Kino ja maarahvas

Artur Talvik

Ma olen maakas. Just nii tutvustan ennast inimestele, kes mind ei tea. Või neile, kes teavad, on see väike meeldetuletus, et ma võin olla mõne linnakombe unustanud. Sellepärast, et elan suurema osa aastast maal. „Maakas” on linnakate veidi ülbe ja üleolev väljend maal elavate inimeste kohta. Selles väljendis on ka hinnang, et neile seal ei maksa midagi väärtuslikku viia. Kultuuri mõttes. Neile piisab rahvateatrist või äärmisel juhul mõnest professionaalsest jalaga tagumikku tagumise etendusest. Neil puudub hea maitse ja äärmisel juhul võiks neile näidata mõnd lamedat Hollywoodi filmi, kui oleks koht, kus seda teha. Aga ülbe linnakas unustab, et elanikkond maal on muutumas ja seda tänu internetile. Talumajadesse on elama asunud mingi kummaline seltskond inimesi, kes on põgenenud linna kõledast keskkonnast looduse kõikehõlmavasse rüppe. Nad on enamasti kõrgelt haritud ja väga teadlikud kultuuritarbijad. See pole muidugi mingi massiline ühesuunaliiklus, aga elanikkond maal on vahetumas, kahjuks ka vähenemas.

Üldlevinud arvamus on ka see, et maakad on vaesed. Et neil polevat raha osta isegi kinopiletit. Tahan ka sellele vastu vaielda.

Võimalik, et olen parandamatu idealist, aga otsustasin maapiirkonnas kinoteenust pakkuma hakata. See on mul justkui hobi, mis segatud missiooniga tuua häid filme maapiirkonda ja näidata neid suurel ekraanil. Veidi väiksemal küll kui linnas, aga palju suuremal kui teleriekraan. Esimese kino rajasin oma maamaja keldrisse. Ise investeerisin. Seal on küll ainult 25 kohta ja linastusi umbes kord nädalas, aga seda ilma igasuguse reklaamita. Kass Arturi Külakino tegutsemise esimesel aastal tajusin, et inimestel on asja vastu huvi, ning otsustasin laiendada oma hobi ka rändkino vormis. Kirjutasin projekti ja sain toetust maaelu edendamiseks mõeldud programmist „Leader”.

Kui Kinobuss kutsuti ellu eesti filmi propageerimise eesmärgil, siis Kass Arturi Külakino põhiülesandeks sai kino kui sellise propageerimine. Kino populaarsuse vähenemine ei ole ainult maapiirkondade probleem. Mis populaarsusest üldse juttu saab olla kui isegi paljudes linnades puudub korralik kino.

Niinimetatud päris kinod otsivad enda vastu huvi taastamiseks kalleid tehnoloogilisi lahendusi. Nii on kobarkinodes võimalus vaadata 3D-filme, seal korraldatakse otseülekandeid ooperietendustelt või tehakse muid uuenduslikke trikke. Mõned nimetavad seda arenguks, mõned lausa paradigma muutuseks. Midagi olulist ongi ilmselt muutumas ja peamiseks muutjaks on seesama internet, mis on teinud võimalikuks väikese tagasivoolu linnast maapiirkonda.

Mina proovin oma kinoüksustega ka kavalusi välja mõelda, et meelitada vaatajat teleri- või arvutiekraani äärest suure ekraani ette. Kohta, kus kinofilmi maagia toimib oma kõikides detailides. Inimeste väljameelitamiseks oleme neile visanud pettekonksud uuenduslike lisaväärtuste näol. Nii korraldame rattakino või süstakino. Nendel erilistes kohtades toimuvatel seanssidel saab filmi heli kuulata FM-vastuvõtjast, millest levinuim on mobiiltelefon. Või korraldame klassikalise rändkino moel pärast seansi lõppu väikese tantsupeo. Neid konksukesi on veel mitmeid, aga alati peab olema mängus mingi hanitaja. See on mõjunud. Nii mõnigi kinokülastaja on meie filminäitajatele tunnistanud, et nad on mõnda meie näidatud filmi juba telekast näinud, aga suurel ekraanil on mõju võimsam, sõnum selgem.

Tihti mõtlen, et äkki olen üks iganenud kinopidaja, kes ei viitsi ajaga kaasas käia. Oma mõttele kinnituse saamiseks või selle ümberlükkamiseks kavatsen jätkata vastutuult liikumist ja korraldan hoopis „Eesti film 100” juubeliaastal ühe veel jõulisema katse inimeste toomiseks suure ekraani juurde, ikka trikitades. Nimelt kavatseme korraldada üleriigilise ürituse tööpealkirjaga „100 võttekohta”. Tegemist on muidugi eesti filmide võttekohtadega, (seal tegutsenud filmigruppidest on kohalikul tasandil legend saanud) läbi saja aasta. Igasse maakonda kavatseme kõige atraktiivsemasse võttekohta panna üles infotahvli koos suure võttekohtade kaardiga. Eeldame, et need kuulsad võttekohad asuvad väljaspool linnasid. Loomulikult näitame nendes kohtades tehtud filme ka sealsele rahvale suurelt ekraanilt. Äkki on mõni tegijagi elus, kes aitaks legende värskendada.

Aga kinos filmivaatamise hääbumine ei ole ainult maakate probleem. See on kogu Eesti probleem. Kas selle hääbumise põhjuseks on interneti pealetung või hoopis see, et 1990. aastatel hävitati nõukaaegne kinovõrk ja seda ei ole isegi 20% ulatuses taastatud. Suurt vahet pole. Mis suure ekraani maagiast me üldse rääkida saame, kui inimesed pole mõnel pool seda juba 20 aastat näinud. Kogu kinovõrgu taastamine oleks ka omamoodi absurd. Nagu ka siin näidete varal sai tõestatud, peab inimeste kinno üht head filmi vaatama saamiseks kõvasti lisapingutusi tegema. Soomlased pingutasid oma riigi ja Euroopa toel kinod digitaalseks, ka maakinod. Selle digitaliseerimise käigus tuli juurde ka mitu uut kino, tuli ka palju vaatajaid.

Mis võiks siis olla meie trikk inimeste kinnomeelitamiseks nii maal kui linnas? Või unustame need trikid ja suure ekraani ja püüame hoopis aimata, mis saab kinost ülehomme, ning hüpata kohe sinna. Siiski, kui see ei ole seotud suure ekraaniga, siis see mind ei huvita. Sel juhul jään tagurlikuks maakaks, kes näitab kahemõõtmelisi filme suurel ekraanil ja kelle peale näitavad linnalapsed näpuga, aru saamata, miks ma seda teen. Mulle see meeldib ja loodetavasti ka teistele maakatele, vähemalt siis nendele uutele …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming