Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Kas ka filmikunstis?

ANDREI LIIMETS

Hoolimata poliitikast, revolutsioonist, vanglast, peksmisest, palgamõrvadest ja enesetappudest on see komöödia. Iraani pagulasperekonnast rääkiv „Ainult meie kolm“ suudab aktuaalset teemat käsitleda huumorvõtmes.

Hoolimata poliitikast, revolutsioonist, vanglast, peksmisest, palgamõrvadest ja enesetappudest on see komöödia. Iraani pagulasperekonnast rääkiv „Ainult meie kolm“ suudab aktuaalset teemat käsitleda huumorvõtmes.

Kaader filmist

Maailm areneb sellise tempoga, et vaevalt jõuab keegi kõigi uudistel ja uuendustel järge pidada. Pidevalt tuleb nentida, et tulevik on juba käes, sest tehnoloogia areng kiireneb ja kui eelmine põlvkond ei osanud ette kujutada praegusi töövahendeid, siis meie põlvkond ei suuda ilmselt ette kujutada järgmise töökohtigi. Filmikunst kultuuri osa ja tehnoloogia viljana on ikka olnud arengu ja muutuste kandja, aga ka peegeldaja, arenedes ühelt poolt ise meediumina ja teiselt poolt kajastades meediumiväliseid muutusi.

Filmi vormilised uuendused, kuigi meelelahutuslikus mõttes efektsed, on viimastel kümnenditel jäänud pinnavirvenduse tasandile. Kui palju on tohutu kiirusega arenenud eriefektid meediumile väärtust lisanud, jätab vaidlemiseks ruumi rohkem kui küll. Veelgi keerukam on kindlalt öelda, kas ja milline mõju on filmi ajaloos 3D-l, IMAXil ja 4K-l, millega püüavad viimasel ajal vaatajaid ahvatleda ka kodumaised kinod.

Suurem arv piksleid ja ekraanilt justkui vaataja suunas lendavad esemed pakuvad popkornikinodele pigem indulgentsi stsenaariumidele veelgi vähem rõhku panna ja lajatada 3D-prillide pähe surumise kõrval haamriga ka vaataja intellektile. Kriitikuna võib lisada arvustustele enamasti lihtsalt selgituse, et lisadimensioon ei andnud midagi juurde. Õigupoolest sai tänavu ainsa põneva 3D-kasutusega hakkama Lars von Trierile kinomaailma esimisantroobina konkurentsi pakkuv Gaspar Noé oma „Armastuses“ („Love“, 2015), ja see, mida seal vaataja poole lendas, ei olnud esemed.

Tehnoloogia arengul on muidugi ka positiivsem külg. Filmitehnika ja eriefektide odavamaks ja seega ka kättesaadavamaks muutumine kombineerituna uute rahastusallikate, nagu Kickstarter, levikuga on filmikunsti demokratiseerinud määral, mis lubab filmi kokku panna ja sellega levisse jõuda peaaegu igaühel, kel aega ja pühendumist. Olgu siin näiteks Veiko Õunpuu Hooandja abil valminud „Roukli“ (2015) või Sean Bakeri iPhone’idega filmitud „Tangerine“ (2015). Eelmise sajandi meedium otsib innukalt oma kohta ka uuel aastatuhandel ja igale suure stuudio laisale masstootele leidub nupukas alternatiiv.

Kui filmikunsti kohta 2015. aastat kokku võttes üldse midagi ühe lausega öelda saab, siis seda, et midagi leidub kõigile.

Tagasi tulevikku

Kui riskida kergelt konstrueeritud üldistustega, siis saab 12 kuu jooksul kinodesse jõudnu põhjal mõningaid järeldusi teha küll. Meeldib see või mitte, on maitse kujundajaks ikkagi USA läänekalda stuudiote toodang. Nende mõtteviisi dikteeriv majanduslik ratsionaalsus on omandanud üha kalkuleeritumaid riskimaandusviise, toetudes esmajärjekorras sissetöötanud kaubamärkidele ja äratuntavatele sümbolitele.

On märgiline, et mitme peavoolu filmiajakirja poolt ette kõigi aegade suurimaks filmiaastaks hõigatud 2015 (sama tehti, tõsi, ka 2014, 2013 jne puhul) saab lõppakordi just samavõrd uljalt kõigi aegade oodatuimaks filmiks kuulutatud „Tähesõdade“ seeria seitsmenda osaga „Jõud tärkab“ („Star Wars. The Force Awakens“, J. J. Abrams, 2015). Terve põlvkonna lemmik-filmitriloogia järg, mille esilinastuse eel on kvalitatiivsete küsimuste ees suurimaks puhtalt kvantitatiivne: kas suudetakse esimesena jõuda kolmemiljardilise kassatuluni? See ilmestab Hollywoodi üha sagedasemat püüet astuda tagasi omaenda juurte juurde, teha selliseid filme, nagu neid tehti kunagi parematel aegadel. Nimelt kurtis ka filmikriitika kullastandardiga võrdne Roger Ebert oma elu lõpusirgel, et kui kunagi võis iga nädal oodata ekraanile järjekordset meistriteose staatusele pretendeerivat lavastust, siis nüüd ajab üks järg või uusversioon teist taga. Hollywoodis on sellest tehtud pisut nihkes järeldus ja toodetakse järgesid ja jätkulugusid just kümnenditetagustele edulugudele.

Aasta enimräägitud filmiseikluste seas annavad tooni näiteks 1993. aastal publikut ahhetama sundinud algupärandile igal sammul kaabut kergitav „Sauruste maailm“ („Jurassic World“, Colin Trevorrow, 2015) ja 1980. aastate alguses postapokalüptilise Austraalia liivadüünide vahel rallitanud Mad Maxi saagat jätkav „Mad Max. Raevu tee“ („Mad Max. Fury Road“, George Miller, 2015). Vahelduva elujõulisusega seeriaid jätkasid seitsmes „Kiired ja vihased“ („Furious 7“, James Wan, 2015), viies „Võimatu missioon“ („Mission: Impossible – Rogue Nation“, Christopher McQuarrie, 2015), Arnold Schwarzeneggeri vanadekodust relvakuuri peksnud viies Terminaator alapealkirjaga „Genisys“ („Terminator Genisys“, Alan Taylor, 2015) ja 24. Bond „Spectre“ (Sam Mendes, 2015), mis lõbustas vaatajat vähem uue peatüki kirjutamise ja rohkem vanade läbilappamisega.

Järgede lõputu jada ja tuntud brändide ümberpakendamise jäljed võib laiemas filmiloos vedada tagasi „Tähesõdade“ („Star Wars“, George Lucas) võidukäiguni 1977. aastal. Nimelt oli 1970ndate tuumahirm, kahe suurvõimu võidurelvastumine, Vietnami sõda ja Watergate’i skandaaliga seotud hirm toonud kaasa hulga moraalselt keerukate linalugude tuleku, nt „Taksojuht“ („Taxi Driver“, Martin Scorsese, 1976), „Kõnelus“ („The Conversation“, Francis Coppola, 1974), „Kõik presidendi mehed“ („All the President’s Men“, Alan J. Pakula, 1976). Uued lavastajad eesotsas Steven Spielbergi ja George Lucasega otsisid aga kinopimedusest inimseisundi lahkamise ja ränkraskete eetiliste küsimuste asemel pigem optimismi ja eskapismi, lootust ja elevust, eeskujusid ja kangelasi. Seriaalsus sai uue tähenduse ja nii ongi viimase 15 aasta 20 suurima kassamagneti seas vaid kaks-kolm filmi, mis ei ole järjed ega plaanitud seeria avaosad. Needki pärinevad Pixari või Disney repertuaarist.

Lõppeva aasta nostalgilised jätkulood üritavad silma pilgutada kunagisele värskele energiale, mis vahepealsete episoodide masstootmisel on kuskile kaotsi läinud. See õnnestus väga vahelduva eduga ja kui näiteks Tom Hardy sai Mad Maxina kriitikutelt kolm hästi pikka paid, siis Schwarzeneggeri T-800-le anti üksmeelselt peksa.

Universumi valvurid

Enesele viitamisest on kunstivormi teinud muidugi gigant Marvel, kes ei mõtle enam isegi mitte tri-, tetra- ega pentaloogiate kaupa, vaid kümnendite peale jaotatud maailmavallutusplaanidega, mille põhjal filme järjestatakse, eelloostatakse, taasluuakse või lihtsalt kokku põrgatatakse. Sel aastal jõudsid ekraanidele ämblikuvõrgu üheteistkümnes ja kaheteistkümnes niit, väsitavalt suurejooneline „Tasujad: Ultroni ajastu“ („Avengers: Age of Ultron“, Joss Whedon, 2015) ja ootamatult lõbus „Sipelgamees“ („Ant-Man“, Peyton Reed). Töös on muuseas juba 11 järgmist filmi. Suurrivaal DC on vastanud omapoolse 11 filmiga kavaga.

Inglise keeli nimetatakse sellist tootmisloogikat extended universe ehk laiendatud universumi loomine, mille kaudu müüakse mitte ainult kinoseanssi, vaid kogu maailma: filme, sarju, mänguasju, sponsorite tooteid, kahjuks ka väärtusi. Nagu ütles eelmisel aastal kõiki neid superkangelasmüüte mõnuga mõnitanud briljantse „Lindmehe“ („Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)“, 2014), autor Alejandro González Iñarritu: „See kultuuriline genotsiid on olnud mürk, sest publik valatakse üle süžee, plahvatuste ja muu juraga, mis ei ütle mitte midagi inimeseks olemise kohta. [—] Viis, kuidas vägivalda kujutatakse, on täiesti paremäärmuslik. Need filmid on rikastest ja võimsatest, kes teevad head ja tapavad halbu. [—] Kokkuvõttes mitte millestki. See on pakend ja kui see pakend lahti teha, on sees veel üks pakend, ja veel üks, ja see ei juhata tõe poole.“

Marveli võlu ongi selles, et fännid saavad iga filmi puhul otsi kokku viia, äratundmist kogeda ja rohkete tegelaste saatustele kaasa elada, kuid lõpuks ei tähista see kõik midagi muud kui iseennast, olles sellisena peaaegu perfektne toode. Jätkuvalt idealistina kinost peale meelelahutuse arendavat ja harivat, nii esteetiliselt kui ka intellektuaalselt huvitavat kogemust otsiva inimesena meenuvad mulle kunagise staarnäitleja Lauren Bacalli sõnad, et meedium on suurepärane, aga tööstus on pask. Ehk siis klient on kuningas ja kuni pileteid nii siin- kui ka sealpool ookeani ostetakse, saame üha uusi pakendeid, mis ei juhata kuhugi.

Loode kaudu põhja

Õnneks või kahjuks on maailm eepilisest hea ja halva vahelisest madinast märksa keerulisem ja suur osa kordades väiksema turunduseelarvega filmikunsti on kantud just nimelt inimeseks olemise murest kiiresti liikuvas ja keerulises maailmas. Fookuses on sel aastal olnud meid eraldavad füüsilised ja vaimsed lõhed. Euroopas ei ole ju viimased 12 kuud räägitud muust kui pagulaskriisist, mistõttu jutustavad aasta kõnekaimad linalood rändamisest, aga ka kultuuride ja generatsioonide põrkumisest.

Juba mais noppis Cannes’is peaauhinna Kuldse Palmioksa Sri Lankalt pärit sõjapõgeniku elust Prantsusmaa slummis kõnelev „Dheepan“ (Jacques Audiard, 2015). Festivaližüriide alalise lemmiku Audiardi linateosele osaks saanud tunnustuse taga on siiski kergem näha poliitilisi kui kvalitatiivseid või esteetilisi põhjusi, sest tegu on tõenäoliselt tema senise karjääri kõige nõrgema lavastajatööga. Seda eriti karjuvalt ameerikaliku, dramaatilise ja märulirikka lõpusirge tõttu.

Aasta kunstiliselt kõige õnnestunuma Hollywoodi suurfilmi peategelane Mad Max (Tom Hardy) veedab esimese poole filmist kõiki reegleid eirates passiivses seisundis.

Aasta kunstiliselt kõige õnnestunuma Hollywoodi suurfilmi peategelane Mad Max (Tom Hardy) veedab esimese poole filmist kõiki reegleid eirates passiivses seisundis.

Kaader filmist „Mad Max. Raevu tee“

Märksa peenemalt ja tervikuna usutavamalt lahkas sama teemat kahe Mali migrandi teekonda jälgiv „Vahemere odüsseia“ („Mediterranea“, Jonas Carpignano, 2015). Paksu huumori- ja optimismiprisma valis aga mänguline ja lõbus „Ainult meie kolm“ („Nous trois ou rien“, Kheiron, 2015). Kultuuride kokkupõrkest, migratsioonist, viimase aasta paremikust räägivad kodust, eelarvamustest ja vähemusena elamisest väga erineval viisil ka iiri romantiline draama „Brooklyn“ (John Crowley, 2015) ja Rumeenia mitte vähem ajastutruu „Aferim!“ (Radu Jude, 2015). Esimene meenutab eurooplaste rohkearvulist majanduslikel põhjustel ümberasumist napilt pool sajandit tagasi, teine aga kujutab rassi- ja klassisuhteid XIX sajandi alguse Euroopas. Üha vähemusvaenulikumaks ja kõva käe järele igatsevamaks muutunud retoorika aastal tegi aga kõige rabavama ja hoiatavama ekskursi ajalukku ungarlasest debütant László Nemes, kelle koonduslaagridraama „Sauli poeg“ („Saul fia“, 2015) on peategelasel takjana küljes rippuva kaamera ning rusuvalt klaustrofoobilise pildi- ja helikeelega kinoelamuste arvestuses tõenäoliselt üks lähedasemaid kogemusi põrgusse sattumisele.

Pagulasteema pole pannud hõõguma üksnes kultuuridevahelisi suhteid, vaid nihestanud ka väärtusi läänemaailma südames. Ilmaasjata ei näidanud Memokraadi hiljutine uuring Eestiski, kuidas suhtumine sisserändajatesse jookseb mööda sedasama rindejoont nagu kooseluseadusegi puhul. Konservatiivsust ja klassikalisi soorolle ning nendes peituvaid võimusuhteid avavatest filmidest väärivad lõppevast aastast tähelepanu Türgis rohkelt poleemikat tekitanud „Mustang“ (Deniz Gamze Ergüven, 2015), lugu maakoha traditsioonivanglas üles kasvama sunnitud õdedest, ja „Vannutatud neitsi“ („Vergine giurata“, Laura Bispuri, 2015), Albaanias aset leidev ootamatu festivalihitt, mille naispeategelane otsustab külaühiskonna meestekeskses hierarhias võtta perepoja rolli.

Eks tegele emantsipatsiooniga ju õigupoolest ka stsenaristina tuntust kogunud briti kirjaniku Alex Garlandi ambitsioonikas ja intelligentne lavastajadebüüt „Ex machina“ (2015). Ulmepõnevik, mille keskmes on suhtekolmnurk kütkestava humanoidi ning kahe tema peal Turingi testi tegeva programmeerijaga, pakub peale mõtiskluse vastutusest, inimlikkusest ja tehnoloogiast ka psühholoogilise võimumängu soo, külgetõmbe ja manipulatsiooni teemal.

Eesti film ei ole enam ääremärkus

Lääne filmikunstiga üleskasvanule on eesti film püsinud läbi aastate teatavas eraldatuses, mida tuleks vaadelda rangelt oma võimaluste, ennekõike piirangute kontekstis. See piirjoon eesti filmikunsti ja maailma filmikunsti vahel on lõpuks hakanud kaduma. Kindlasti lõi nii mõnigi pea minestades ära, kui „Mandariinid“ (Zaza Urušadze, 2013) möödunud aastal esmalt võõrfilmi Kuld­gloobusele ja siis Oscarile nomineeriti, ning uuesti poolteist nädalat tagasi, kui esimest neist saavutustest kordas „Vehkleja“ (Klaus Härö, 2015).

Ka paadunuimad filmisõbrad suudavad igal aastal vaadata õigupoolest vaid käputäie kõigest linastunust ja seetõttu tehakse suuri järeldusi sageli võrdlemisi pisikese valimi põhjal. Näiteks kui auhinnagala punasele vaibale jõuab mõni Tšiili, Mauritaania või Rumeenia film, on lihtne hüüatada, et sel riigil on olnud väga hea filmiaasta. Seetõttu kirjutatakse praegu küllap mitmel pool maailmas, et hea aeg on ka Eesti filmil.

Ja tõepoolest, ongi! Isegi aastal, mil viimaste aastate vahest nimekaima kineasti Veiko Õunpuu „Roukli“ jäi pisut poolikuks eksperimendiks, võib tunnistada üha kerkivat keskmist taset. Piinlikkust ei pea tundma millegi pärast. Alguses kirjeldatud filmimaailma demokratiseerumine odavnenud tehniliste vahendite kaudu on andud väikeriikidele võimaluse teha suur arenguhüpe ja selle heaks näiteks on väikese eelarve juures muljetavaldavalt kvaliteetse pildi ja mõjusa atmosfääriga „Must alpinist“ (Urmas Eero Liiv, 2015). Kasvanud isust kõnelevad aga nii igati konkurentsivõimeliste sõjastseenidega „1944“ (Elmo Nüganen, 2015) kui ka pretensioonitult seikluslik „Supilinna salaselts“ (Margus Paju, 2015). Laia maailma filmiavaruste kohta tehtud konstateering kehtib ka kodumaise filmikunsti kohta. Tõepoolest, midagi leidub kõigile.


Kohustuslik tosin ehk 2015. aasta eredamaid hetki kinopimedusest

„Ainult meie kolm“ („Nous trois ou rien“), Kheiron, Prantsusmaa

„Armastus ja andestamine“ („Love & Mercy“), Bill Pohlad, USA

„Ex machina“, Alex Garland, Ühendkuningriik

„Kaugel“ („Desde allá“), Lorenzo Vigas, Venezuela

„Mad Max: Raevu tee“ („Mad Max: Fury Road“), George Miller, USA

„Pahupidi“ („Inside Out“), Pete Docter, USA

„Päevavalgele“ („Spotlight“), Tom McCarthy, USA

„Sauli poeg“ („Saul fia“), László Nemes, Ungari

„Sõda“ („Krigen“), Tobias Lindholm, Taani

„Tangerine“, Sean Baker, USA

„Tuuri lõpp“ („End of the Tour“), James Ponsoldt, USA

„Viaje“, Paz Fabrega, Costa Rica

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming