Kerglane komöödia põgenemistest

Ivar Sild

 

Almodóvari loomingut läbivad “erilise”

seksuaalsuse ja orientatsiooniga

inimesed. KAADER “TUNNETE LABÜRINDIST”

 

“Tunnete labürint” (Hispaania, 1982), režissöör Pedro Almodóvar. Stsenaristid Pedro Almodóvar ja Terry Lennox, operaator Ángel Luis Fernández, muusika Pedro Almodóvar, Bernardo Bonezzi ja Fabio McNamara. Osades Cecilia Roth, Imanol Arias, Helga Liné, Marta Fernández Muro, Fabio McNamara, Agustín Almodóvar, Antonio Banderas.

Linastus 9. VIII kinos Sõprus.

 

Almodóvari “Tunnete labürint” koosneb segaseks jäetud toimimistest, vaimukatest dialoogidest ja praeguseks triviaalseks kulunud kujutlusest homode kohta.

 

Hispaania saatkond esitas “Tallinn Pride 2006” kultuurinädalasse oma menukaima režissööri filmi. Miks just Almodóvar, võiks ju iseenesest lihtne ja selge olla, ikkagi on kogu tema loomingut läbinud “erilise” seksuaalsuse ja orientatsiooniga inimesed. Võiks ka nii öelda, et seks müüb, kuigi seksist vaid räägitakse ja sellele vihjatakse. Vihjatakse läbi lillede või riiete, kuid tekst on otsekohene, et kellelgi ei tekiks kahtlusi, millest jutt.

Tegelikult ei ole ei kassaedu ega seks lavastaja eesmärk, vaid küllap oma alateadlike komplekside väljaelamine ja kunstitegemine. “Tunnete labürint” on selles mõttes vast üllatavgi, et seni on Almodóvarit peetud väga sürriks või kunstiliseks autoriks, aga nüüd on meie ees korraga elurõõmus ja liialdatud karakteritega linateos, mis justkui ei pretendeeri millelegi sügavamale.

 

Nõukogude peded sitsisid vanglas

 

Olles ise väljaspool selle filmi aega ja toimumiskohta, on raske hinnata selle esmamuljet ja mõju. Meil siin polnud ju “selliseid” inimesi olemas või kui, siis ainult vanglas pederastia paragrahviga. Vaevalt oli ka tolleaegne Hispaania eriline vabameelsuse paradiis, ehkki pakutud tüüpide maailm võiks jätta sellise mulje. Kuid kohati väga pinnaline tõugatute maailm omamoodi põgenemisvõimalust tegelikult pakub.

Nõnda põgenebki oma jälitajate (islami terroristide) eest ka Tiraani prints Riza Nero salapärasesse klubisse ja tänavaellu. Seal saab ta tänu oma juhusuhtele transvestiidiga tüüpilise homo look’i ning satub saatuse mängukannina kogunisti elektropopiliku punkbändi lauljaks. Suhteliselt segaseks jääb tema põgenemise põhjus. Kas on selleks kunagine lapsepõlvearmastus (nümfomaan Sexilia), kellega ta ka kohtub, või tõesti redu terroristide eest?

Küllap võiks filmi mõningaidki kohti veel segaseks ja küsitavaks pidada. Näiteks lõiku printsi lapsepõlves olnud intsidendist rannas, see annaks justkui signaali, et just seetõttu hakkas ta eelistama armunaudinguteks mehi. Minu jaoks on omaette “poliitilise korrektsuse” küsimus kas tõesti võis noor lavastaja pidada asju nii lihtsalt juhtuvaks. Pigem ju peaks vägivaldsemate ja tugevamate kaaslaste (alfaisaste) sunnile allumine tekitama vastikustunnet igasuguse kontakti suhtes omasoolistega. Võimalik, et peetigi osaliselt silmas lapsepõlve painest vabanemist ja ilusat lõppu, kui prints põgeneb oma esimese armastatuga, justkui märgiks, et nüüd on psüühika korras tänu taasleitud armastusele. Meestevahelised suhted olid filmi vältel markeeritud kui suvalised seksielamused.

 

Intsest naljaga pooleks

 

Teine suur küsitavus oli loomulikult pesumajapidaja ja tema tütre Queti verepilastuslik suhe, mis oli tütre arvates tekkinud seetõttu, et isa ei suutnud jalga lasknud naist oma järglasest eristada. Tegelikult ütles ta sõnaselgelt: “Mul ükskõik, kumb sa oled. Ema või minu tütar!” Peaasi, et kiim saaks rahuldatud. Tütar ei tundunud meeletult traumeeritud olevat, kuna situatsioonid olid vürtsitatud väga vaimukate naljadega, samas oli mõtlemapanevaks jõuks ka tema soov põgeneda. Põgenemine muidugi õnnestubki, kui printsi armastatul Sexilial on vaja teisikut. Lõpuks maandub Queti oma isa kui iidoli juures, hakkab uskuma, et ta ise ongi Sexilia ja hõiskab rõõmsalt telefoni, et ma kepin oma isa. Ning järjekordne verepilastaja muidugi ei aimagi, et tegelikkuses on ta kasutütre saanud.

Filmi taustsüsteemiks valitud süžeeliin ehk printsi üks võimalikke põgenemise põhjusi tundub olevat tolleaegsete levifilmide pila, mille aineks on end varjavad salapärased siniverelised, nende jälitajate õnn või ebaõnn. Puudus vaid keegi bond-džeims-bond, kes oleks neid päästnud ja kaitsnud. See-eest oli aga loomulikult mängu toodud terroristi armumine planeeritud pantvangi, mängitsus tema erilise ninaga, mis tundlik justkui koeral. Armunud terroristi rollis tegi debüüdi Antonio Banderas. Usutavam ja ehk hingelisemgi kui tema üleilmsed rollid.

Seega koosneb Almodóvari film segaseks jäetud toimimistest, vaimukatest dialoogidest ja praeguseks triviaalseks kulunud kujutlusest homode kohta. Mõned situatsioonikoomika kohad ja väikesed äravahetamise naljad. Ometi oli film kokkuvõttes pööraselt naljakas, ehkki mõtlemapanevat võis leida päris palju. Millegipärast haaras mind tunne, et olen just hiljuti sarnase tonaalsusega huumorit kohanud. Siis jagasin ära, et minu ajus loksub  Quentin Tarantino “Kill Bill”, mis koosneb ka vaid triviaalsustest, kuid see kõik on nii liialdatud, et ajab lihtsalt naerma. Eelkõige avameelsuse ja kompleksivabaduse tõttu mingitest juhtumistest rääkimisel. Ka üldisest suhtumisest, et mölise, kepi ja ole edukas või muidu pole sul võimalik põgeneda, kumab läbi tugev annus irooniat, justkui maailmas muud polekski või et ainult seks maailmas valitsebki. Lisaks muidugi nostalgiat esile kutsuv kaheksakümnendate õhkkond oma kummalise moe ja muusikaga.

 

Homod naeruks

 

Ka publikule tundus film väga meeldivat. Küllap vahest seetõttu, et pool saali oli täis Almodóvari kui kineasti austajaid ja teine pool lihtsalt homoseksuaalseid inimesi. Igatahes naer vallandus juba esimeste kaadritega, kui tänaval eri suunast liikuvad prints ja tema tulevane kaasa hindavad vastutulevate meeste kubemepiirkonda. Kellele jagus siis äratundmisrõõmu ja kellele lihtsalt üllatavaid seoseid, igatahes naer oli pea katkematu. Pean mainima, et vähemalt minusugusele lihtsale vaatajale tundusid näitlejatööd väga head. Isegi eestlase jaoks ladinalikku ülemängimist ei paistnud olevat, kuna just liialdustele oligi rõhutud ja need sobisid komöödiažanriga.

Kindlasti polnud tegu liialt sürri või homosid naeruvääristava või kõverpeeglis näitava filmiga. Oma kolmandas filmis ei ole Almodóvar üritanud absurdi või liialduse huumoris väga kaugele minna. Oli mõistetav, et inimesed on inimesed igal elutasandil ning võimelised muutma oma elu ootamatult, eriti kui seda vürtsitab armastus või pääsemislootus. Ehkki paljusid kohti võib tõlgendada kuis tahes, hakkas millegipärast ikkagi kõlama just pakkupääsemise kujund, kuna tegelik pääsemine polnud tegelastel muud moodi võimalik kui vaid end ise muutes ja otsustades. Küllap mõjutab mu positiivset arvamust ka see, et hilisemad kuulsad “geifilmid” tunduvad justkui tüütult kordavat samu karaktereid, mis “Tunnete labürindis” välja pakutud. Homo, transvestiit ja nümfomaan paistavad ju alati koomilised tegelased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming