Kinolinale püütud Paavle oma viimasel talvel ja kevadel

Tarmo Teder

Tänasest pühapäevani jookseb kinos Sõprus Tõnis Lepiku dokumentaalfilm Jaan Paavlest. Dokumentaalfilm „Alati on alati” (Kultusfilm, 2012, 52 min), režissöör, operaator ja monteerija Tõnis Lepik, stsenaristid Riina Valmsen ja Tõnis Lepik, helilooja Björn Norralt, helirežissöör Tiina Andreas, produtsent Liis Lepik. Esilinastus 18. I kinos Sõprus. Hakatuseks peab kohe märkima, et Tõnis Lepiku dokumentaalfilm „Alati on alati” on ainult üks võimalik, kitsalt piiritletud lähenemisega teostatud Jaan Paavlet käsitlev variant. Ta oli küllalt egotsentriline inimene, isepäine mõtleja ja vabameelne käituja, kelle loomingulised valentsid jäid nii sotsialistlikus kui kodanlikus kunstiilmas etableerumata. See tähendab, et Paavle vaieldamatu anne kasvas kummaliselt harali, mida üldsus ei suutnud ega tahtnudki mõista. Tõrjutud Paavle oli inimeste silmis narr, mingi teine, keda paratamatult võõrastati. Pinge ühiskonna ja ego vahel sundis Paavlet minema oma teed nii vaimus kui kunstis, mis hargnes kiira-käära radu. Puudu jäi keskendusvõimest, kontsentratsioon hajus, takistused tingisid kentsakaid hoiakuid, sõnumid killustusid mitme muusa väljale, rääkimata esoteerika rägastikust. Peamiselt luuletaja ja kunstnik või vastupidi, tegutses ta aastakümneid ka filmi vallas: tegi eksperimentaaldokke, kirjutas kriitikat, üritas lavastada, osales näitlejana. Alles viimasel elukümnendil hakati Paavlet märkama kui originaalset etenduskunstnikku ja videoinstallaatorit, kelle julged atitüüdid mõjusid publikule šokeerivalt. Ühtaegu hädavarese ja katselendurina jõudis ta oma erakordse huumorimeele ja eneseirooniaga vabamasse tuulde. Kuid selle maailma ahelatesse jäi ta kuni 9. augustini 2010. Laias laastus võibki Lepiku „Alati on alati” vaadata kui dokumentaalfilmi Paavle viimasest talvest ja kevadest, mil ta valmistub oma juubelinäituseks. Operaator ja režissöör käis usinalt portreteeritava kannul, seati olukordi ja võeti tänaval, rannikul, ateljeedes ja kubanduskeskuses. Mul oli 2010. aasta sügisel võimalus näha „Alati on alati” kahe ja poole tunni pikkust musta montaaživarianti, mida on üksjagu kärbitud, puhastatud ja mis nüüd enamvähem selge kompositsiooniga 52 minutit vältavaks linateoseks vormistatud. Režissöör Lepiku kiituseks peab ütlema, et ta on ju üksjagu ahvatlevast materjalist loobudes oma terviku loonud. Pole halb, vaid paratamatu, et see tervik on kitsavõitu sektor ja annab Paavlest kui luuletajast, kunstnikust ja filmimehest veidi ühekülgse, kuid laiemale publikule ehk mingis mõttes ikkagi adekvaatse pildi.

Ekstsentrilise subjekt Paavle ja tema loomingulise pärandi valguses on tunnise filmi mastaap muidugi ahas, aga õnneks seda taibanud režissöör pole hakanud kirevat materjali ehk Paavle elu ja loomingut ühte filmi toppima. „Alati on alati” on oma rahulikult vahelduva võttestiku ja mittelineaarse aegrea väljas üldiselt kammerlik, mida kohati kipub lõhkuma närviline peategelane – kaameratundlik testamenteeriv kese ise, kes tundukse vägagi teadlik oma rollist. Oletan, et kas või poolteadlik sellest, et see dokfilm kui meedium võib jäädagi tema viimaseks sõnumiks sellest ilmast. Ütleb ju Paavle filmis, et ta kauples (kelleltki/milleltki spirituaalselt võimult, Hadeselt?) omale kümme eluaastat maha – et ta mitte kauem, vaid hoopis kümme aastat kusagil ettemääratust varem sureks, selle Maa kui vangla ahistusest pääseks. Seda on raske uskuda, kuid tõesti, sama varem mineku juttu kuulsin Paavle suust juba viis-kuus aastat tagasi. Nii et publikule ta filmis ei valeta, iseasi, kuidas tal see „mahakauplemine” enda psüühikas käis.

Režissöör Lepikul jätkus oidu hoiduda Paavle dekoreerimisest igasuguste kõrvaltegelastega. Värvikaid tüüpe olnuks võtta küll, aga õnneks pole seda konksu neelatud ega libisetud kirevuse teele. Selge, et režissöör Lepik ja ka Paavle vajas mõnda n-ö filmiteejuhti, kes peategelast lisaks autorist operaatorile läbi filmi „talutaks”. Mägironijast lumeleopard Jaan Künnapiga vesteldakse tema ateljees ka Võssotskist, kellega Künnap kord pidu pani, Nüüd prindib ta arvutist Paavle jaoks modelli pilte. On ju vaja teha näitus, maalida üks pilt alasti tantsijannast, keda pole otse kusagilt võtta, kuna selleks pakkujad kipuvad ikka alt ära hüppama.

Mütoloogilise tantsijanna maalimise protsessi võtmine ongi üks „Alati on alati” oluline telg, mille külge on komponeeritud mitmeid käike ja liikumisi. Nende võtmisel võib vaataja näha ka kaameramehe üht kuigivõrd ehk teadvustatudki poosi: ta ei varja ennast kui filmijat, laseb mitmes peegelduses ja ositi ise kaadris viibides ka ennast pildil paista. Lepik on varemalt öelnud, et vajaduse korral on ta agressiivne operaator, kes ronib kaameraga võetava nina alla ja poeb kas või silmaiirisesse, et saada salve, mida filmiks vaja. Niisiis võib seda kaameramehe enesepeegeldust oma filmis võtta kui erilaadset operaatori manifesti ja dokumentaalfilmi olemuse rõhutamist. Mulle tundub, et need kolmandajärgulised kõrvalpoosid pole liigliha, pigem autentsuse toonitamine. Iseasi, kas oldi sellest teadlikud ka ateeljees, kui võttegrupi taustaisikud peegeldusid õhtuselt aknaklaasilt nagu poolkogemata kaamerasse tagasi. Ja pole tähtis, oli see peenetundeline minimalism või filmi sobiv „praak”.

Teiseks Paavle teejuhiks on filmis tema paažina võetav Leo (jutukirjanik Leon), kes peategelast mitmes situatsioonis abistab ja saadab: näiteks juustepügamisel, raamatupoes, täikal ja kohvikus. See assisteerimine lisab filmile olulist elavust, liikuvust nii sõnalises kui pildilises plaanis. „Alati on alati” pildistus pole enamasti tormakas, pigem vaadatakse rahulikult kõrvalt. Tegu on tihti käsikaameraga kaasas käiva „objektiivsele” portreepildistusele püüdleva dokumentaaliga, kus pole erilisi lavastusi, küll aga seatud situatsioone ja üks uhke dekoratsioon. Pika lohiseva slepiga kuldne läikiv rüü zenbudist Paavle seljas on filmi sümboolne ankur, tema maailmatunnetuse üht olulist tahku ilmekalt üldistav, võimuka kujundelemendina filmi avav, keskpaiku mitut puhku soojas hoidev ja toonitavalt lõpetav aksessuaar. Rüü rüüks, sellest tähtsam on suur, pakatavalt vaoshoitud, sisemiselt väga kummalise naeratusega laetud plaan Paavlest: filmi alguses põgusalt, lõpus üldistusele kaasaaitava heliga.

Eluloojangul vana püsimatu elavhõbedana ikka liikumises ja tegevuses inimene kui elukunstnik paistab selles siidjas kestas orgaaniliselt sobilik. Ta kogub suunatud võõrkehana Tallinna kesklinnas vene roppe kommentaare, hämmastust Solarise kaubamajas, liigub Rannamõisa pangal, Russalka juures rannas ja lauluväljakul palju kodusemalt, naturaalses lainekohinas ja sinilillede foonil. Need kaadrid on lõigud Paavle videoinstallatsioonist „Lao-zõ naeratus”, mida Lepik teha aitas. Rüüs Paavle sümboolse tegevuse käigus on filmis sõnu loomulikult välditud, seda veidi vaid helitaustaga ilmestatud. Kümnetes teistes vormistustes ja kehakatetes Paavle aga vahelduvate sõnumitega ei koonerda („kõige hirmsamad on varjatud ja vaoshoitud soovid su sees” jne), ent nendest sõnumitest ei moodustu terviklikku elujuhist, pigem eklektiline, tükati hüplik, meeleoludest tingitud avanemine, mis siiski annab vaatajale mingi tunnetuse sellest ühtaegu sügavast ja naljakast inimolevusest ja -hingest.

Jaan Paavle pidas end mõnikord galaktikate valitsejaks – eks julge suurushullus käi ikka kaasa ekstsenrilise loojatüübiga. Kuid selles gigantomaanias avaldub omajagu paradoksaalne tõik, et kummati oli paduidealist Paavle tunnetus- ja kujutlusväli ülemeeletu ja hullumeelne, selle kunstilised lisandid ei leidnud siinses maailmas mõistmist. Eks ole ju geniaalsuse ja hullupalati vahel vaid kukesamm.

Jaan Paavle elutraagika seisnes selles, et ta võimed ei leidnud kunstiväljal pikka aega adekvaatset avaldumist, tundlik, võimekas ja ambitsioonikas natuur tähelepanu. Inimliku võimutahte ja eluoludest tingitud ahistus kääritas sotsiaalset ummistust, millest ta närviliselt väljapääsu otsides leidis kummalisi haruteid. Tasub meenutada, et luuletaja hingega ja maalikunstniku ambitsiooniga Paavle lõpetas kunstiakadeemia keraamikuna üle 30 aasta tagasi koos endast 16-17 aastat noorematega (tekstiilikunstnik Signe Kivi ja Indrek Hirv). Oma luuletajanooruses oli ta Tartus suhelnud Uku Masingu ja Artur Alliksaarega, keda Paavle pidas läbi elu oma õpetajateks. Sotsiaalsesse isolatsiooni (näiteks nn Pegasuse kohviku põlvkonnast) viis Paavle hädasamm astuda kommunistlikku parteisse ja jahmerdamine amatiühingutegelasena, sest ta kartis kaotada oma Tallinna korterit ja suunamist kuhugi IdaVirumaa pärapõrgusse. Õnneks parteilised kargud loojale kasuks ei tulnud, ta mässis end komplekside ja kuulduste võrku. Pealtnäha närvliku, kuid loomult tegelikult leebe ja väga tundepaindliku Paavle loomingupärandile on määratud tee täielikumalt ja selgemalt avaneda tulevikus. Temast on võimalik teha filmi veel mitut-setut moodi ka pärast surma. Igatahes on, mida tasub mõista ja mäletada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming