Kilomeetripost kiirteel

Veiko Märka

Näeme joodikuid, näeme töötuid, näeme tantsijaid, näeme lapsi ja vanureid, aga mitte töötegemist.        Dokumentaalfilm „91 kilomeetrit – Eestimaa kroonika 2009” (Traumfabrik, 2010, 52 min), režissöör Liina Paakspuu, stsenarist Peep Pedmanson, operaator Arian Levin, produtsent Kiur Aarma. Esilinastus 8. IX Von Krahli teatris, ET V eetris 6. I 2011.  „91 km” on formaalselt lugu neljast toredast ja  töökast Eesti inimesest, kes elavad filmi pealkirjas antud kaugusel Tallinnast. Aga filmi üks peamine võlu peitub selles, et peategelastest rohkemgi paeluvad ja innustavad enda üle arutlema rohked kõrvaltegelased. Kas või kõik need uksetehasest koondatud, kelle vaikimine kõneleb rohkem kui sõnad. Või suurde plaani üldse mitte pääsev mees, kes ainsana maakultuurimaja naistekarja seas tangosamme harjutab. Või Karl Jörgeni sihiteadlikuna mõjuv ema. Huvitav, kui palju tema poja haiglases staariihaluses süüdi on? Või kõik need vanad inimesed, kellega Laine koos ekskursioonile sõidab. Et tegu on lavastaja taotlusega, tõestab vaheplaanide graafika, milles peategelased on antud lihtsate skeemidena – niisiis läbilõigetena tunduvalt mitmepalgelisemast maailmast kui ainult nende oma.    

Neli peategelast ei jää kõik ühtmoodi meelde. Domineerivad karjamajanduse spetsialist ning vanade Vene automudelite koguja Kirbla Laine ning koos perega Helsingisse (ja hiljem sealt tagasi) kolinud saarlane Karl Jörgen. Arnold Oksmaa esinemismaneerist ja žestidest üleliia vaimustunud staarihakatise  läbinisti iroonilisest küljest valgustamine ilma teda otseselt naeruvääristamata on lavastaja suurim saavutus. Vähimagi omapära ja stiilita Karli poolt kooli lõpupeol esitatav „Wonderful World” on ühest küljest masendav diletantlus, teisalt aga suur üldistus. Ühelt poolt Karl Jörgen, teiselt poolt Louis Armstrong – sama püramiidi vertikaalselt vastandlikud osad.       

Maalähedase, pisut nostalgilise, kuid siiski jätkusuutliku ilmavaatega Laine vastandamine suurlinnamentaliteedist rikutud Karl Jörgenile annab filmile eetilise pinge. Ervita küla Janek pääseb samuti pildile, aga Haapsalu Reelikast ma südamesseminevaid kaadreid ei näinud. 91 km kaugusel pealinnast nähakse asju ootamatult erinevalt. Kui Laine ütleb: „Inimesed on laisaks läinud”, tundub see esimesel  hetkel ebaõiglane. Just nõukogude aeg oli ju tööharjumuste hävitamise aeg ning just praegu räägitakse kümnetest tuhandetest töötutest, kelle näpud töö järele sügelevad ja kellele kodusistumine on selge piin. Aga film tõestab Laine seisukoha õigsust. Näeme joodikuid, näeme töötuid, näeme tantsijaid, näeme lapsi ja vanureid, aga mitte töötegemist. Isegi lumesaha funktsioon on hoopis poodi õlle järele sõitmine. Ja kui keegi tahabki tööd teha,  näiteks kartuleid kasvatada, siis ilmuvad kohe laisad, aga kadedad inimesed, kes talle kaikaid kodaraisse loobivad.   

„Tuleb elus edasi minna. Uued sihid on ees,” ütleb üks vallandatu. Seda sorti helgeid päikesekiirevirvendusi esmapilgul troostitu provintsielu taustal pakub film palju (see on  režissööri teine suursaavutus). Isegi president Ilvese pidupäevakõne („Elagu Eesti!”) telekast ei mõju sellisel taustal sarkastiliselt, vaid lihtsalt ebafunktsionaalselt nagu meesterahva rinnanibud. Filmis on palju eluheidikuid, aga veel rohkem edasipüüdjaid. Kui palju siin lauldakse ja tantsitakse: tango, valss, linedance, jaaniõhtukantri. Kusjuures iga tantsusamm on lühike tantsijaile enestele, aga pikk kogu eesti rahvale tema raskes püsimajäämise missioonis. Ükski  „91 km” tegelane ei saavuta midagi kergelt ja paljud asjad lähevad neil hoopis aia taha. Aga nad ei anna alla, ei kapseldu endasse, ei kibestu. Nad rabelevad nagu hapupiima kukkunud kärbsed ja neil on ka vähemalt sama palju šansse sealt välja pääseda. 

Jaan Pehki muusika kohta võib öelda, et  kõik spetsiaalselt selle filmi jaoks loodud lood on nõrgemad kui need, mis sinna tema varasemast toodangust pandud. Aga filmi struktuuriga – äärmise hakituse ja fragmenteeritusega – harmoneerub Pehki looming küll. Midagi otseselt negatiivset „91 km” kohta öelda ei saa. Paakspuu oli omamoodi väikeste unistuste vabrikant juba „Soovide puud” tehes ning tõsieluline aines üksnes kirgastab tema sotsiaalselt pingestatud loojanägemust. Film  pakub palju mõjuvaid näiteid, kui väheses ja pealtnäha veidras võib peituda õnn. Kas või lehm Blondie’ kallistamises ja teistes lehmades armukadeduse tekitamises. Või lihtsa maamehe võimaluses vallajuhtide auväärt näod täis sõimata. Või joodiku võimaluses külapoes laul lahti lüüa. „Lõppenud on päevad, mil nii tihti käisid siin …”. Rõõmsad päevad on lõppenud, elu viina sisse uputatud, aga laul teeb ikka rinna rõõmsaks.         

Filmi sisulised lõppsõnad pärast järjekordse mõttetu hiidtantsurivi moodustamist: „Ära  tegime!” peegeldavad lõpmata paljut. Iga inimese õigust eneseteostusele. Eestilikku jonni. Kollektiivi innustavat ja toetavat mõju. (Üldse on filmile väga iseloomulik, et selle peategelased pole kunagi üksi. Eks selle küünarnukitunde tõttu ole ka filmi üldmulje optimistlikum, kui sisu eeldab.) Seda, et väike ja kõrvaltvaataja seisukohalt mõttetu õnn võib lähedalt vaadates päris suur tunduda.       

Liigne lõikamine ja ühelt süžeeliinilt teisele hüppamine tekitas siiski kaasaelamisraskusi. Kõik oli hästi, aga seda kõike oli liiga väikestes annustes. Tekkis samasugune tunne nagu  teelusikaga suppi süües. Teine negatiivne faktor filmi juures on selle nii hiline vaataja ette jõudmine. Kangesti tahaks teada, mis selle kangelastest või nende saatusekaaslastest filmimisest möödunud kahe aasta jooksul saanud on. Kas nende väike õnn on vaksa võrragi kaugemale või lähemale nihkunud? Peale Paakspuu mul nende probleemide valgustamisel eriti kellelegi loota ei ole, meie kaasaja sotsiaalse üldistamiseni küündiv arenemisvõimeline  dokumentalist on meie filmis haruldasem kui tuhapilved taevas.