Kimp 30. eluaastates režissööride filme

Argo Lilles

Noppeid Berliini filmifestivali „Foorumi” ja „Panoraami” programmist. Suurte talviste filmifestivalide lõppakordina lõi oma küljekardinad lahti Berliini filmipidu, mis lõi külastajate rekordeid ja linastuvate filmide arvu. Tänaseks on vennad Tavianid ilmselt jõudnud leida oma Kuldkarule sobiva koha kamina peal, kuid lisaks Berlinale Palastis linastuvale võistlusprogrammile nägi Berliini festivali kõrvalprogrammides palju huvitavat. Vaadeldavas „Foorumi” ja „Panoraami” programmis (üldse jooksis seal umbes 70 filmi) on kindlasti tulevaste võistlusprogrammide kandidaate. Esindatud olid juba tunnustatud loojad, aga ka alles filmikunsti kompavad tulevased tegijad. Tuntumatest režissööridest võis näha Denis Côté’, Tony Gatlifi, Faouzi Bensaïdi, Andreas Dreseni, Pen-Ek Ratanaruangi, Shunji Iwai, Rodrigo Pla linateoseid. Päikese kuivatatud ja kõrbetuultes karastatud riikides on leidnud aset maailmakorda muutvad pööritused ja ka araabia filmikunst on sattunud viimaste aastate sündmuste voos vaatevälja. Üha rohkem noori ja andekaid filmitegijaid saab kaamera taga omaenda lugusid jutustada. Jordaanlase Yahya Al Abdallahi (1978) režiidebüüt „Viimane reede” („Al Juma Al Akheira”) on aeglaselt kulgev lugu 40. eluaastates mehest, kes on päris filmi alguses kaotanud kõige tähtsama – perekonna. Ta on ise selles süüdi, sest on sattunud hasartmängusõltuvusse. Vaataja näeb taksojuhina töötavat Yousefi (Ali Suliman) muigama panevates olmeolukordades (näiteks varastab naabritelt elektrit) ja siis järsku haiglas, kus selgub tõsiasi, et viivitamatult operatsiooni vajav mees peab mõne päeva jooksul leidma selleks vajaliku rahasumma. Järgneb napilt edasi kantud, kuid mitte hetkegi igavalt katkiste otsade lappimine (hetked pojaga, kes ilmselgelt pole leppinud isa lahkumisega) ja kokkusõlmimine. Kui hakata hingesoppe koristama, siis ilmselt pole selleks hilja täna ega homme, kuid mida enam aega edasi, seda raskem on segipaisatud sisu korrastada.

Pleegitava päikese saatel jõuavad Ben (hõivatud Taani näitleja Thure Lindhardt) ja Nina (Sabine Timoteo) esimest korda pärast lapse sündi kahekesi puhkust veetma Vahemere saarele, kus neid võõrustavad vananevad hipipaarid rohelusse uppuvas majas. Kõik algab nagu peab: vesteldakse lõunamaiselt videvikuni, juuakse veini, kuid siis saabuvad noorema põlvkonna elunautlejatest paar Mara ja Pablo ning vaikimisi vahetub filmi tonaalsus, seltskonda hiilib armukadedus, umbusk. Kui veel selgub, et Ben on teinud seljataga plaane jääda püsivalt saarele, pole enam puhkusest juttugi ja õhku tekib vastuseta küsimusi kui äikesepilvi. Filmi „Formentera” režissöör Ann-Kristin Reyels (sünd 1976) paistab olevat selgelt laetud Michelangelo Antonioni „Seiklusest” („L’Avventura”, 1960), käsitletud teemad on ajakohased (linnavõõrandumine), ent paraku peab nentima, et põnevusega pingestatud film kipub liigselt pildile rõhudes lämmatama Mara kadumise lugu ning koos sellega loosse planeeritud ettearvamatust.

Filmi autori Sally El Hosaini (sünd 1976) väitel oli „Minu kuradist vend” („My Brother the Devil”, 2011) üheks inspiratsiooni allikaks Londoni metroos aset leidnud plahvatused 2005. aastal, mistõttu vallandus Suurbritannia multikultuurilises ühiskonnas kriis ning kannatajaks osutusid araabia taustaga inimesed. Kuid režissööri soov oli portreteerida võimalikult ausalt ja erapooletult tänapäeva Briti noorte kasvuraskusi ning nende kogukonnast kantud vaimu. Egiptuse sünnipäraga Mo (Fady Elsayed) ja Rashid (James Floyd) on vennad, neist esimene on tundlik hästi õppiv noormees, Rashid aga kohaliku narkojõugu hinnatud liige. Ühel tavapärasel kättemaksuaktsioonil kaotab Rashidi parim sõber elu ning edasi areneb lugu tänavaelu kujutava žanri kohaselt. Kuid siiski pole tegemist lihtsa piiripealse käitumise ja jõhkrustest edasi kantud linateosega. Filmi tugevus on vendadevahelise suhtepuntra äärmiselt tundlik kujutamine ja näitlejate lummavalt mängitu: noorema venna idealiseeritud kuvand vanemast, sotsiaalset närvi puudutav omasooarmastus islami paindumatus maailmas, noorte lämbumine töötusesse ja tööturu jäikus noorte suhtes ning igasugused põlvkondadevahelised suhted. See kõik on edasi antud lausa poeetilise kaameratööga (film võitis äsja „Sundance’i” filmifestivalil parima operaatoritöö auhinna), „Minu kuradist vend” pole tavalise noortegängi arenemise ja kujunemise lugu, vaid pulseerivalt karakteritega täidetud moodsa aja virvendus, mis puudutab kas või möödaminnes kõiki vaatajaid.

Rootsi uuema põlvkonna režissööri Alex Peterséni (sünd 1979) debüütfilm „Avalon” on oma lühidusele vaatamata vägagi terav meeldetuletus seltskonnale, kes pole veel suutnud väljuda tarbimispeo pohmelusest, et ka kõige pikem pidu saab ükskord otsa. Janne (Johannes Brost) on eluratta kodarate vahelt korduvalt läbi tõmmatud endine peokorraldaja, kelle jaoks pole veel lõppenud kuumadest 1980. aastatest hoogu saanud pidutsemine, priiskamine ja ärategemine. Nii otsustab ta avada koos oma endise äripartneri Klasiga (Peter Carlberg) väikeses tennise- ja golfipublikule mõeldud kuurortlinnas kõrgklassi ööklubi, loomulikult mitte oma raha eest. Kõik tundub algusest peale klappivat, lahtise katusega Ford Mustang kihutab nostalgilise disko saatel mööda maalilise Põhjala suvemaastikku, kus siristavad ritsikad. Aga nagu naelutatult seisab paigal kõrgrõhkkond Venemaalt, kuni juhtubki õnnetus. Klasi suvemajale ilmselgelt „mustalt” remontiv leedulane Donatas jääb kogemata Janne poolt ümber sõidetud tellingute alla ja saab labaselt surma. Sellest hetkest peale kisub kiiskav vanker kraavi poole, äripartnerid aitavad koristada laibajäänuse, kuid krutivad selle hinna juurde ööklubi avamiseks antud laenule, Janne satub järjest enam pika uduvinena näivasse meeleseisundisse. Donatase pruut tuleb teda otsima, aga leiab eest vaid verise saapa. Avamispidu on aga välja kuulutatud ja ülikonnad ootavad viigitult riidepuudel etteastet.

Prantslase Héléna Klotzi (sünd 1979) debüütfilm „Aatomi vanus” („L’age atomique”) on justkui noore Rimbaud’ sulesähvatuse vaimust kantuna hüpnotiseeriv lugu Pariisist, mis avab oma patused väravad kahele sõbrale. Victore (Eliott Paquet) ja Raineri (Dominik Wojcik) suunduvad suurlinna pidutsema, kuid absindi asemel on joovastuseks Red Bull viinaga ja ketamiin. Tehnomuusika vappes ööklubi, androgüünsed mehed ja frivoolsed naised pole just see, mida otsitakse. Tänavakaklus, kus pillutakse rusikate asemel vaimu ja kalambuure, meenutab pigem sõnakunstnike duelli kusagil keldribaari laval. Lõpuks öövalguse peegelduses pime mets, kus kaks eksinut ses ilmas teineteisele tõtt tunnistavad. Igaüks peab kandma oma risti ning filmi autor suudab siin edasi anda tunnetatud aja kompamise, mandumise ja väärtushinnangute puudumise.

Kanada Quebeci prantsuskeelsest piirkonnast pärit režissöör Denis Côté (sünd 1973) on tuntud indie’- ja eksperimentaalfilmide looja (ainuüksi eelmisel aastal näidati üle terve maailma kuut tema filmide retrospektiivi), kelle nüüdseks juba kuues täispikk film „Metslased” („Bestiaire”) on filmiessee, mille suurim võlu seisneb oskuslikus elutu ja elusa, inimese ja looma ning inimeselooma ja looduse suhestamises. Lausa kunstniku pintslitõmbe täpsusega komponeerib autor kõrvuti kaadreid, kus loomavaatlejaist saavad ise vaadeldavad. Parc Safari on illusoorne paik, mis võimaldab Animal Planeti kanali austajail autost lahkumata ja pikka üle Atlandi lendu pelgamata vaadelda eksootilisi loomi. Pikad seisukaadrid võimaldavad meil jälgida seda inimsipelgavoori. Järsku oleme vaatlejad taksidermisti töötoas, kus läbi ekraanilina on tunda formaliini ja läppunud nahaparkimise lõhna. Sellised üleminekud lubavad hetke hinge tõmmata ja tunnetada loodusest võõrandumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht