Kellel oleks tuld

Kristiina Davidjants

“Täname suitsetamast” (USA, 2006), režissöör Jason Reitman. Osades Aaron Eckhart, Maria Bello, William H. Macy, Robert Duvall jt. Esilinastus 18. VIII CC P-s.

 

Tubakatööstuse kuldlobistaja Nick Naylor (Aaron Eckhart) töötab tubakauuringute akadeemias. Sellisest mehest unistab iga tööandja, kuna Nicki võime musta valgeks, sinist punaseks rääkida on imeväärne. Filmi alguses  näeb vaataja Nicki telesaates, kus tubakatööstuse esindaja istub kõrvuti vähihaige poisiga. Silmagi pilgutamata teeb Nick vaenulikule  salvestuse publikule selgeks, et potentsiaalse kliendi surm pole sugugi  tubakatööstuse huvides. Pigem himustavad Vähipoisi surma tervishoiutöötajad, et traagilise juhtumiga tõsta oma ametkonna eelarvet. Ja kae imet, telepublik  on  Nickil peos.

Tegu on kerge filmiga. Christopher Buckley samanimeline raamat on  Jason Reitmanile olnud tänuväärne algmaterjal ja lõpp-produkt on kukkunud välja paras naljakas, aga sellegipoolest mitte kuigi terav. Ehk on häda selles, et see on noore lavastaja esimene film?

Filmi tonaalsust peegeldab episood, kus Nick saadetakse Hollywoodi superagent Jeffi juurde välja mõtlema, kuidas tuua taas kinoekraanile elegantne sigaretiläitmine. Nentides, et tänapäeval teevad ekraanil suitsu üksnes psühhopaadid ja eurooplased, tuleb Jeff välja kosmilise seksi ideega: kaaluta olekus hõljuvad Brad Pitt Catherine Zeta-Jonesiga, süüdates rammestava sigareti, illuminaatoris paistmas lõpmatu maailmaruum.

Näitlejate valik on tabav. Head on nii Aaron Eckhart peaosas, Rob Lowe Hollywoody product placement’i geeniusena, Robert Duvall Kaptenina, kelle osatäitmises võib hoomata Tom Hageni parafraasi “Ristiisast” kui ka William H. Macy villaste sokkide ja sandaalidega senaatorina. Telesarja “Simpsonid” loojad olevat omavahel arutanud, et kui animasari kunagi “päris” näitlejatega linale tuua, oleks William H. Macy ideaalne Ned Flanders. Nüüd võib öelda, et Ned Flanders ongi  kinolinal ära käinud – mehena, kes üritas päästa inimkonda, kleepides mereröövlilipu-taolise surnupealuupildi sigaretipakkidele. Otse loomulikult ajab Nick Naylor ta plaani nurja. 

“Täname suitsetamast” on  musta komöödia stiilis välja peetud, aga hinge poeb kahtlus, et pinguldatud stilistikaga varjatakse professionaalset kogenematust. Oleks nagu küüniline satiir, aga samas jääb puudu lõikavusest. Tüütuks kippuv isa ja poja liin ajab loo aeg-ajalt koguperefilmi lahtrisse ja satiir jääb hambutuks. Tubakafirmadele kraesse hüppamine näib väga turvaline võte – autorid võivad endale lubada n-ö küünilist lõppu, kus peategelane ei kasvagi ümber, kuna publik teab, et tubakakompaniid on “niikuinii pahad”. Sõnaga,  film on lõbus, aga samas oleks filter justkui ees.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming