Kehakeel

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Armastus“ („Love“, Prantsusmaa 2015, 135 min), režissöör-stsenarist Gaspar Noé, operaator Benoît Debie. Osades Aomi Muyock, Karl Glusman, Klara Kristin, Gaspar Noé, Vincent Maraval jt.

Minu arvates on 3D porno jaoks välja mõeldudki. Mida nad ootavad?

John Waters

Nee

„Armastuse“ kolm noort staari ja Gaspar Noé (paremalt teine) filmi esilinastusel Cannes’is.

„Armastuse“ kolm noort staari ja Gaspar Noé (paremalt teine) filmi esilinastusel Cannes’is.

yahoo.com

tud Lars von Trier. Kui poleks tema suurt suud ja kalduvust visata veidi natsinalja (mis pole kunagi hea mõte), ei peaks Cannes’i rahuldamatu arthouse-publik nüüd otsima uut enfant terrible’it. Õnneks oli sobiv kandidaat nurga taga juba ootamas, alati valmis nagu korralik naispioneer. Argentinas sündinud Gaspar Noé võib küll olla sama karistamatult ülbe nagu Trier, küll aga pole nii andekas nagu taanlane. Tema uus skandaalidest looritatud tonksupidu „Armastus“ pole muud kui järjekordne lugu rubriigist „poiss kohtab tüdrukut ja nad seksivad palju“. Tema kaitseks tuleb muidugi öelda seda, et Noé on tõeliselt meisterlik manipulaator: kellel muul õnnestuks panna inimesed piletijärjekorras ootama seda, et neile näkku ejakuleeritaks. Meenub 1950. aastate tuumapommiohutuse käibefraas, mida lastele õpetati: duck and cover ehk varju ja kata end!

Murphy (ilmselt üks viimase aja kõige ilmetumaid peaosalisi Karl Glusman) on noor ja edasipüüdlik filmitegija, kes elab koos oma uue naise Omi (Klara Kristin) ja nende armsa kaheaastase lapsega Pariisis. Ometigi piisab vaid ühest telefonikõnest minevikust, et paljastada kogu tõde hetkeolukorra kohta. Murphy on endiselt meeletult armunud oma eksi, probleemsesse Electrasse (hambapuudega modell Aomi Muyock), kes tundub nüüd olevat pildilt kadunud. Murphy hakkab üksi korteris olles meenutama nende tormilist ja kirglikku armuafääri. Püüdes rahuldada kõiki fantaasiaid, oli neil kombeks oma suhe proovile panna: mindi isegi kolmekani koos pro-life naabriga. Nagu ütleks Maude Lebowski, võib ainult ette kujutada, kuhu asjad sealt edasi lähevad. Telekat ei teinud igatahes keegi korda.

Oh, Gaspar. Pärast „Ootamatu tühjuse“ („Enter the Void“, 2009) neoonpillerkaari ja „Ümberpöördumatu“ („Irréversible“, 2002) kohutavat vägivalda oleks vist alusetu eitada, et Noéle meeldib inimesi šokeerida. Avastseeniga, mis ei jäta just palju (kui üldse midagi) fantaasia hooleks, soovib ta kindlalt teha selgeks ühe: „Armastus“ ei ole lihtsalt järjekordne film selliste reas, kus kaamera sündmustest delikaatselt välja suumitakse. Tundub, et sellisel lähenemisel on ka põhjus: „Aastaid olen ma unistanud filmist, mis suudaks täiel määral taasluua noorpaari armastuse, kõigi oma füüsiliste ja emotsionaalsete ekstsessidega. Umbes nagu amour fou, mille elasin läbi ka mina ja samuti mu sõbrad,“ ütles Noé pärast esilinastust. „Ma tahan filmida armumise orgaanilist essentsi.“ Tundub, et selle saavutamiseks tuleb lausa kolmandasse dimensiooni libiseda.

Võttes arvesse tõsiasja, et tänapäeval kasutatakse 3D-tehnoloogiat põhiliselt selleks, et teha meeldivamaks Pocahontase-taolisi siniseid olendeid, või selleks, et mingid väljaulatuvad osad meid läbi ekraani aeg-ajalt torkida saaksid (kas see läheb täpselt teemasse või on tegemist meie rikutuse astmega?), pole mingi ime, et katse tuua popkornisõbralik tehniline võte IMAXi saalist tolmusesse väärtkinno, on saanud populaarseks jututeemaks. Vähemalt seniks, kuni selgus, et Noé tegi täpselt seda, mida tema eelkäijad vallatutel 1970ndatel, kui taibati esmakordselt alaväärtustatud uue formaadi võimalusi. Ta kasutas seda, et … näidata tisse.

Naljakas, kuidas pärast seda, kui James Cameron tegi 3D-st märkimisväärse äri, ei paista keegi enam mäletavat, kuidas seda tehnoloogiat peeti odavaks efektitsemiseks vaid mõni aastakümme tagasi. Seda peeti sobilikuks vaid õudusfilmide ja, pornograafia puhul. Kui kuulujutt vastab tõele ja kõigi suuremate tehnoloogiliste läbimurrete taga on ennekõike pornograafia (ja mitte Apple’i kutid), siis kehtib see ka antud juhtumi puhul. Pärast Al Silliman jr „Stjuardesside“ („The Stewardesses“, 1969) edu (see on vaid 100 000 dollarist tootmiskuluga ka kõigi aegade tulusaim 3D-film), on filmitööstus armastanud 3D-d mitte tingimata kunstiliste, küll aga kommertsiaalsete väljavaadete pärast. Võttis päris jupp aega, kuni 3D-st sai midagi enamat kui lihtsalt trikk. Kui nii võtta, siis magatas eespool nimetatud filmis üks tegus stjuardess ka koju naasnud Vietnami sõja veterani. See peaks ju ühiskondliku kommentaarina kirja küll minema, või mis?

Kas „Armastus“ saab üle oma häbiväärsest minevikust ja tõestab lõpuks kõigile skeptikutele, et 3D võib olla ka efektiivne loojutustamise vahend? Mitte päris. Nagu juba mainitud „lõpetamiskaadri“ puhul, mis tekitab vaatajas lihtsalt soovi pühkida otsaesist, ei ole siin filmis 3D-l mingit muud mõtet kui genereerida lehepealkirju. „Armastus“ on sama infantiilne nagu mõni 17aastane, kelle ainsaks eesmärgiks on šokeerida nii väga. Ometigi on kogu kurikuulsa imago juures selles filmis midagi retrolikult imalat. Nagu ka tihti ekraanil näidatavad 1970. aastate stiilis soengud – olgu siis, kus tahes – mõjub miski veidi liiga vanamoodsalt. Kui see välja arvata, käiakse juba käidud radu: vastupidine kronoloogia, neoonvalgus ja vagiinakaamera pilt. Jälle. Võib-olla on tal vahepeal lihtsalt meelest ära läinud.

„Kas sa suudad mulle näidata seda, kui õrn sa oled?“ nurrub Electra oma armukesele. Sama hästi võiks ta pöörduda selle lausega filmi lavastaja poole. Jah, see on selgelt Noé kõige delikaatsem ja vaadatavam film. Aga ka kõige etteaimatavam.

Raske oleks vaielda väitega, et filmikunst ei ole pooltki nii huvitatud nende inimeste seksist, kes on omavahel armunud, kui mõned auväärsed erandid välja arvata. Näiteks üks klassikaline stseen filmist „Vaata hirmus tagasi“ („Don’t Look Now“, Nicolas Roeg, 1973) või entusiastlik paaritumine filmis „Adele’i elu. 1. ja 2 osa“ („La vie d’Adèle“, 2013). Seks on kinolinal enamasti kas liiga lihalik või liiga nunnu. Ja kuigi on alati huvitav näha, kuidas püütakse filmilindile tabada seda „sentimentaalset seksuaalsust“, jääb Noél ta suurelt välja hõigatud eesmärk kätte saamata. Ja mitte seetõttu, et seksistseenid oleksid igavad, nagu arvavad mitmed ebasiirad kriitikud. Ei ole. Probleemid algavad, nagu vahel ka mõnes päriselu-suhtes, siis, kui pannakse riided selga ja hakatakse juttu ajama.

Kuna ta on ümbritsenud end tibidega, kes ei suudaks näidelda ka siis, kui oleks kaalul nende elu (Noé leidis oma muusad väidetavalt baarist), ja karakteritega, keda tahaks pigem ära kägistada kui läbi tõmmata, lähevad tema head kavatsused kõik kanalisatsioonist alla. Tähendusrikaste vestluste asemel on ekraanil tugeva aktsendiga karjumissessioonid taksodes: you piece of shiiiiiit! Huvitavate tegelaskujude asemel näeme aga filmitegijat, kes tahab luua teoseid verest, spermast ja pisaratest, aga ei tundu selle vormistamiseni kunagi jõudvat, ja kunstnikku, kelle lähim kokkupuude püha loomisaktiga paistab olevat, khm, ärakasutamine galerii põrandal. „Soovin, et mind poleks olemas,“ ütleb Murphy ühel hetkel. Kallis sõber, tunne on vastastikune.

Kõige selle juures on „Armastus“ ilmselt selle aasta kõige naljakam film. Kui vaataja suudab filmi 135 minutist hoolimata üle elada esmase hammaste krigistamise ja aktsepteerida „Armastust“ sellena, mis ta on, võib seda isegi nautida. Ja tõesti, see on ehk esimene kord, kus sellise sõnakasutusega võib kirjeldada Gaspar Noé filmi. Ühelt poolt võrratult puised dialoogiread à la „elada naisega on nagu elu CIAga – miski ei jää saladuseks“ ja teiselt kohmakad sisenaljad (Murphy otsustab oma maimukesele panna nimeks Gaspar, Electra endise peika nimi on Noé ja teda mängib režissöör ise) panevad ilma suurema vaevata naeru kihistama. Erinevalt mõnest teisest „väärtseksfilmist“ nagu Michael Winterbottomi „9 laulu“ („9 Songs“, 2004) või Patrice Chéreau’ „Intiimsus“ („Intimacy“, 2001), kannab „Armastus“ pretensioonikust kaunistusena oma rinnas ja sinu näos. Kuigi see viimane kommentaar polnud ehk päris kohane.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming