alla joonitud, on sümpaatne, kuidas need vahel segunevad dramaatikaga. Õigupoolest on ju kogu looline asetus: eestlane välismaal eestlast teenimas, ühekorraga nii dramaatiline kui ka koomiline. Eraldi tuleb aga märkida stseeni, kus Frida kohtub mitme aasta järel uuesti vanade koorikaaslastega, Pariisi eestlastega. Eestlased tulevad viisakalt, võtavad tassikese teed ja seejärel prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Ei mingit leppimist, elegantset hoolimatust ja käegalöömist, peamine ja oluline on vanad eksimused ja lahkhelid.

IV

Lõpetuseks tahan rääkida aga hoopis Pariisi ja Eesti vaadetest. Filmi algul näeme, kuidas Anne õhtul bussiga koju sõidab: bussi akna tagant libiseb mööda talvine Eesti alev, ühesõnaga, korralik ja tavapärane kaamos. Kui Anne saab kutse Pariisi, siis võime aimata, et Pariis on ühtlasi olnud tema unistuste linn. Millised vaated avanevad Pariisis? Kuidas unistuste Pariis paistab? Ütleksin, et need vaated on nagu riimid, mille tähenduspositsioonid on täiesti erinevad.

Esiteks näeme üksikut Annet Pariisi ühissõidukis, akna tagant libiseb mööda suurlinn. Siin ei ole midagi pistmist tolle kujuteldava maagilise Pariisiga: see on osavõtmatu, pigem tuimalt mõjuv suur linn (kus on siis Eiffeli torni lumm?) ning kirjeldatud vaade toimib mõtteliselt sarnaselt pigem filmi alguse bussisõiduga.

Teiseks külastab Anne päeval Pariisi vaatamisväärsusi. Triumfikaar, Eiffeli torn. Need tuleb nüüd eraldi ära vaadata, neid ta tahab näha, nii nagu ta tahab ka Louvre’i muuseumisse minna (Frida seevastu teab, et õiget prantslast Louvre ei huvita). Aga vaatajat ei taba miski visuaalne maagia. On lihtsalt sellised toredad, suured ja tähtsad objektid, mida kõik turistid vaatavad, ja kogu lugu.

Kolmandaks kavatseb Anne Pariisist lahkuda, pöörduda tagasi Eestisse. Kohvrit järele vedades jalutab ta veel linnas, on õhtu ja nüüd ärkab Pariis äkki justkui ellu. Kerges hämaruses ja süttinud tuledes on Pariis kaunis, lummav linn. See stseen on tõepoolest liigutav. Maanaist pole Pariisis vaja ja selgelt võõrana saab ta oma unistuste Pariisi kätte.

Nende nelja vaate kaudu tuuakse vaatajale päris lähedale, mis tunne on Annel olla Pariisis.

Pöördudes tagasi artikli alguse juurde: „Eestlanna Pariisis” kogub ilmselt nii tuliseid pooldajaid kui vastaseid, arvan aga, et see on ühtlasi film, mis läheb aastate jooksul aina paremaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming