Kirjad Sirbile

Mart Kivastik

Märkmeid ja muljeid 56. Mannheimi rahvusvaheliselt filmifestivalilt. Mannheimi festivali peaauhinna võitis Norra režissöör Marius Holsti film „Mirush”.

Tere, Sirp, olen siin juba teist päeva Mannheimi filmifestivalil ja eluga päris rahul. Pisut loeb. Siin on pisut soojem, pisut sõbralikum ja lahkem, pisut mitmekesisem ja pisut erinev elu kodusest Eestist. Kuigi eile hommikul unise peaga lennukile trügides kahetsesin ma väga nagu ikka – milleks, pagan, on mul vaja nendel festivalidel tolgendada. Pigem magaks, jooks õlut, jalutaks koera. Aga kohalejõudnuna tundsin end õiges kohas olevat. Ümberringi filmiinimesed: produtsendid, režissöörid, näitlejad ja kriitikud. Ja päevad täis filme, filme, filme! Ma ütlen sulle ausalt, vana peer, ma pole küll selline paadunud festivalihunt nagu Jaan Ruus või Jaak Lõhmus või Teinemaa Sull, aga ikka tegi südame soojaks. Justkui oleks loomaaiast taas metsa lastud. Mis siis, et vaid mõneks päevaks. Aga nüüd algusest peale.

Seekordne festival on juba viiekümne kuues. Võistlusprogrammis on vähemasti korraldajate meelest parimad tööd noortelt ja esialgu veel tundmatutelt režissööridelt, kelle hulka Eestist on valitud Elmo Nüganen „Meeletuga”. Hiljem saab osa neist siin alustanutest kuulsaks nagu Klaus Maria von Brandauer, kes alustas oma teed ka siit Mannheimist.

Alati on kavas olnud ka ühe klassiku retrospektiiv, mis laseks praegustel noortel end suurkujudega võrrelda. Selle aasta teema on Ingmar Bergmann. Filmirežissöör par excellence. Festivaliajakirjas on ta nimetatud isegi suurimaks, kes kunagi on olnud. Isegi kui nii tegelikult ei saa öelda, ei hakkaks ma norima. Bergmann on ikka väga suur tükk filmiajaloost.

Nüüd filmidest. Ega ma eile niisama jorutama ei jäänud. Kuigi väsimus tahtis tappa. Vaatasin ära Belgia töö „Nadine” (rež Erik de Bruyn) ja Brasiilia „Dead End’i”. „Nadine” on pesueht televisioonilooming küllalt laiadele massidele ja räägib Nadine’ist, kes kuidagi ei saa last. Alguses elas ta nagu kõik – väärt ja lõbusat elu, vahetas mehi nagu pesu. Aga siis, kui tahtis ükspäev last saada, ei tulnud enam välja! Mis Nadine tegi? Ta varastas oma endise kallima aastase lapse ja pistis punuma ning kogu Belgia – sõbrad, töökaaslased jne – oli mures, mis Nadine’ist saab? Eestisse sobiks selline näitamiseks küll. Iseasi, kuidas seda võrrelda Brasiilia filmiga „Dead End”, mis oli suisa vastupidine töö. Esiteks ei olnud see lihtsalt autorifilm, vaid autorite film (režissööre kokku 8), kus juttu Brasiiliast ja tema raudteest. Sellest, kuidas brasiillased on ilma jäänud raudteest, mis kunagi on tervet suurt osa maast elus hoidnud. Koos raudteega kadusid külad. Viimaseks peatuseks sai dead end. Lõppjaam – surm. „Vanasti oli isegi vaene hea olla, aga nüüd pole üldse enam mingit mõtet, „ rääkisid kurvad vanad brasiillased. Film kulges koos rongiga ja jutustatud lugudega kuni lõppjaamani välja. Seal ei olnud enam tõesti midagi, ainult tolm. Kui ma nüüd peaks valima ühe neist lugudest võitjaks, siis „Nadine” jääks ilma. Rongid on siiski tähtsamad kui naised. Naised saavad ühe või kaks last, rong sünnitab terve linna.

 

Hea  Sirp!

Eile sattusin nägema, kuidas saksa emad ja türgi lapsed põgenesid vene filmilt „Kremen” (rež Aleksei Mizgirev). Aga aru ma ei saa, miks nad sinna üldse tikkusid. Juba tutvustuses oli kirjutatud, et film räägib äsja Vene sõjaväest vabanenud noorukist, kes üritab oma elu Moskvas sisse seada. Isegi mina, kes ma olen Nõukogude Liidus ringi reisides paljugi näinud, olin parasjagu kohkunud. Anton Remizov on sõjaväes nii karastunud, et teda ei võta miski. Tegelikult on ta surnud. Filmi jooksul lõi ta endale kolm pudelit pähe puruks ja verd ei tulnud. Elus inimesed Moskvas pinnale ei jää. Moskva on Antoni unistus nagu Tšehhovi õdedel. Moskvasse, Moskvasse, sest seal ootab tema armastatu – naabrimehe tütar kolkakülast. Vene uus kino on küll ehtvenelikult jõhker. Dostojevskil päästis sarnastel puhkudel Jumal. „Kremeni”-aegses Moskvas aga Jumalat enam ei ole. Jäänud on ainult mingid inimloomad, kelle taustaks mängib Philip Glassi muusika. Mingis mõttes meenutas „Kremen” Abdrašitovi „Plumbumit” või siis „Taxi Driverit”, aga polnud nii hästi tehtud. Kuid pani sügavalt mõtlema. Väga sügavalt. Igasugune Venemaa isu kadus ära. Kui ma saalist välja tulin, siis arutasid sakslased, kes olid oma silmaga Moskvat näinud, et ehk asi nii hull ei ole. Sakslasele võib tõepoolest tunduda, et see oli lihtsalt film. Aga see ei olnud film. See oligi vene elu.

Pärast vene filmi oli kange isu end lihtsalt täis juua, aga südametunnistus ei luband. Olin sisimas teinud endale kohustuseks kaks filmi päevas ja mitte vähem ning tahtsin olla sõnapidaja mees. See eelmise filmi Anton oli ka sõnapidaja mees. Tulgu mis tuleb. Läksin ühest kinouksest välja ja teisest sisse ungarlaste filmi „Overnight” (Ferenc Török) vaatama, mis, nagu hiljem välja tuli, oli väga mõistlik tegu. Ungarlased oskavad filmi teha. Kuigi nende loo pealkiri võinuks olla „Meeletu”. Vägagi õpetlik oleks neid kahte kõrvuti vaadata. Võrrelda lugu, operaatoritööd, monteerijaid, muusikat, näitlejaid ja lavastajaid. Kõik on mõnes mõttes sama, ainult et üks töö tuleb Ungarist, teine Eestist. Siis saad ise ka aru, et ungarlastel on olnud hulk eeliseid – nad on „Kapten Tenkešiga” kõvasti kätt harjutanud, sellepärast ongi nende film teistsugune. Filmim. Aga noh, väga ei liigutand ei see ega teine.

Natuke festivalist ka. Polegi nii kenasti korraldatud üritust näinud. Kuna sakslaste sügis on tegelikult suvi, siis on kogu üritus kolitud Reini jõe äärsesse parki hiigeltelki. Siit ma siis kirjutan. Siiasamma on ehitatud kaks umbes kahe tuhande kohaga kinosaali ja üks väiksem koht ajakirjanike ja levitajate jaoks.  Sama toimub Heidelbergis. Kui on lusti, võib end uuest Euroopa filmist lolliks vaadata. Samal ajal käib stsenaariumiturg, kus aasta jooksul välja valitud lood kohtuvad produtsentidega. Otsitakse koosproduktsioone jne. Kogu selle coproduction’luse tulemus ei pruugi sugugi olla hea. Koostööfilmid tähendavad ka koostöölugusid, nii et kui lugu algab Poolas, siis käib ta läbi Portugalist või Norrast ja lõpeb Saksamaal või Itaalias, ja enamik näitlejaid on Albaaniast, kuigi mingit silmnähtavat põhjust sellel ei ole. Poliitiline korrektsus ruulib. Kuigi siin liigub ringi mustmiljon stsenaariumi, siis neid päris õigeid leiab haruharva. Ma kuulsin üht saksa produtsenti, kes anus nagu Richard III, et toodagu talle üks hea lugu, tema annab pool kuningriiki! Kellel on lugusid, tulgu põõsast välja. Sellega ma täna, armas sõber Sirp, ka lõpetan. Süstin (shuttle’iga) Heidelbergi, põlisesse ülikoolilinna. Homseni!

 

PS

Tahaksin lisada veel mõne sõna Mannheimi kohta. Selles linnakeses (elanikke 350 000) on mõnda aega elanud Mozart ja järgmine suurem sündmus (Mozart viibis siin 1780. aastatel) ongi filmifestival, millest mul on õnn osa võtta. See linn sarnaneb pisut mu armsa Tartu ja New Yorgi Manhattani saarega, nii et mu kodust eemaloleku valu leevendavad ootamatud äratundmisrõõmud. Mannheim on rajatud Reini jõe (Emajõgi ja Hudson!) kallastele ja siin näeb rohkesti liiklemas jalgrattureid. Viimase sõja ajal sai linn raskesti räsida ja tuli suures osas uuesti üles ehitada. Kui sellega lõpule jõuti, ei suutnud sakslased enam vanu tänavanimesid meelde tuletada, mistõttu need asendati numbrite ja tähtedega. Nii et kui mulle külla peaks tuldama, siis leitakse mind aadressil C7, Hotel Café Cruise.

 

Dear Sirp!

Lugu on nüüd niikaugel, et käes on mu viimane päev festivalil, mis tähendab ka viimast kirja Sinule. Kahjuks on tänaseks ka Mannheimis suvi läbi saanud. Eile õhtul möllas muidu nii vaikses festivalilinnas noor tormipurakas, mis raputas päris korralikult meie kinotelke. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Kui maru algas, olin ma just jõudnud süveneda Norra värskesse tootesse (produktsioon on ju toode või mis?) „Mirush” („Blodsbånd”, rež Marius Holst). Sellel norra filmil ei olnud trollide ega Griegiga mingit pistmist. Ei teagi, kuhu meie Euroopa niiviisi jõuab. Kogu lugu oli hoopis Kosovo albaanlastest, kellest üks osa on kodumaa tolmu taldadelt pühkinud ja ülejäänud üritavad kõigest väest sedasama. Mirush-poiss (12) elab ema ja vennaga Kosovo linnakeses, kuid tema isa on pagenud Norrasse, et perele raha teenida. Tagasi ta muidugi ei mõtlegi tulla. kui Mirushi vend õnnetult hukkub, otsustab poiss oma isa koju tagasi tuua. Mirush teeb läbi päris korraliku katsumuse, mis meile on tuttav vaid AK uudiste kaudu ja mis lõpeb laevakonteineriga Oslos. Ja näe imet. Isa ise peab sealsamas kohvikut. Mirush sobitab end isa teenistusse, aga valetab oma nimeks Ilir, et isa teda ära ei tunneks. Isa aimab, et miski on mäda, aga aru ta ei saa, mis. Temal on uus elu: uus naine, uued sõbrad, kõik loomulikult Norra albaanlased. Mirush seda asja aga nii ei jäta. Ta on lapsest saadik olnud vilunud mängur, varas ja teeskleja. On sellega isegi raha teeninud. Mirush alustab mängu, mis lõpeb tema isa surmaga. Albaanlastel kehtivad ikka veel vanad veritasu reeglid. Nende võrku Mirush isa mässibki. Lõpp on Mirushi ja tema ema jaoks igati õnnelik: isa on tagasi, kui mitte elusalt, siis surnult.

Ma poleks seda päris halastamatut lugu hakanud siin ümber rääkimagi, kui see poleks olnud üksjagu veider. Justkui kahe otsaga: ühest küljest melodramaatiline tänapäeva põgenikulugu – ida ja lääs, erinevad kombed, keeled ja kultuurid ning teisest küljest päris nutikas tänapäevane „Kuningas Oidipus”. Ainult et Mirush tunneb oma isa, Oidipus kobas pimeduses. Aeg-ajalt tundus, justkui oleks filmil kaks autorit, üks halemeelne eit ja teine terane ning ärgas tegija. Vahepeal oli isu kinost välja joosta, siis aga läks järsku filmiks kätte.

Filmi trump oli Mirush ise. Väga lahe kutt, filmi jaoks lausa sündinud. Mõte kippus sinnakanti, et seda laadi film võib siin vabalt võita, hoolimata kõigist ta puudustest. Poliitilises mõttes on ta igati sobiv – Kosovo põgenikud ja üldse sealtkandi rahvas on Euroopa kuum kartul. Ära neile ei sobi öelda, samas aga… no mis ma ikka räägin. Eks igaüks teeb omad järeldused. „Mirushi” ainuke norrakast tegelane pääses üle noatera eluga. Pärast filmi võis festivalitelgis näha tervet punti väikseid õblukesi tumedaid mehi Kosovost, jalanumber 37.

Kuid ma otsustasin end siiski Kosovo ja Norra ühismuredest vabastada ja minna õhtu viimasele seansile, kus näidati Hiina uut filmi, kuigi mu Hiina-tundmine on pinnapealne, piirdub pingpongiga. See Hiina kino oli aga uuem, kui ma arvata oskasin. Mitte just moblaga üles võetud, aga beetas, ja pildi fokuseerimisega polnud jändama hakatud. See oleks olnud liiga oldfashioned. Loo pealkirjaks oli „The Village and the Stranger”. Lugu algas põllu ja lammastega, kelle hulgas oli ka üks mees. Mees ärkas, lambad jooksid ära, mees kõmpis külla. Seal mängis üks hiinlane piljardit. Lõi üks kord mööda, siis veel kord mööda. Rohkem Hiina uuest kinost arvata ei julge. Minu jaoks pisut liiga avangardne ja udune, nii et ma ei küündinud lugu mõistma. Tulin, selg ees, ära, tundes alandust oma küündimatuse pärast.  

 

 

Kulla Sirbike!

Taipan praegu ehmatusega, et Sinu poolt mulle eraldatud tähed on juba ammu otsas! Aga mul on veel palju öelda! Niipalju olen ma siin festivalil õppinud, et põgenesin järjekordselt seansilt. Ei hakka seda targu nimepidi mainimagi. Milleks solvata Ameerika korealasi, ah? Aga seejärel hakkas mul näkkama. Esiteks sattusin täiesti mõistliku poola filmi „Sztuczki” (Andrzej Jakimowski) peale, mis tõlkes võiks tähendada väikseid vigureid või nipikesed. Kuueaastane Stefen elab „pea pilvedes” (nii on tutvustuses öeldud), mängib tinasõduritega ja igatseb koos suurema õega isa taga. Kas ma räägin edasi? Ei olegi mõtet. „Sztuczki” oli üle keskmise lastefilm, kus kõik oli selge. Stefen ja õde saavad lõpuks oma isa siiski tagasi. Meile eestlastele võiks äratundmisrõõmu pakkuda olustik. Filmis oli seda sotsialismijärgset agulielu pisut üle eksponeeritud, aga tekkis siiski mingi kodune tunne. Häda oli rohkem selles, et oleks piisanud ka veerandtunnisest vaatamisest, ülejäänu oli ju niigi selge. Aga, mis hullem lugu: see oli juba neljas isaotsimise film Mannheimis. Liig mis liig. On olemas filmitegijad, kes muidu ei oska, kui isa ei ole. Äärmises hädas pole ka ema. See annab grafomaanidele tööd, justkui varnast võtta on konflikt ja pisar, äää… äää, issi, tule tagasi! See on võlts ja tüütu. Tõeline Looja saab hakkama ka tervikliku perekonnaga, kus kõik „jäsemed” alles.

Justkui premeerimiseks õnnestus mul lõpuks tänu heade inimeste soovitustele näha kaht suurepärast lugu. Esimene neist oli Argentiina film „Por sus propios ojos” („Through her own eyes”, rež Liliana Paolinelli), mis oli hämmastavalt kindlalt komponeeritud. Lugu oli miniatuurne. Filmitudeng Alicia uurib naisi, kelle kallimad on vanglas. Alicia teeb neist filmi, kuid satub lõpuks hoopis omaenda objekti rolli. Ülesvõetud pooleldi dokfilmina, iga minut on läbi mõeldud, rütmid, montaaž, üleminekud on väga leidlikud, aga seda kõike paneb tähele alles tagantjärele. Hinge jääb kerge kripeldus: mis see oli, mis ma nägin?

Lõpuks kroonis mu festivali külastust Portugali film „Terra Sonâmbula” („Sleepwalking Land”, rež Teresa Prata). Algul ma ei tahtnud seda filmi näha, sest reklaampildil oli põlenud buss ja mitu neegrit. Aga siiski vaatasin ja soovitan kõigil teil sama teha. Te näete lugu väiksest Mosambiigi poisikesest  Muidingast, kes rändab mööda sõjast laastatud kodumaad, lootes leida oma vanemaid. Seda lugu ei maksa segi ajad nn isaotsimisfilmidega. Muidinga läheb oma rännakule koos onu Tuahiriga. Nad leiavad põlenud bussi ja terve hulga laipu. Laipu ei tohi karta, ütleb onu Tuahir, sellega sa solvad surma! Ühe surnu juurest, leiab Muidinga päeviku, kus on kirjas veel sooja surnu teekond: ilusast algusest mereäärses külas kuni sõja ja bussini. See on ehtne ladina lugu, poeetiline ja unenäoline. Sotsialistlik realism jääks Mosambiigi sõja, Muidinga ja Tuahiri elu kirjeldamisel hätta. See kõik on liiga õudne. Kui Muidinga küsib onu käest, kes ta on, siis vastab onu, et leidis Muidinga surnud laste hulgast. Muidinga olevat olnud veel soe. Tuahir turgutas Muidinga ellu, kuigi kõik teised ütlesid, et ei maksa seda teha. Milleks äratada last ellu, surnuna on ta palju õnnelikum…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht