Kes tahab naerda, peab valama palju pisaraid

Mathura

Dokumentaalfilm „Baskin” on ühtviisi halastamatu nii oma peategelase kui tema aja suhtes. Dokumentaalfilm „Baskin” (Filmivabrik, 2012, 53 min), stsenarist, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi, helirežissöör Ivo Felt, monteerija Kersti Miilen, produtsent Marju Lepp. Esilinastus 19. IV kinos Artis. Mäletan, et millalgi 1980. aastate keskel viis ema mind esmakordselt Vanalinnastuudiosse etendust vaatama. Ehkki ma usun, et tollane etendus oli kõrgetasemeline – see võis olla „Kes aevastas?” –, on mulle siiski märksa enam meelde jäänud teatrisaalis valitsenud atmosfäär. Nimelt oli õhk tulvil tunnet, et juba ainuüksi Vanalinnastuudiosse sisenemine on poliitiline samm, väljaastumine inimese isiku- ja loomevabaduse eest; keegi ei olnud sinna saabunud pelgalt esteetilise elamuse pärast, vaid ühtlasi selleks, et kinnitada julguse ja (loome) vabaduse olemasolu rõhutud ühiskonnas, olgugi et varjatud kujul. Oli ju Vanalinnastuudio sisuliselt võimude poolt taga kiusatud inimese erateater, mida justkui ei oleks tohtinud nõukogude režiimis olla. Tagantjärele on raske hinnata, kui palju oli minu tollase tajumuse taga teatritegijate taotlus ja kui palju rahva hoiak. Igatahes tundub tõsi, et sel kunstil näis olevat kestev vä

Draama või dokumentaalfilm?

Nüüdseks on ajad muutunud ning see, mis tollal oli aktuaalne, võib näida pelgalt unenäo või pettekujutelmana. Kõik see, mis unenäos eluliselt oluline, on ärgates teadagi reeglina tähendusetu. Inimesele, kes on kogenud mitut aega, võib selline nihestatus olla aga üksjagu kummastav: kõik see, millesse ta on aastaid uskunud, ei maksa enam midagi. Õigupoolest antakse talle mõista, et kui kõik tollane oli vaid kui halb unenägu, polnudki seda peaaegu et olemas.

Manfred Vainokivi värske linateos Vanalinnastuudio loojast ja juhist Eino Baskinist on armutu portreefilm. See on ühtviisi halastamatu nii oma peategelase kui tema aja vastu. Esiteks, ehkki peaaegu kõik intervjueeritavad ses filmis kiidavad Eino Baskinit kui ainulaadset näitlejat, on nad ka samavõrd ühel meelel Baskini raske inimnatuuri osas. Kunagine teatrikuulsus paistab Vainokivi kaadrites tühja ja väsinud inimesena, kelle nali on olnud küll haarav, ent siiski vaid mask, mille näitleja lavale minnes endale ette seadnud, et varjata pisaraid. Oma elu lõpul osutub ta seepärast tühiseks – ja mitte ainult füüsiliselt, vaid enamgi vaimselt: mõnes mõttes on ta terve elu endale valetanud ja nüüd, elu lõpul, variseb see mask põrmuks. Filmi ära vaadanuna võikski piltlikult väljendudes öelda, et inimesel, kes tahab naerda ja naerutada, tuleb kindlasti elus valada väga palju pisaraid.

Kas selline arusaam Eino Baskinist on ka mingil moel adekvaatne, on minul, kes ma tema eraelust pole kunagi suuremat huvitunud, tegelikult raske hinnata. Seepärast saangi Vainokivi filmi valikuid hinnata ainult kinematograafilisest seisukohast. On ilmne, et „Baskin” ei ole traditsiooniline hommage kellelegi, keda imetletakse ja kellele ollakse vaimselt tänulik. Ega iga portreefilm peagi seda olema. See, et Vainokivi rõhk pole mitte niivõrd imetlusel kui realismil, on küllalt ilmne juba tema valitud kadreeringutest: sagedased ja peaaegu et liialdatud suured lähiplaanid intervjueeritavatest, kahvatu, nõukaaegne valgustus, vastu valgust võtted jms. Problemaatiline on aga tabada piiri, kus filmis kujutatud reaalsusest saab pelgalt filmi autori soovreaalsus – piir, kus peamiselt vaatleja positsiooni eeldava nii-öelda sekkumatu või objektiivse dokumentalismi asemele sigineb lavastatud või vähemasti suurel määral suunatud dokumentalism. (Kas ma mitte ei silmanud ühel afišil filmi määratlusena „draamat” „dokumentaalfilmi” asemel?) Siit võib olla aga vaid üks samm intriigiks taandumiseni, mida üks tõsimeelne dokumentaalfilm võiks siiski üritada vältida.

Inimene ja tema aeg

Nagu juba viitasin, pole Manfred Vainokivi „Baskin” portree mitte ainult ühest inimesest, vaid kaudselt ka kogu tema ajast. Mingil kummalisel põhjusel, mida ma ei oska täpselt välja tuua, mõjuvad kõik Baskini kunagise teatri liikmed selles filmis üksjagu kahvatutena: nad on ausad ja otsekohesed inimesed, ent nende aeg on justkui taandumas, kahvatumas, ning ühiskond, mis neid küll endiselt kiidab, hoolib tegelikult üha vähem nende kunagisest kunstist. Jääb tunne, et nende vaimsete pärijatena usutakse tänapäeva kultuuris kindlalt, et ainult praegu elatakse õigel ajal.

Ja ma ei taha väita, et Vainokivi film siinkohal valetab. Aeg on kahtlemata üks inimelu kogemust enim määratlevaid tegureid, midagi, mida ükski portreefilm päriselt eirata ei saagi. Vainokivi maalitav pilt võib olla tõepärane ka muus: näiteks pole raske uskuda Baskini autokraatlikkust, sest poleks ta ju sugugi esimene autokraatlik looja, kes kandnud meistri või lausa geeniuse tiitlit. Õigupoolest: kas ei ole autokraatlikkus juba kunsti olemusse osaliselt kodeeritud? Vaieldav on aga see, kas võrdse tõepärasuseni (ja ühtlasi suurema sügavuseni) ei oleks mitte saanud jõuda teistsuguste, moraalselt ja kunstiliselt läbipaistvamate lahendustega.

„Baskini” puhul üllatab näiteks arhiivikaadrite katkendlikkus, isegi juhuslikkus. Need mõjuvad pigem esimeste sobivate leidudena kättesattunud materjalist kui kogu arhiivimaterjali tuumana, milleni on jõutud põhjalike otsingute ja analüüsiga. Hinnaline oleks võinud olla ka see, kui filmi oleks õnnestunud põimida mõtteavaldusi minevikust: vaade ühele elule ainult praeguse hetke tagasivaatena ei mõju – paradoksaalselt – piisavalt üldistusvõimelisena.

Kokkuvõtteks võibki seepärast öelda, et „Baskin” on küll tugeva autorikäekirjaga film ja paneb mõtlema inimese, kunsti ja aja omavaheliste suhete üle, ent see ei ole ehk kunstiliselt päris nõnda puhas ja aus, nagu Eino Baskini kaliibriga loomeinimese portreteerimiselt võiks oodata. See on ilmselgelt vastuoluline film ja võib-olla suudab ta lõkkele puhuda mõne väiksema intriigigi, ent just see kahandabki tema kestvat väärtust. Teiselt poolt on aga kõik otsad Eino Baskini loometee mõtestamiseks selle filmi järel jätkuvalt lahti. Vainokivi on pakkunud vaid ühe võimaliku, subjektiivse perspektiivi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming