Kinoarmastaja kinoarmastajatele festivali korraldamas

Ehsan Khoshbakht: „Sellist publikut nagu Bolognas ei kohta üheski teises riigis ega ühelgi teisel festivalil.“

JOHANNES LÕHMUS

Ehsan Khoshbakht on 38aastane kinoarmastaja, filmitegija ja arhitekt. Ta on pärit pisikesest Kirde-Iraani külakesest, mille ainsas kinos näidati igal nädalal erinevat, enne 1979. aasta revolutsiooni tehtud rahvusvahelist filmi, kuna riigis kehtestatud tsensuur ei lubanud midagi uut näidata. Igal nädalal linastus kinos ainult üks vana film ja teist näidati kohalikus televisioonis. Ehsan vaatas need kõik ära ja sellest sündis tema tingimusteta armastus filmikunsti vastu. Nüüd on ta filmifestivali Il Cinema Ritrovato (Cinema Rediscovered ehk Uuesti avastatud kino) neljaliikmelise juhtkonna noorim liige, kunstiajakirja Underline peatoimetaja, tõlk ja džässikriitik. Ta usub jäägitult, et kino püsib igavesti.

 

See võib arhiivifilmide festivalil kõlada provokatiivse või rumala küsimusena, aga mida vastaksid inimesele, kes küsib sinult, miks ta peaks seda filmi vaatama, see on ju nii vana?

See pole rumal küsimus, mida küsida, aga rumal asi, mida mõelda. Kas keegi mõtleb, miks Bolognat külastada, see on ju nii vana linn? Või et ma ei taha sinna restorani minna, sest see on nii vana ja juba 200 aastat sama koha peal olnud? Igaüks mõistab, et restorani pikk iga on hea köögi märk. Sellist küsimust ei teki ühegi teise kunstivormi puhul.

Filmist kui kunstivormist rääkimine tekitab millegipärast endiselt lahk­arvamusi, kuna filmikunsti puhul ei saa mööda vaadata ka selle kommertslikust poolest. Et filmi tegemisse on kaasatud väga palju inimesi, siis on sellega paratamatult seotud ka mastaapsem produktsioon ja rohkem majanduslikke riske kui teiste kunstide puhul.

Aga selliste rumalate märkuste puhul tuleks püüda inimesi veenda oma silmaringi avardama, sest iga film võib olla erakordne audiovisuaalne kogemus. Mind näiteks huvitab filmide puhul aja ja ruumi kasutamine. Ma olen vanade filmide lummuses, kuna nad näitavad mulle asju, mida ma ei saaks teisiti näha: paiku, mis on aastakümnete jooksul tundmatuseni muutunud või žeste ja maneere, mis on ununenud. Vanad filmid on nagu ajamasinad, mis võimaldavad meil olevikust lahkumata külastada teistsuguseid dimensioone ja meie seast igaveseks lahkunud vaimudega kohtuda. Enamik nende filmide näitlejatest ja lavastajatest, mida Bolognas näidatakse, on surnud ja nendele kinosaalis publiku hulgas kaasa elamise kogemus erineb täielikult sellest, millega igapäevaelus on võimalik kokku puutuda.

Kõige õigem soovitus oleks ilmselt püüda inimesi innustada avatusele ka vanade filmide vaatamise osas. See nõuab loomulikult nii kuraatorite, festivalide, autorite jt (kui indiviidide) pühendunud tegevust kui ka riiklikku toetust.

 

Miks peaks keegi tahtma sellist elu nagu minul oli, kus mingi neetud diktaator dikteerib, mida ja millal sa vaadata tohid ning mida sa sellest arvata võid?!

Khoshbakht Ehsan

Kas sa võiksid põgusalt kirjeldada Il Cinema Ritrovato kontseptsiooni? See on paik, kus pühitsetakse filmikunsti selle vanusele ja päritolule liigset tähelepanu pööramata, kas pole?

Sellele küsimusele peaks vastama Gian Luca (Farinelli-festivali asutaja ja Cineteca di Bologna juht), kes on festivaliga seotud esimesest päevast alates. Aga ma võin kirjeldada oma nägemust sellest, kuidas see kõik siin Bolognas nõnda juhtunud on, nagu ta on.

Festival algas kohaliku üritusena, mille eesmärk oli lihtsalt inimesed kokku kutsuda ja filme näidata. Vanu filme ehk neid filme, mis siinsele kinofiilide seltskonnale endale meeldisid. Kuidagi sattusid õiged inimesed kokku, nende seas näiteks „Jalgrattavaraste“1 stsenarist Cesare Zavattini, kelle teadmised kino kohta olid väga-väga laiad. Sellised inimesed on festivali ümbritsenud algusest peale.2

Koostöö Bologna filmiarhiiviga oli abiks tänu nende headele sidemetele FIAF-iga (rahvusvaheline filmiarhiivide liit), mis tagas ligipääsu paljudele põnevatele koostööprojektidele. Inimlik entusiasm on olnud väga oluline. Algusest peale oli festivalil paigas tugev vundament, milleks oli õige linn ehk Bologna. Bolognas on Euroopa vanim ülikool, siin oli tugev sõja­eelne antifašistlik kese ja sõjajärgse kommunistliku liikumise tugipunkt. See on sajandeid olnud Euroopa kultuuri keskuseks ja üks kõige paremini säilinud ajaloolisi linnu Euroopas, mis on festivalidele eriti sobilik – siinne Piazza Maggiore muutub ise filmielamuse osaks, kui seal filmi vaadata.

Samm-sammult muutus festival rahvusvaheliseks, aga kõik algas tahtest siinsamas midagi vajalikku ära teha, selle asemel et minna Londonisse või Pariisi kultuuri nautima. Ja nüüd käivad Londoni, Pariisi ja New Yorgi inimesed Bolognas filme vaatamas ja minu meelest on see oivaline.

Mul on suur lugupidamine nende inimeste vastu, kes selle festivali algatasid, eriti Gian Luca vastu, kuna ta on selle ürituse hing. Nad alustasid festivali 32 aastat tagasi koos Nicola Mazzantiga, kes praegu juhib Belgia kuninglikku filmiarhiivi.

Programm on rikkalikum kui kunagi varem, festivali kataloog meenutab entsüklopeediat, siin on kohal maailma parimad kuraatorid ja publik on imeline. Sellist publikut nagu Bolognas ei kohta üheski teises riigis ega ühelgi teisel festivalil.

 

Kui kaua sina festivaliga seotud oled olnud?

Mitte eriti kaua. Ma tulin esimest korda Euroopasse ja Bolognasse 2012. aastal ning juba paar aastat hiljem (aastal 2015 – J. L.) pakkusin täiesti tundmatu nolgina festivalile välja esimese filmiprogrammi, mis mulle üllatuseks vastu võeti.

 

Mis programm see oli?

Tegelikult koostasin ma tol aastal lausa kaks programmi. Pärast esimese kaitsmist jätkus mul julgust veel üks tagasihoidlikum programm välja pakkuda. Esimene oli „Jazz läheb kinno“ ja teine oli „Iraani kino uue laine sünd“. Sellest ajast peale olen ma igal aastal siin kuraatorina oma panuse andnud ning eelmisel aastal paluti mul liituda festivali neljaliikmelise juhtkonnaga. See oli minu jaoks väga suur üllatus, mida ma siiamaani uskuda ei taha, aga ilmselt on see tõsi, kuna minusse suhtutakse nagu festivali kaasloojasse.

Aga mind huvitab festivali veelgi paremaks tegemine, mitte ametinimetused.

 

Milline väljakutse on ligi 500 filmi üheksa päeva sisse ära mahutada?

Põhiväljakutse on loomulikult kõike seda koordineerida ja hallata. 500 filmi tõlkida ja neile subtiitrid alla panna, kõik koopiad hoolikalt üle kontrollida ja kõik muu hullumeelne taustatöö. See on küll väga raske, aga seda väärt, kuna ainult nii saame näidata laia valikut filme ja pakkuda publikule rikkalikku valikuvabadust.

On vaieldud selle üle, et festival loob programmiga liiga palju konkureerivaid narratiive ning kahel inimesel polevat võimalik kunagi sattuda täpselt samu filme vaatama, sest publik liigub kogu aeg ise suundades. Aga mis selles halba on? See on täiesti rumal argument. Miks peaks keegi tahtma sellist elu nagu minul oli, kus mingi neetud diktaator dikteerib, mida ja millal sa vaadata tohid ning mida sa sellest arvata võid?!

Meie programm koosneb suurepärastest, olulistest ja imeilusatest filmidest – las inimesed vaatavad, mida nad tahavad. Miks me peaksime valima välja 100 filmi, looma tiheda didaktilise programmi, mis suunab publikut filmi A juurest B ja C juurde üht kindlat rada pidi. Me ei kavatse kunagi nii teha, mina ei taha nii teha ja ma ei soovi, et mulle nii tehtaks. Olen lõpetanud nendel festivalidel käimise, mis selliselt oma programmi koostavad.

 

Kuidas mõni Eesti film Il Cinema Ritrovato programmi jõuda võiks?

Kui näiteks sina või mõni eestlasest kuraator või filmiajaloolane pakub välja ühe või kaks filmi või ka põhjalikuma programmi, siis te peaksite meiega lihtsalt ühendust võtma. Kui meie programmimeeskond kokku saab, siis me vaatame üle kõik ettepanekud, mis meile saadetakse ja valime välja need, mis järgmiseks aastaks sobivad, paneme mõne tuleviku tarbeks ootele või leiame, et Il Cinema Ritrovatole selline lähenemine ei sobi.

See protsess on väga konkreetne ja ükski teine festival pole maailmale ja oma publikule niivõrd avatud. Ja ma ei liialda, kuna ma külastasin festivali esimest korda 2012. aastal ja paar aastat hiljem sain juba programmi koostamises kaasa lüüa, olles täiesti suvaline tüüp Iraanist. Keegi ei tundnud mind ja ma polnud n-ö üks omade seast. Sellepärast tahan ma veel ühe korra rõhutada seda, et inimesed on kõige olulisemad ja siia on aastate jooksul väga õiged inimesed kokku sattunud.

 

1 Mängufilm „Jalgrattavargad“ („Ladri di biciclette“, Itaalia 1948, 89 min), režissöör Vittorio De Sica.

2 Praegu kuuluvad festivali kunstilisse komiteesse teiste seas näiteks sellised filmiarmastajatest režissöörid nagu Aki Kaurismäki, Alexander Payne ja Martin Scorsese.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht