Kersti Uibo: „Elu lavastab ja sina võtad üles”

Livia Viitol

Teisipäeval esilinastus kinos Sõprus „See on see päev”, mis on Inglismaal elava filmitegija Kersti Uibo äsja valminud kloostriaineline linateos ja jookseb kuni 28. maini. Eesti filmipublik tunneb Kersti Uibot alates 1995. aastast, kui ta pälvis Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali peaauhinna dokumentaalfilmi „Evaldimaa” eest. Publikuhuvi on jagunud kõigile Kersti Uibo filmidele – küllap seetõttu, et neis on mingi eriline, teistmoodi elutunnetus. 2002. aastal anti Kersti Uibole Pärnu rahvusvahelisel filmifestivalil Eesti rahva auhind dokfilmi „Kitsas on värav” eest. See nagu ka Uibo uus film „See on see päev” on üles võetud Kosovos.        Miks just niisugune pealkiri?  See on vana testamendi laul: „See on see päev, mille Issand on teinud, ilutsegem ja rõõmustagem temast”. Kuna filmi tegevus leiab aset kloostris, on ka pealkiri piiblist. Oleksin võinud panna pealkirjaks Artur Alliksaare „See on ainult hetk, milles viibime praegu”. Kuna see on tõlkimatu, tuli leida universaalne salm, mida kõik teavad. Et see on see päev ja et elame nüüd. Või: Jumal on loonud selle päeva ja ole selle üle õnnelik, tee oma elust, mida oskad.  

Kosovo-teemalise dokfilmi „Kitsas on värav” tegemisest teie uue filmi valmimiseni on kulunud kümme aastat. Kas see, et lähete tagasi ja teete veel ühe filmi, oli juba tookord selge?         

Ei. Kui ära tulin, mõtlesin, et siia ma enam tagasi ei tule. Olin päris haige siis. Võib ju mõelda, kui raske on inimestel elada, kui on perevägivald. Aga kui vägivald ulatub üle kogu maa, siis oled nagu musta vihmapilve all. Tundlik inimene on nagu käsn: sa võtad kõik endasse, see lihtsalt tuleb sinu sisse. Olin tookord energiast täiesti tühi. Ütlesin, et sõidan Eestisse, et end taastada.  Kosovo-filmidega on mulle selgeks saanud, et ma pidin need filmid tegema, et kui inimesed näevad neid kaht filmi, tekib neil arusaamine. Ka „Vaikelu naisega” pidi seal vahel olema. Ega me ju ei tea, miks me midagi teeme. Seda ei saagi sõnadega seletada: sõnad on liiga mustvalged.       

Kust tuli Kosovo teema?         

Nägin kord üht brittide tehtud dokfilmi „The Cry from the Grave” („Karjatus hauast”). Kogu film oli surmast, algas ühe tapetu matustega ja lõppes matustega. Tekkis mingi trots, et miks portreteeritakse Balkani inimesi kui julmi või jõhkraid ja tekitatakse stereotüüp. Vahel saab mõõt täis. Sõda oli Balkanil väga verine. Briti televisioonis näidati seda pidevalt, ka Sarajevo blokaadi. See puudutas väga tugevasti. Kui näed aastaid, et kui õudsed inimesed seal on,  siis ühel hetkel elu lükkab su n-ö käima. Juba tasakaalu pärast on vaja vastandit. Mõtlesin, et tahaksin sinna sõita ning teha ühe inimliku filmi tavalistest inimestest ja näidata, et need inimesed, kes seal elavad, on täpselt samasugused nagu meie.       

Ja siis läksitegi. Kuidas kohapeal filmitegemisse suhtuti?         

Läksin sinna neli kuud pärast pommitamist. Inimestel oli šokk. Sõda on kõige õudsem asi, mis juhtuda saab. Sõda on eriolukord. Sõja ajal on ju kõik inimesed liimist lahti, kogu ühiskond on haige. Igasuguseid asju juhtub sõja ajal ja kõik väravad on lahti. Ma ei ole õnneks pidanud seda ise üle elama, Kosovos nägin ma 2000. aastal järellainetust. Nii albaanlased kui  ka serblased olid kuidagi nii hädas seal ja kui kusagilt normaalsest elust tuleb keegi nende juurde – see annab jõudu. Sellest saab aru, kui matustel tullakse sinu juurde kaastunnet avaldama ja antakse kätt. See ei ole lihtne komme, vaid sellest saab jõudu. Mina läksin sinna tervest ühiskonnast, kus ei olnud sõda. Mind võeti hästi vastu. Kui ma isa Mironiga 2000. aastal esimest korda kohtusin, teda oma reisipäeviku jaoks üles võtsin ja intervjueerisin, ütles  ta, et sinu lapsed peavad olema väga uhked, et nende ema tuleb niimoodi siia ja tunneb meile kaasa. Minu lapsed olid siis veel väiksed, noorem tütar oli alles kuuene ja mul oli süütunne nende ees, aga ma sain Mironi sõnadest jõudu. Miron ei öelnud mulle, et tema klooster oli neli kuud tagasi õhku lastud ja üks kolmest mungast tapetud. Tema rääkis hoopis, miks on vihkamine, kuidas vägivallast üle saada ja mida tuleks teha.     

Mis keelt te rääkisite? Kas nad teadsid teie rahvust?     

Rääkisin vene keelt. Serbia keelt ei osanud ma üldse, nüüd saan juba natuke aru. Miron oli ülikooliharidusega, tema teadis Eestist ja Baltikumi iseseisvumisest, teistele olin ma seal venelane ja Katja. Mul on meeles, kuidas esimese filmi ajal nunn Teodorat filmima hakates  ta mind kepiga „tulistas” ja ütles, et olen ameeriklane. Vastasin kiiresti, et ei, olen inglane. Ma ei ole kunagi oma rahvuse kohta valeandmeid öelnud, kuid seekord pidin stseenil laskma säilida. Kui oleksin öelnud, et olen eestlane, oleks kogu stseen lagunenud: ta oleks küsinud: „Mis, kuskohast?”. Esimest korda Kosovosse tulles mul mingi hirm siiski oli. Fond, kes mulle raha andis, lubas mind sinna ainult koos nende antud ihukaitsega.  Nad ütlesid, et olen nende vastutusel. See ihukaitsja oli Kanada maalikunstnik, kes tahtis maalida NATO sõdureid. Ja ta maalis neid.   

Mironist tahtsite juba siis filmi teha?     

Miron ei tahtnud. Ta ütles, et on haige ja sureb vist ära. Nüüd ma mõtlen, et kõik läks nii, nagu pidi: mul oli olnud aega.       

Kas see aeg nende kahe filmi vahel on olnud aeglane?       

On Kronose aeg ehk kalendri aeg ja Kairoseaeg, mille puhul võime öelda: aeg on käes, aeg on küps. Küpsemine vajab ootamist. See on nagu pärm, mis kergitab. Kõik tingimused peavad olema õiged. Ma olen kogenud oma elu jooksul ka muudel puhkudel, et kui lased  mõnel oma väga suurel soovil minna ja unustad ta, tuleb ta ise tagasi. Nii et võin öelda, et elan selle käsitusega, et kas aeg on valmis või ei ole valmis.       

Teie uues filmis on aeg omamoodi fenomen. Aeg voolab kloostris teisiti.         

Kõik on suhteline. Minu ajaarvamine käib aastaaegade vaheldumise järgi. Nii nagu ma seda lapsena olen võtnud: kõige tugevam mulje on looduse tsüklitest. Eestis oleme nii õnnelikud, kui lill pistab kevadel nupu lume alt välja. Meil on kõik neli aastaaega selgelt näha, suvi on lühike ja talv pikk. Selle filmi tegevus on väljaspool aega.         

Aga koht, maastik, kus filmisite – seegi on midagi täiesti erilist.       

Jõudsin Velika Hoca külasse hilja õhtul, teenistus algas hommikul pool viis. Läksin treppidest üles, vaatasin mäelt alla külale ja mõtlesin: kuidas on see võimalik – niisugune koht! See on ju ideaalne filmi tegemiseks! Vaatad alla, seal on üks elu. Ülal on midagi muud. See oli serbia küla, ümberringi albaania külad. Oleme looduse sees, oleme nii ühendatud. Inimese individuaalne maailmakäsitlus on vahel niisugune, et tuntakse end maailma nabana, tegelikult oleme me kõik omavahel ühendatud. Isa Miron on see, kellele oma mina ei ole tähtis – ta on osa kogukonnast. Läksin temast filmi tegema, aga ta on ühendatud selle maaga palvete kaudu. see ühendus on vertikaalis ja horisontaalis üheaegne. Portreefilmis on oluline indiviid, Miron aga lahustub. Minagi olin  lahustunud selles, mis mind ümbritses.       

Missugune oli ilmliku ja püha vahekord?       

Need on seotud. Mu esimene kloostrikogemus ütles, et klooster on püha koht ja seal on hea ja rahulik. Kõik oli püha. Minu jaoks oli kloostris kõik püha: kas mungad künnavad maad, ehitavad, teevad vahaküünlaid või palvetavad – kõik on üks, kõik on pühendumus. Looja on kõiges. Kas sõja ja rahu piir oli seekord täiesti tajutav? Kõik, mis selles filmis, on pärast sõda. Minu filmil on üks ja ainus tiiter. See ongi „Pärast sõda”. „Kitsa värava” tegemise ajal oli sõja kaja veel seal. Peategelane Teodora elas väravas. Ühel pool oli kloostri kirik, teisel pool sõdurid. Said kohe aru, et sõda mõjutas külaelu. Ka sõdurid  olid sellest mõjutatud. See oli väga haruldane kogemus. Esimese filmi ajal kõndisid sõdurid veel seal ringi, nüüd polnud enam ühtki. Rahutunnetus peaks jõudma ka vaatajani. Mõned ütlevad, et see kõik on nii kurb. Küla oli ju tühi, inimesi ei näe, alles on jäänud põhiliselt vaid vanad inimesed. See on nagu mahajäetud või poolsurnud küla. Tööd leida pole võimalik. Oli sõda … Meile on seda tambitud, nagu tambitakse Iraagi sõda. Ja ka Iraagist näidati televisioonis  ainult sõda. Aga elu läheb ju edasi.     

Kuus kuud pärast seda, kui filmi monteerisite, on maailma poliitiline olukord taas muutunud. Uute sõjakolletega maailmas on teie film omandanud veel avarama tähenduse.       

Ja aset leidis Jaapani katstroof. Tahaksin oma filmi näidata ka Jaapanis – solidaarsusest sealsete inimestega. Mis minu filmi valmimisse puutub, siis teadsin, et seda filmi ei saa suruda, et ta peab ise „ära sündima”. Valmis sai ta aga siis, kui helistuudiosse läksin ja heli sai paika. Siis läksid ka kõik kaadrid paika. Mul õnnestus  saada väga hea helikujundaja – Seppo Vanhatalo. Tema ütles, et heli paneb ka pildi paika ja nii juhtuski.     

Filmi auditiivne pool on erakordselt rikas. Vaataja jaoks on see teistmoodi kogemus: barjäärid kaovad, ka keele oma.       

See, et ma serbia keelest aru ei saanud, välistas minu sisetsensuuri. „Kitsa värava” puhul ei teadnud ma, millest Teodora rääkis, enne kui tõlked sain. Olen ikka mõelnud, et teen kord ühe sõnadeta filmi – merest. Mina sain oma jumalatunnetuse merest.       

Ehk on see lapsepõlve ja toonase kodukoha, tollesama vana liivi Metsepole (Metsapoole) mõju? Et tulete n-ö avarilmast?       

See oli avarilm jah. Ent kui midagi teed, siis, ma arvan, on kõige tähtsam kutse – ükskõik, kus sa parajasti oled. Kutse n-ö töötab. Mina tõesti  arvasin, et teen sõnadeta loo merest, aga sain aru, et ma ei oska seda filmi teha. Selle asemel tulid mäed, kuid printsiip oli ju sama.       

Mis tunne teid valdas seda filmi tehes?         

Olin kogu aeg õnnelik, kuigi oli ka raskusi. Samas oli mul võimalus kloostrielu kogeda ja ma mõtlesin: kui paljudele avaneb niisugune võimalus? Kui näitasin filmi üht varianti isa Mironi emale ja õele, hakkas ema nutma. Kohkusin,  kuid õde ütles, et ema nutab juba sestsaadik, kui Mironist sai munk – et haritud ja ilus poeg peab elama nii õnnetult. Miron oli õppinud juurat ja ajalugu ning seejärel teoloogiat. Tema mõtlemisaeg enne mungaks saamist oli pikk – kümme aastat. Miron võttis seda sammu väga tõsiselt. Ta teadis, et tegi õige otsuse. Selles kloostris oli ainult kaks-kolm munka. „Kitsast väravat” tehes elasin koos nunnadega kloostris. Nüüd üürisin endale toakese ja elasin  külas majas, mis oli kohe kloostritrepi kõrval. Teenistus algas hommikul kell viis, seejärel oli puhkeaeg. Läksin alla külasse ja istusin oma toas. Vahepeal tegid mungad tööd ja valmistasid süüa. Pikem puhkeaeg oli kella kaheteistkümnest kolmeni. Õhtul kella viiest seitsmeni oli palvetamine.     

Kas teadsite sinna minnes, mis film sellest  tuleb?     

Filmides ei mõelnud ma tulemusest. Mingit kindlat plaani ei saa dokumentaali tehes kunagi ette teha: sellest ei tule siis enamasti midagi välja. Ei saa ka nii, et see olen mina, kes teeb! Peab looma tühja ruumi – anum peab tühi olema. Kui sa midagi teed ja oled sellele pühendunud, ei mõtle sa tulemusele. Võti on tegemises. Väga paljud arvavad, et ma lavastan, aga ma ei lavasta. Elu lavastab ja sina võtad üles.  Selles filmis tuleb esile ka kordumiste teema. Elu koosneb kordumistest. Tihti mõtleme, et elu algab siis, kui olen midagi endale koguda jõudnud, olgu see siis teadmised või raha või kui on midagi korda saata jõutud. Aga see pole nii! Elu on ka enne seda. Ole hea ja võta vastu kõik, mis sulle antakse! Inimeste ümber on tänapäeval palju müra, infot ja kõike on väga palju. Kui juhtume siis sattuma vaikusse, ei oska enam olla. Vaikus võib inimese ära ehmatada.  

Küsinud ja üles kirjutanud Livia Viitol

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming