KILL is LOVE

GUIDO TABBERNUK

?Kill Bill: Vol 2. ? USA 2004. Reþissöör ja stsenarist Quentin Tarantino, osades Uma Thurman, David Carradine, Michael Madsen, Daryl Hannah jt. Millised on Quentin Tarantino viimase filmi vaimliseks omastamiseks tarvilikud või tarvitatavad mõttemustrid? Tuleb nentida, et kirev ja lennukas linateos, mil ka asjakohaselt kõlisev pealkiri ? ?Kill Bill? ?, ei lase end kuigi kergelt ära tõlgitseda. Olen märganud filmi kohta kirjutatud arvustuste puhul iseäralikku kõhklust.

Nimelt, selle kõhkluse esindusvormeliks näib olevat väide, et ?Kill Billi? näol on tegemist paroodiaga, teosel puudub sisu. Sellest lähtuvalt vaadeldakse filmi välist kuju, þanri iseärasusi, kiidetakse Tarantino kummastavat filmikeelt, leitakse, et teos kubiseb sõnulseletamatutest märkidest, tuuakse välja sarnasusi teiste kinokunstnike loominguga ja püütakse sedastada teose kuuluvust mõnda üldisemasse loomehoovusse. Seejuures lõigatakse aga ära võimalus, et filmil võiks olla omaenda sisemine sidusus ja toimiv tähendus. Kuna tegemist on paroodiaga, siis peituks filmi väärtus justkui ?teistes? teostes, mida parajasti parodeeritakse, mille suhtes paroodia salakavalalt irooniline on. Ja muidugi ka kõne all oleva paroodia iseäralikus laadis.

Ainult et sel moel äratatakse ellu ka üks kvalitatiivselt teistsugune iroonia teose sisimas; see salakaval iroonia pole enam suunatud mõnele videolaenutuste kolikambrites leiduvale filmiteosele, vaid kinokülastajale-arvustajale enesele.

Sest õigupoolest on millegi kuulutamine paroodiaks ja sellega piirdumine ehtne argumentum ad hominem ja võrdne umbes sellega, kui psühhiaater paneb läbivaatusele tulnud patsiendile diagnoosiks: hull. Selle peale võiks patsient endamisi pomiseda: ?Olen, jah, hull, sellepärast ma ju läbivaatusele tulingi, aga mis siis?? Ning õieti näib sõge patsient siin olukorras ainukese mõistusega olendina, sest psühhiaater on esinenud tõelise ametikretiinina.

Ainuke juhtlõng, mille arvustajad näivad olevat meie kõliseva tiitliga patsiendile andnud, on seos koomiksiga. Koomiksi loomuse määratlemisega on asi märksa keerulisem, aga üks on peaaegu kindel: koomiks pole sageli kuigi tõsine/tõeline. Tüüpiline koomiks on fantastiline ja liialdatud, sellisel kujul iseäralik meelelahutus; dokumentaalkoomiks on midagi üpris kõrvalekalduvat ja vormi poolest jaburat jne. Koomiksis pole tüüpiliselt midagi tõendamist vajavat ega pea olema ka võimalust kontrollida pildirea õigsust või korrektsust. See võiks olla midagi, mis saab alguse juhuslikest kritseldustest ja uitmõtetest, mis on jäädvustatud paberi täitmata osale. Kuna koomiks on aga ebakorrektne ja ?tõendumatu? juba oma vormi poolest, siis on selle vorm enamasti, erinevalt paljudest muudest jutustamise vormidest, säilitanud oma traditsioonilise ?sisu?.

Koomiksi enese naiivsusega võiks väita, et koomiks on selline kunsti-kirjanduse liik, kus hõljuvad kõige argisemad mõttekujutised, kõige kinnismõttelisemad ulmad, kõige ?vägevamad? heerosed, kõige karakteersemad perspektiivid, kõige kasvuealisemad hoidumised. Tuntud ?heerosed? Mikihiirest Ämblikmeheni on kõik pärit koomiksite lehekülgedelt ning just neil ulmelistel olendeil on suur osa noorukite vabatahtlikul haridusteel ja täiskasvanuks saamisel. Koomiksile omase naiivsusega võiks lausa veenda, et koomiksis etenduvad ehedaimalt tänapäevase mütoloogia algelisemad üksused ning just seepärast, et koomiks kui vorm on selle jaoks sobivaim ? see vorm millekski muuks praktiliselt ei kõlbagi.

Ent kuidas on see seotud meie kõhkluse esindus-vormeli teise poole ehk sisu puudumise etteheite ja sellest tuleneva þanri-formalistliku lähenemisega? Koomiksid on enamasti episoodilised. Üks ja sama tegelane seikleb täiesti erinevates paikades, jäädes selle juures iseendaks. Sama tegelast kasutavad mitmed koomiksijoonistajad. Olulised pole mitte episoodi üksikasjad, vaid tegelane oma ?isikupärase?, kõikjal samaks jääva loomusega. Episoodi üksikasjad tulenevad otseselt tegelasest, need on võimalik argimütoloogia valemite abiga välja arvutada. Koomiksi ?lugejatel? on vaja tegelast tema lõpmatus kordumises ja mitte midagi muud. Loomulikult on olemas ka vastav skolastika parimate episoodide, tegelaste tegeliku saatuse ja mitte-päris episoodide teemadel.

?Kill Bill? pakatab kahtlemata sellesarnasest tähendusväljast. Pole suurt tähtsust, mis siis just täpselt toimub, peaasi, et see vastab kehtivatele mütoloogilistele eeldustele, mida kõik teavad, vähesed tunnistavad ja peaaegu keegi ei oska väljendada. Sest ?sisu? poolest ju filmis suurt midagi ei toimu, midagi natukegi kogenumat filmihuvilist tõsiselt üllatavat seal pole ? aga inimesed istuvad kinos ja vaatavad. Ja siis lähevad teist korda vaatama. Kuigi ekraanil justkui midagi ei toimu. Aga see-eest see toimib. Sellest, et tähtis on ?et-toimib? ja mitte ?mis-toimub?, annavad ehk tunnistust ka tihti täiesti lambist lahknevused filmi käsikirja ja linateose vahel. Tähtis aga pole see, miks need muudatused vajalikud on, mis on nende tähendus, taotlus, tagapõhi või koht ?teema arenduses?. Need muudatused on eelkõige ja ainult Tarantino argise mütoloogia ainest vastavalt kehtivale reeglistikule õigesti vormistanud.

Hoolikas õige toimimine väga mitmesugustes müütilistes olukordades ilma millegi sisulise ja originaalse toimumiseta, puäntide ja ootamatute pööreteta paneb mõtlema Tarantino eepilise vormi sarnasusele näiteks Homerose või Sophoklese teostega, milles ei pakuta samuti mingit originaalset käsitlust, pöördelist meelelahutust, vaid mõtestatakse tavalisust, sellest kõrvalekaldumise saatuslikkust ja jumaliku karistuse vältimatust ? kusjuures lõpp on alati teada juba alguses ning kogu süþee on aeglane ja rõhutatult õiglane lähenemine lõpule.

?Kill Billi? süþee põhilised momendid selguvad samuti juba esimeste kaadritega: peategelaseks olev Mõrsja teatab end oma nimega ehitud taskurätiku kaadrisse paigutamisega tutvustanud Billile: ?See on Sinu laps!? Ja ? BÄNG! Sellega on kogu loo teema määratletud, publik teab, mida oodata, ja asjade käiku pea peale keeravaid üllatusi ei saabu. Edasine on täpsustamine, mille käigus selguvad üksikasjad ? et tegemist polnudki laulatuse, vaid kõigest selle prooviga; et kohe alguses esitlemist leidnud laps on tõepoolest veresauna üle elanud nagu emagi; saab teada, miks Lampropeltis Zonata vasak silm sidemega kaetud jne.

Kuna asi pole mitte süþees ega selle keerukuses, originaalsetes lahendustes, ðokeerivuses vms., siis peab filmi kandvat joont otsima mujalt ja mina, kui ma seda teeksin, otsiksin seda eelkõige eepilisest vormist. Eepos on midagi äraütlemata tavalist, toimib justnimelt tavapärasuse mõtestajana, kliðeede sisustajana või häälestajana, iseloomulikud on üleinimlikud seigad, aga mitte ulmelised, vaid täiesti olmelised. Mitte miski pole ainult tavaline ja usutav, vaid kõik on lausa eriti usutav, nii usutav, et tekitab tõsiseid kahtlusi. Mingis mõttes on see ka lüli, mis seob Tarantino loomingu tervikusse, püüd müstifitseerida tavalist ehk anda sellele toimivat tähendust.

Ent ometi ei looda tähenduse rikastamise käigus teosele mingit sisu, millena keskmine ?intelligentne? vaataja ootab tegelaste hingelisi läbielamisi, kõhklusi, raskelt langevaid otsuseid ja tegelaste arenemist filmi edenedes, arenemist kuni kulminatsiooni või mingite selgusmomentideni, mille haardes saab vaataja end mõnda tegelasse projitseerida ja temast ?aru saada?. Peategelanna kinnitab filmi esimese peatüki esimeses dialoogis, et tal on vajaka halastusest, kaastundest ja andeksandmisest, kuid mitte mõistuslikkusest. Sama kehtib ka filmi kohta. Seal pole jälgegi vaatajaid heldima, kurvastama või õhkama panevatest hingelistest elamustest, vastupidi: need välistatakse juba esimese dialoogiga. Kuid sellest ?hoolimata? on film äärmiselt mõistuslik, nagu peategelannagi.

See iseäralik mõistuslikkus ei saa asu aga mitte süþee keerdkäikudes, teema vallalaotamise leidlikkuses, vaataja ootuste ja arusaamistega mängimises, vaid pigemini on see tavade, kliðeede, üldtunnustatud arusaamiste ja hoiakute toimiv avanemine mõistuse karguses. Meile näidatakse karikatuurselt seda, mida me kogu aeg teadnud oleme, kuid ei suuda kunagi tervikuna haarata ? ja polegi arusaadav, kas see on siis nüüd mingi nali paroodia kastmes, tõsine katsetus puhta naiivsuse þanris või hoopiski tavapärane ?siiralt ajuvaba? aasia filmikunst.

Filmi verdpurskav vägivald on õigupoolest meie endi igapäevane ?õigustatud? vägivald, mida me alati tahtnud ja teadnud oleme. See pole lihtsalt meelelahutus, kuigi lahutab meeli, kättemaks on samuti meie endi igapäevane ?õigustatud? kättemaks; kõik on aga esitatud läbi algelise kõrgendatud kontrasti ja selle juures nii lihtne, et muutub vähimagi tabamise katsel mõõtmatult keeruliseks.

Verd lõbusate fontäänikestena kõikjale purskava vägivalla lahtimõtestamise tarvis antakse muide juhtnöör kätte juba enne filmi ?ametlikku? algustki: proloogis kõlavas monoloogis, vahetult enne BÄNG!-stseeni rõhutab Bill, et tema tegevuses tol hetkel pole jälgegi sadismist, vaid et just tol hetkel on ta oma masohhistlikkuse tipul. Meid ümbritsevas vaimses õhustikus lendlevate arusaamistega varustatult saaks siit ilmselt kõrva taha panemiseks ja sõpradele-tuttavatele edasi jutustamiseks veendumuse, et on ses tegemist mingi erikuradi sado-maso värgiga. Ent see on ainus võimalik eksimus selle filmi puhul, sest niisuguse eeldusega kaasneva hoiakuga filmi edasi vaadates eksimiseks rohkem võimalusi ei anta ? sellega ollakse juba eksinud pöördumatult.

Sest seal, kus on tegemist kunstilise vägivallaga, seal on sadismi ja masohhismi ärasegamine tõeline kuritegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming