Kim Ki-Duki eriline vägivald

Sven Vabar

Katse ausa valu ja piinamisega eraldada elust universaalsed mustrid ja olemise valemid

Lämmatavalt tume raev

 

Korea lavastaja Kim Ki-Duki filmide kõige silmatorkavam tunnus on nende kohatine äärmine vägivaldsus.

Ilmselt tulevad paljudele filmivaatajatele meelde õngekonksupusade allaneelamised ja genitaalidesse paigutamised ning seejärel nende pusade jõhvipidi väljakiskumised Ki-Duki esimeses meie maale jõudnud filmis ?Saar?. Kes sellest vaatepildist ära ei kohkunud ja söandasid vaadata aasta hilisemal PÖFFil Ki-Duki järgmist filmi ?Aadress teadmata?, pidid kogema terve täispika filmi jagu üht Korea mandunud asulat lämmatavat ultravägivalda, mida põhjustas lootusetu, tume raev. Too mandunud asula oli kui hulluks läinud Darwini seaduste järgi toimiv mini-ökosüsteem, milles osalejad mitte ei võidelnud igaüks oma ellujäämise, vaid enda ? ja muidugi ka teiste ? hävitamise nimel. See film lömastas.

Sel talvel on meie pisikesse kinoilma jõudnud lausa kolm Ki-Duki filmi: ?Tühi maja?, ?Kevad, suvi, sügis, talv… ja kevad? ja ?Samaaria tüdruk?, mis on küll pealtnäha leebemad kui ?Saar? ja ?Aadress teadmata?, kuid ometi on ka nende põhiteemaks vägivald. Iga Ki-Duki film räägib vägivallast, endale ja teistele sihilikult haigettegemisest. Vägivald on Ki-Duki teoste põhjuslik alguspunkt, millest lähtub kõik ülejäänu. ?Kevade, suve…? munga pisike õpipoiss seob kalale, konnale ja maole niisama, pulli pärast kivi kaela. Kes teab, miks. ?Samaaria tüdrukus? hüppab filmi esimese osa lõpus lapsprostituut aknast alla. Miks? Ma ütleksin, et juhuse tahtel. Prostituudi sõbranna ema tapeti kunagi ning ei tapetu tütar ega politseinikust abikaasa tea, miks, kuigi politseinik selle üle pidevalt juurdleb. ?Tühjas majas? põgeneb eksmodell teda kodus taga kiusava rikka mehe eest.

 

Vägivallast nõretav meelelahutustööstus

 

Mida on Ki-Duki filmide olemuslikus vägivallast sõltumises erilist? Ei olegi midagi. Vägivallast nõretab kogu tänapäeva meelelahutustööstus. Ja seda ei tohi ignoreerida või maha salata, halisedes, et miks küll selliseid filme kinodes (eriti telekas! lastele!) näidatakse ja nõuda näiteks kinovägivalla piiramist. See on pea liiva alla peitmine. Neis filmides on nii palju vägivalda sellepärast, et meie elus on palju vägivalda ja hirmu. Meie laste elus ka.

Hollywoodi filmide või mis tahes muud tüüpi meelelahutustööstuse produktide vägivalla puhul on aga tähtis, et vägivald on igapäevaseks, triviaalseks muudetud, see läbi ?õubisnese harjumuspäraste struktuuride ja kaanonite juhitud. Nii on ka näiteks muusikas: kui me kuulame grindcore?i, death või black metal?it või mis tahes muud ekstreemset muusikastiili, siis vaatamata sellele, kui vali on see muusika, kui korisev on laulja hääl, kui moonutavaid distortion?eid on kasutatud või millistest võikustest kõnelevad laulusõnad, ikkagi on selle muusika baasstruktuuriks valdavalt vana hea rokabilli. Ehk siis juba bluus pluss kantri.

Ühest küljest on vägivalla kasutamine pop- ja massikultuuris hirmude ja ängide maandamise peamiseks vormiks tänapäeval. Seepärast on vägivaldsed meelelahutusfilmid või muusikastiilid vajalikud. Kui inimestel selliseid sublimatsioonivõimalusi poleks, läheksid paljud neist hulluks, hakkaksid jooma või elaksid oma ängid välja näiteks teiste inimeste peal. Kuid teisest küljest on ängide maandamine meelelahutustööstuse abiga muidugi tegelemine tagajärgede, mitte põhjustega, taas pea liiva alla peitmine.

Mitmesugustel põhjustel võib ühe või teise inimese puhul juhtuda, et selline sublimatsioon enam lihtsalt ei tööta. Ning siis ei jää inimesel muud üle, kui omaenese hirmud ja ängid alasti kiskuda ja neile otsa vaadata. Siis langevad ängidelt need odavad hilbud, mis neile on katteks ümber riputanud tänapäeva ühiskond eesotsas meelelahutustööstusega. Siis saab metal?ist näiteks Diamanda Galas. Ning Paul Verheuveni (?Robocop?) stiilis Hollywoodi aadrilaskmisest näiteks Kim Ki-Duk.

Kim Ki-Duk ei peida mingilgi viisil pead liiva alla. Kuni selleni välja, et loomadega tehakse Ki-Duki filmides tõepoolest neid asju, mida me ekraanilt näeme. ?Saares? süüakse päriselt ka elusaid kalu ning nülitakse elusat konna. ?Kevades, suves…? pannakse kalale, konnale ja maole tõepoolest kivi kaela, ning kirjutatakse kassil kerest kinni hoides tolle sabaga templi põrandale pikk budistlik suutra. Ki-Duk ütleb, et kriitika loomade väärkohtlemise aadressil on silmakirjalik. Me sööme ju iga päev loomi. Loomade ja muude elusolendite tapmine on osa elu ringkäigust. (Ja lõppude lõpuks, Ki-Duki filmid on maksnud raha, mille abil oleks saanud ilmselt hulga inimeste ja loomade elu päästa. Tõsi küll, ?Saar? läks maksma kõigest 50 000 dollarit (!), samal ajal kui Hollywoodi kalleimate filmide maksumus on peaaegu samas suurusjärgus kõikide aegade suurima heategevusliku annetusega, mille Bill Gates hiljaaegu laste vaktsineerimiseks tegi: 750 miljonit dollarit.) Kim Ki-Duk on ka öelnud, et näitlejad tema filmides on sama palju väärt kui koerad ning et kõige parem oleks, kui näitlejad käituksid nii, nagu oleks tegu dokumentaalfilmiga ? elaksid ise oma tegelasega võrdväärselt kõike läbi.

Filmitegijaid või üldse loojaid, kes sel määral vägivallale näkku vaadata julgevad, polegi nii palju. Üks selline filmitegija on veel näiteks Michael Haneke, keda Ki-Duk nimetab ühena vähestest lavastajatest, kes talle olulised.

 

Kimi kannatuste rada

 

Kunstnikelt, kelle teostes on nii palju negatiivset, et positiivsele ei jäägi ruumi, küsitakse tihti: kas tõesti pole väljapääsu? Et leida väljapääsu, peab teadma negatiivse põhjust. Kust on tulnud vägivald näiteks Kim Ki-Duki filmidesse?

Kriitikud ja ajakirjanikud, eriti Koreas, on sellele küsimusele vastamiseks kõige rohkem vaadanud Ki-Duki lapsepõlve. Kim on ise öelnud, et ta filmides on palju isiklikult läbielatut ja autobiograafilist, et tema elu pole muidugi kerge olnud. Ta on maapoiss, tänapäevani kirjaoskamatu ema ja Korea sõja veteranist vägivaldse isa laps. Kool jäi tal pooleli, selle asemel töötas ta mitu aastat vabrikutöölisena. Oli viis aastat Korea mereväes. Ei teadnud, mida oma eluga peale hakata, alustas alles kolmekümne kahe aastaselt filmistsenaariumide kirjutamist, omamata mingitki filmiharidust. Esimese filmi tegi, kui oli kolmkümmend kuus.

Kuid mingitele eriti õudsetele läbielamistele Kim vähemasti avalikult viidanud ei ole. Kunstniku elukäik võib olla kõnekas, kuid seda ei saa võtta loomingut puudutavate küsimuste lõplike vastuste allikana. Ki-Duk viitab intervjuudes oma lapsepõlvele ja minevikule, aga ehk polegi elulugu ja üleelamised potentsiaalselt muud kui uute, aina suuremate ning seega järjest mõttetumate küsimuste katalüsaatorid. Miks peeti (näiteks Korea) sõda? Miks on soorollid, klassisuhted ning kihistumine hariduse ja varanduse alusel (Koreas) nii jäigalt paigas? Miks on traditsioonilised väärtused (Koreas) alla käinud? Miks mees ja naine tülitsevad?

Ki-Duki muserdatud tegelased ei tea samuti vastuseid. Seepärast on nad üldiselt vait. Ki-Duki filmides räägitakse vähe. Kui tegelased leiavad end väljapääsmatust olukorrast, ei oska nad ka kuidagi süstemaatiliselt või eesmärgipäraselt tegutseda, kuid nende sisemine, tume, nimetamatu äng siiski sunnib neid tegudele ning need teod on kainelt võttes arusaamatud, stiihilised ja sellest tulenevalt tihti vägivaldsed. Ki-Duki tegelased ei saa millestki aru.

Kui vägivalla põhjus pole teada, siis kus on väljapääs vägivallast? Positiivne programm?

Ki-Duki tegelaste vaikimine on esitatud meile piisavalt silmatorkava, kõneka ja kõikehõlmavana, et seda kuidagi metafüüsilisel tasandil tajuda. Kui Ki-Duk ei jää pidama mingil eksistentsialistlikul positsioonil, siis kuhu ta sellest vaikimisest edasi liigub?

Ki-Duki kolm viimast filmi on teistsugused kui eelmised. Ennekõike on need religioossed. Kim Ki-Duki enda sõnul on ta filmid olnud algusest peale religioossed, kuid viimased kolm filmi on sel juhul seda palju varjamatumalt. ?Tühjas majas? on tunda ilmselgeid viiteid zen-budismile ja taoismile. ?Kevad, suvi…? on otsesõnu budistlik teos. ?Samaaria tüdrukus? on animistlikke detaile (isa ja tütar ema hauale toitu ja jooki viimas), kuid ennekõike on see muidugi kristlik film. Ka Ki-Duk ise peab end kristlaseks.

Need filmid on lisaks religioossusele kokkuvõttes ka palju helgemad. Inimesed on neis lõpuks õnnelikud (?Tühi maja?), rahul (?Kevad, suvi?) või vähemalt leiavad mingi lahenduse (?Samaaria tüdruk?). Kas Ki-Duk näeb pääsemist mõttetust kannatusest ja vägivallast religioossuses? Ta ise ? tõepoolest ? on öelnud, et religioon, milline tahes see ka poleks, peaks olema osa meie elust. Ka Eesti kriitikud on võrrelnud Ki-Duki pühakuga.

Võib-olla nii ongi, võib-olla on Ki-Duki positiivne programm mingi universaalne religioossus, oikumeeniline ühisnimetaja.

 

Lihtsa ja toore realismi salakude

 

Kuid Ki-Duki metafoore iseloomustab mingi kunstlik ühemõttelisus. Eriti religioosseid metafoore. Ta ise on oma loomingut nimetanud ?poolabstraktseks?, rõhutanud, et tegemist pole toore realismiga, vaid katsetega eraldada elust mingid universaalsemad mustrid ja valemid. Ühesõnaga, tõusta igapäevasest, objektiivsest füüsilisest reaalsusest metafüüsilisse. Mõnikord need valemid ei tööta. Näiteks budistlik triumfeerimine ?Kevade, suve…? lõpus, kui peategelane (keda mängis antud juhul Ki-Duk ise) koletu raske Buddha kuju võsasest mäeküljest üles sikutas (elu on kannatus!) ja kaljunukile ilmamaa üle valvama sättis. Ma ei oska öelda, miks see kujund ei töötanud. Võib-olla sellepärast, et Buddha kuju vinnavat peategelast mängis antud juhul Kim Ki-Duk ise? Võis jääda mulje, et re?issöör-pühak Ki-Duk tahab meile midagi ütelda.

Ülejäänud Ki-Duki kujundid on veel palju lihtsamad, kunstlikumad ja ühemõttelisemad. Kuid enamasti ülimal määral asjakohased. Näiteks ?Samaaria tüdrukus? tütrele autosõitu õpetav isa, kes jätab lapse autoga ukerdama ning põgeneb ise vaikselt, et oma pattude eest karistust kanda. ?Tühi maja? oli tervikuna üksainus suur metafoor ? mis töötas.

Võib-olla täidavad need kujundid just sellepärast oma ülesande, et nad on nii lihtsad ja absurdsed. Ki-Duki filmide tegelased käituvad oma kunstlikke metafüüsilisi metafoore ja mõistulugusid käigult konstrueerides, neid vägivaldselt tegelikule elule peale surudes, sama ekstaatiliselt kui mis tahes muid tegusid tehes; näiteks üksteisele või endale valu tekitades, stiihiliselt viseldes, nuttes ja mõrvates. Või pidevalt vaikides.

Ki-Duki filmides on ka religioon vägivald. Meeleheitlik vägivallaakt arusaamatu ja armutu tegelikkuse kallal. Kuid õnn ja rahu, mis sünnib tegelaste (ning ka filmivaatajate) hinges neist kunstlikest metafüüsilistest või religioossetest konstruktsioonidest, pole konstrueeritud, vaid tegelik. Täpselt nii reaalne, ilustamata, alasti ja aus nagu valu ja piinaminegi.

Me ei leia sellist õnne ? nagu ka valu ? naljalt teistest filmidest, kuigi meelelahutusfilmide lõpp polegi muud kui aina õnnelik. (Ka meelelahutuskino eskapistlikku kassikulda ei tohi ignoreerida, sest see näitab, kuidas inimeste elust on midagi puudu ja kuidas nad seda puuduvat taga ajades end aina põhjalikumasse pettuse võrku mässivad.)

Tõsi on, et Ki-Duki viimased kolm filmi on vähemalt emotsionaalse heaolu mõttes tuntav edasiminek, aga mitte kvaliteedi mõttes. Ega ka mingis muus mõttes. Kuhu on Ki-Duk teel? Kuhu ta edasi areneb? Kas nirvaana tuleb? Ma ei tea, mulle meeldib mõelda, et need on Ki-Duki puhul valed küsimused. Religioon on Ki-Dukil kõrvuti allaneelatud õngekonksupusaga; Ki-Duk on viimasel ajal lihtsalt tegelaste, situatsioonide ja meeleolude galeriid laiendanud. See kõik on üks ja sama asi, millest ta on rääkinud esimesest filmist peale ? sellest filmist, mille pealkiri on ?Krokodill? ja mille peategelane hangeldab enesetapjate surnukehadega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming