Klassika, millest oli hea teha propagandafilmi

Jüri Laulik

Mängufilm „Tarass Bulba”, Venemaa 2009, 130 minutit. Režissöör Vladimir Bortko, stsenaristid Nikolai Gogol, Vladimir Bortko. Osades Bogdan Stupka, Igor Petrenko, Vladimir Vdovitšenkov, Magdalena Mielcarz, Daniel Olbrychski jt.     „„Ei, vennad, armastada nii, nagu vene hing, mitte, et mõistusega või millegi muuga, vaid armastada kõigega, mis jumal on andnud, mis sinus iganes on, jaa...”.” ütles Tarass, lõi käega, raputas halli pead, liigutas vurru ja jätkas, „Ei, nii armastada ei suuda keegi!”

Lõik on 1955. aastal eesti keeles ilmunud Nikolai Gogoli raamatust „Tarass Bulba” ja tegelikult palju pikema monoloogiga, kus seegi jupp, algab ka samanimeline film. See kõne annab  filmile helistiku kätte. Gogol ise on pühendanud jutustuses kasaklusele palju vaimustatud kirjeldusi, aga kuna ta oli geniaalne ja ehk ka skisofreenik, siis kirjutas ta oma kangelaste kohta järgmistki: „Sageli ilmusid zaporoožlased äkitselt niisugusesse kohta, kus neid kõige vähem teati oodata – ja siis tuli kõigil eluga hüvasti jätta. Külad pandi lõõmama; kariloomad ja hobused, keda sõjaväega kaasa ei aetud, tapeti siinsamas kohapeal. [—] Tapetud imikud, naiste äralõigatud rinnad, vabakslastute jalgadelt põlvist saadik maha nülitud nahk – ühe sõnaga, kasakad tasusid vana võlga ränga mõõduga.”

Nii, et nii armastada ei suuda keegi. Bulba rõhutab teoses kogu aeg kiindumust „pühasse õigeusku”, mis annab õiguse kõike teha, kaasa arvatud eespool kirjeldatu, ja olla ikka hea usklik. Kombed olid tol ajal  muidugi kõigil julmad, aga selle filmi kohta öeldi ühel Vene saidil otse, et see on režissöör Bortko filmi algusest lõpuni kestev heitlus kirjanik Gogoliga, et luua „Tarass Bulba” nime all ideoloogiliselt õige õigeusklik-patriootlik eepos. Gogol pakub oma loomingus teoseid igale maitsele ja ka „Tarass Bulba” on mitmepalgeline. Lugu sellest, kuidas julma väepealiku kahest pojast üks armub vanade  vastaliste vürsti tütresse ja raskel hetkel valib Poola soost armastatu, pani, hüljates isa, venna, sõjakaaslased, aga siis läheb keset lahingut isa juurde, kes ta oma käega maha laseb, on ehedalt dramaatiline ja lausa romantiline.

1962. aastal tegid ameeriklased filmi „Taras Bulba” Yul Brynneriga vana kasakapealiku ja noore Tony Curtisega sõnakuulmatu poja Andri rollis, see on ehk filmimaailmas sellest teosest tuntuim tegu.  Vladimir Bortko 2009. aasta „Tarass Bulba” on küll heade värvidega, aga tuletab ikkagi meelde vanu nõukogude sõjafilme. Või klassikalist ooperit. Ka pärast seda, kui patrioot on tükkideks lastud või ribadeks raiutud, tõstab ta koonu ja tavaliselt ka ühe käe taeva poole ning peab pika üritust ja omasid kiitva monoloogi. Selle filmi lõputud juhtkirjalised tekstiesitlused, küündimatult kujutatud lahingustseenid, arusaamatu montaaž ja  armetu armastuse lugu jätavad ta kahjuks filmiajaloo propagandasoo poolele. Midagi pole parata, „Soomuslaev „Potjomkin”” on ka propagandafilm, aga klassika tänase päevani. Režissöör Vladimir Bortko on teinud laheda komöödia „Blondiin nurga taga”, 1988. aastal esilinastus tema kaheosaline telefilm „Koera süda” Bulgakovi järgi, sel aastatuhandel on ta olnud kahe vene kirjandusklassika tähtteose põhjal tehtud seriaali režissöör: Dostojevski „Idioot” ja Bulgakovi „Meister ja Margarita”.

Kui selliste kirjanduse tippteoste visuaalseks tegemise järel ütlevad fännid ja asjatundjad üldiselt „pole viga”, siis võib seda juba tunnustuseks pidada. Nüüd aga selline plakatlik „Tarass Bulba”. Taustafaktid teevad kõik selgemaks. Bortko on 2007. aastast Venemaa Kommunistliku Partei liige, toetas presidendivalimistel Zjuganovit, aga on alati leidnud  hea sõna ka Putini kohta. „Vene liberaal” on tema silmis viimastel aastatel sõimusõna. Bulba filmi tellis Rossija, üks kahest suurest Venemaa praeguse juhtkonna poolt suunatud telekanalist. Ja vene rahvale läheb „Tarass Bulba” väga hästi peale, see on kogunud üle 3,5 miljoni vaataja. Festivalil „Viva, Vene filmikunst” valiti publiku lemmikuks. Veidi koomilisem on selle aasta 22. aprillil Vladimir Bortkole Ukraina kommunistliku  partei antud Lenini-nimeline preemia kõrge kunstilise tasemega saavutuse eest filmikunstis ukraina ja vene rahva sõpruse ning ühise ajaloo propageerimisel. See viimane annabki filmile õiglase hinnangu.

„Ei soovita seda filmi vaadata russofoobidel, euroinimestel ja liberastidel,” nagu ütleb tema armastatud filmi solvamise pärast tige Pavel newslab.ru foorumis. Aga lõpetuseks: Vene filmifoorumites  kolades kohtasin ka vabameelsema noorsoo iroonilist suhtumist filmi, nende arvates on tegemist komöödiaga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming