Kes kõigepealt käpa maha saab?

Aarne Ruben

Liverpooli lihtne söelaadija peab end siinmail maailmatuma suureks härraks.  

Briti poissmeeste Tallinnasse toojail on lapsed, elukaaslased, mobiilid ja läpakad ning lauluõliks midagi, mis magus ja purju teeb, aga seda ei võeta kunagi palju. kaader filmist

 

Dokumentaalfilm “Täkutallinn”. Režissöör Marianne Ostrat, produtsent Jaak Kilmi, Kuukulgur Film, 27 min, esilinastus 22. XI kinos Sõprus.

 

Väga tihti kohtame vanalinna uulitsail ja kõrtsides maskuliinset ja valjuhäälset seltskonda, keda nimetatakse briti poissmeesteks. Nad üürgavad nagu pasun Jeeriku all ning moodustavad pubides laudade ümber külakuhje meenutavaid kobaraid ning hunnikuid. Jalgpallivõistluste aegu tulevad siia mehed torupillide ja šoti kiltidega, seepeale punastavad noored eesti naised õrnalt ja kogelevad lugupidavalt, et seeliku all ei ole neil meestel midagi.

Ajalehes on avaldatud arvamust, et Liverpooli lihtne söelaadija peab end siinmail maailmatuma suureks härraks. Ta võib Viru tänaval lõuata ja eesti naisi ahistada, sest tema on külaline ja külalist tuleb ju teenindada. Kindlasti on see nii üksnes mõningatel juhtudel. Need briti poissmehed on sattunud võõrasse kohta ning võõras kohas ei saa käituda nagu plantaator. Eks paha temp saa ju karistatud. Olen nii mõnigi kord tähele pannud, kui kramplikult hoiab välisturist kinni Viru tänavast ja Raekoja platsist. Sest seal on pubid, Guinness ja Kilkenny, kunstilaat ja suured kauplused. Viru tänav on meie Gamla Brogatan, Kreštšatik või Nevski prospekt. Ülejäänud kohtades haigutab omataoliste ligidale hoidva välisturisti jaoks sügav hämar teadmatus.

Poissmehed joovad kodustest kõrtsidest tuntud-teatud marke, isegi imestades, et neid siit saab. Endise sovetiaja hõng kõditab parasjagu tema närvi. Üldse on briti poissmeeste siinsetest stagnight’idest eriline kultuur saanud. Ühestki kultuurist ei tohiks puududa ka bufonaad, näiteks juhtoina valimine. Näeme filmis poissmeeste gruppi, kes saab omale juhtoinaks kellegi Mike Gypsy. Ta ei saa selleks mitte isikuomaduste pärast, lihtsalt reisi korraldavad eesti naised on Gypsyga kõige esimesena ühendust võtnud. Tema saab kaela eesti alkoholisortide suveniirpudelitest kokku kombineeritud kee. Nüüd käib ta ringi nagu hobune või bojarinna Morozova ketihunnikuga kaelas. Gypsy lahendab probleemi lihtsalt sel kombel, et tühjendab pudelid, imedes juba minuti pärast maasikanalivkat nagu imik luti otsast.

“Täkutallinn” on sarjast “Eesti lood”, kolmas film nende hulgast, mida 22. novembril Sõpruses näidati ja mis ka kindlasti telesse tuleb. Probleemiasetuse poolest oli tegu väga õige ja vajaliku filmiga. Teistes sama seeria toodetes kasutati väga erilisi kunstilisi võtteid nagu hääle pealelugemist, selle katkestamist jne. “Täkutallinn” on lihtsalt pildirida. Ja mis täkud need siis nii väga olid? Nad olid üsna tavalised ja küllaltki sümpaatsed poisid, kes tulid siia “puhkama”, käsitledes “puhkust” enda viies kõrtsis täis joomisena. Saanud küllaldase annuse alkoholi, jäi nii mõnigi britt laua alla letargilisse olekusse. Tõepoolest, tore on vaadata Võitleva Sõna vilkuvat ja sädelevat letialust, aga kui mõni britt on seal ringi roomanud, siis – ei kadesta.

Kes väga palju töötab, sellele ei ole joomine puhkus. Need 14 poissi väsitasid end pigem veel rohkem ära. Olemuselt olid nad viksid noormehed: kiitsid aga eesti naisi, ilma ja tänavate puhtust. Haruldasim leid filmis oli naismänedžer telefonitoru otsas – see oli tegelane, kes alati rõhutas: grupp koos hoida, ühessegi kõrtsi mehi omapead mitte lasta! Sest kui hakkad grupi hanerivi lõpus tilbendama, siis ei saa sa tänavarägastikust enam mitte sugugi aru. Ja sind võidakse ka õnneks võtta.Mis on selle filmi sügavused? Tõeliseks sügavuseks pean ma naiste töökultuuri näitamist. Sest need, kes toovad gruppe romurallile, kõrtsudesse ja püstolitest linnalahingut harjutama, on ju noored hakkajad naised. Nad toovad poissmehi, aga ise nad vanapiigad ei ole. Neil on lapsed ja nagu nad muuseas ultramoodsa sõnaga nimetavad, elukaaslased. Neil on mobiilid ja läptopid ning lauluõliks on neil midagi, mis magus on ja purju teeb, aga seda ei võeta kunagi palju (Londoni episoodis). Sest kui sa oled naine, siis pead sa olema alati nn “strois”, kuna naised on meil ikka teisejärgulisel positsioonil, tööandjad maksavad neile palka vähem.

Tegelikult tundis allakirjutanu filmis ära stseenid omaenda elust. Kui mehed ajavad omakeskis asju filosoofilistele kategooriatele toetudes, siis noore preili ülemuseks tulekul muutub otsekohe kogu töökorraldus. Eriti just kultuuriasutustes, kus on aega töö kõrvalt küüsi lakkida. Naine teeb töö pressiteadeteks, projektikirjutamiseks, mängu tulevad igasugused “kontseptsioonide lahtikirjutamised”, töövarjud… Aga ka alluvate laudadele asetatavad memod, mis tihti puuduliku õigekirjaga, kuna lapse kõrvalt on naisel olnud aega käia vaid mõnes “kultuuriteaduskonnas”. Arvutitesse ilmuvad failid, mis su tööaega normeerivad, noor ülemusetar ise tegeleb aruandlusega kõrgemale poole ja ikka ja jälle projektidega. Naine seab elu tavaliselt ümber “pehmete väärtuste”, milleks ei ole raske raha ega sügav teadus. Harilikult alustab ta ise näiteks hoopis sekretärina, olla “projektijuht” võib muutuda tema eluunistuseks. Niikaua kuni ta hoopis lapse saab. Naisalluvaga võtab noor naisülemus sõbrannaliku tooni ning kogu ta elu mõtte võib kokku võtta ühe sõnaga: sinekuur. Kafkalikul bürokraatial ei ole naise nägu. Naise nägu on “pehmel bürokraatial”, firmasisesed suhted feminiseeruvad niisugustes valdkondades nagu nõustamine, reisibürood, teenindusettevõtlus, PR, videolaenutus, muuseumid, koolituskeskused. Neis valdkondades saavad naistest head keskastme juhid, kuna nemad erinevalt linateoses kujutatud brittidest ei joo ega mõtle ka vastuvoolu nagu nii paljud eesti mehed.

Sekretärina alustas käesolevagi filmi üks kangelannadest. Milline täpselt, ei jää kahjuks meelde, sest kõik kangelannad on masendavalt ühesuguse saatuse ja jutuga. Just selliste väljakoolitamiseks on meil massiliselt kultuuriülikoole. Kujutagem ette, et poissmeeste maaletoomisega tegelevasse kolme naise firmasse oleks tööle tulnud mees! Mehed on edasitrügivale karjäärinaisele hoopis teiseks otstarbeks. Naiselikus firmas tunnevad meesterahvad ennast peagi viienda rattana vankri all ning on sunnitud loobuma. Sest kui naine saavutab võimu, siis hoidku Jumal.

Õigupoolest oli “Eesti lugusid”, eesti uusi dokke, lausa neli: “Hea uus ilm”, “Kuutõbised”, “Täkutallinn” ning “Veebel, vonn ja Leetse mõis”. Kirjutada tuli aga just “Täkutallinnast”, kuna naelapäid, mida see film otse tabab, on kümneid. Täkulugu avab palju probleeme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming