Keegi ei tea, mis on ilus

Olev Remsu

Jääme siis ootama aega, mil teistelgi erakondadel tekivad oma õuekunstnikud: näiteks IR Li poeet, reformarite tenor ja sotside lavastaja        Dokumentaalfilm „Kalevite kanged pojad” (F-Seitse, 2010, 58 min), režissöör ja stsenarist Valentin Kuik. Operaatorid Arvo Vilu, Priit Vehm, Manfred Vainokivi, Meelis Veermets ja Kullar Viimne. Helirežii Mart Kessel Otsa, monteerija Kadri Kanter, produtsent Reet Sokmann. Esilinastus 28. IX kinos Sõprus.  Mis mõtetega seadsin ma oma sammud teisipäeval, 28. septembril Sõpruse kino poole, et vaadata Valentin Kuigi uut dokumentaalfilmi „Kalevite kanged pojad”?  Kõigepealt. On Tauno Kangrost ja tema Kalevipoja hiidprojektist lugematul hulgal kirjutatud ja räägitud, nõnda et näris kahtlus: kas režissöör Kuigil on ikka midagi uut öelda? Vähe sellest, et teised on Kangro-teemal sõna võtnud, Kuik on ka ise seda teinud. Kümme aastat tagasi esilinastus tema 47minutiline dokumentaalfilm „Kuju”, mis puudutab sama, Kalevipoja ainest. Ega ometi ole tegemist enesekordamisega? Ja veel. Enamik avalikkuseni jõudnud seisukohavõttudest on olnud sihitud Tauno Kangro ja tema Kalevipoja vastu.

Üldsus on mobiliseeritud Kangro- ja Kalevipoja-vastaliseks, juba selline mobiliseerimine ise on piinlik, samuti see, et kunstieirajate silmiski on Kangrost tehtud osav halturštšik. Aus kunstnik peaks asuma kaastundest nõrgema poolele – nii nõuab ju loome-eetika, eks? Ainult kas Kangro on see nõrgem pool? Ja  kuidas sa teda kaitsed, kui Kalevipoja kavand pole tõesti mingi eriline šedööver? Ent teistega kooris näpuga näidata – ei sobi, ei sobi. Võib-olla loksuvad poliitikalained üle pea, ehk põlgab teatud seltskond Kangro kavatsetavat teost sellepärast, et autor on keskerakondlane? Võib-olla kaitsevad seda ainult keskerakondlased? Vaat see oleks totaalne nõmedus. Täpselt samuti nagu sovetiperioodil: parteilane oli kas hea või halb looja, olenevalt  suhtuja parteilisusest. Meie elame aga demokraatias. Meie jääme siis ootama aega, mil teistelgi erakondadel tekivad oma õuekunstnikud, näiteks IR Li poeet, reformarite tenor ja sotside lavastaja. Võib-olla on mängus hoopiski kadedus? Kolleegide kadedus?

Vaata, Kangro teeb terve linna oma kujusid täis, mina pole üldsegi löögile pääsenud? Sellele küsimusele vastust pole ning õigem on sellega mitte edasi tegelda.  Keegi ei näe nii teraselt enda, veel vähem kellegi teise sisse, et võiks kuulutada: mina ei ole mitte üks raas kade, aga neid teisi ajendab ainuüksi lilla kadedus. Enne filmi käivitamist pakkus tootjastuudio F-Seitse Sõpruse kinos veini, viinamarju ja küpsiseid. Mind näris aga mõte – huvitav, kui paljud on lugenud Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg”, eriti nende hulgast, kes on Kangro Kalevipoja puhul oma arvamust avaldanud?  Meie rahvuseepos kuulub ju nende harulduste hulka, millest palju räägitakse, kuid mida väga vähesed on lugenud, teadjamadki on pahatihti piirdunud ümberjutustatud ja laste „Kalevipojaga”, mis uudishimulike õnneks lausa kordustrükkides välja tulnud. Kalevipojast on tehtud ka mitmes tehnikas pilte, isegi skulptuure, kirjutatud romaane …

Imelik, et film pole teoks saanud, kuigi kadunud Bruno Oja avaldas soovi võtta see raske  roll oma õlgadele. Hargneb mõtteahel, et kuna originaali on lugenud vähesed, siis on paljudel silme ees oma Kalevipoja-pilt, igaüks saab isemoodi aru, mis mees ta oli ja mida ta tegi. Aga see on paratamatus, nii on see ikka olnud, nii meil kui mujal. Niisugune on juba reliikviate saatus olla austatud ja kaetud paksu tolmukihiga, mida keegi ei viitsi pealt maha pühkida. Meenub, millise riukaga lasti 1980. aastail  üpris meelega Venemaal põhja kavatsus teha film Puškinist. Terve rahvas pandi otsima näitlejat, kes Puškini osa täidaks! Ja loomulikult ei jõutud üksmeelele, filmi tollal ei tulnud. Puškin oli surnud rohkem kui 150 aastat tagasi. Millal aga Kalevpoeg? Igatahes tunduvalt varem, juhul kui ta praegugi elus pole. Valentin Kuigi filmi iseloomustavad teooria vahetiitrid sümbolite olemusest ja nende tähendusest. Teadagi, kõik sõltub kontekstist.  Mäletatavasti ütles André Breton, et kõik me teame, milline on valgest marmorist büst oma jalamil – aga milline on ta poriloigus?! Seetõttu tundub olevat üsna kahtlane Tauno Kangro ja tema projektijuhi Indrek Sauli valmisolek vahetada suurskulptuuri asupaika, peaasi et asi püsti pandaks. Ja Kuik on seda talle iseloomulikul delikaatsel viisil rõhutanud. Mõnikord segavad filmi õpetlikud ja instrueerivad, verbaalsed vahetiitrid, aga Kuigil on need omal  kohal, lisaks sisusõnumitele peatükitavad seda dokumentaalset lugu.

Küsimus, kas Kangro „Kalevipoeg” on hea või halb, on Kuigi filmi dramaturgia aluseks. Hooti on vaatajal sama põnev nagu pingpongimatšil: kord servib üks, siis keerab teine vastu hiina vindi. Dramaturgia pingestamiseks on kontrastiprintsiipi veel kasutatud, vastandatud Kangro (mulle projekti järgi tunduvalt!) lihtsameelsemat  ja ülearu jutustavat Kalevipoega moodsate skulptuuridega Kirke Kangro kureeritud näituselt „Skulptuur räägib: võim ja vabadus”. Must anarhialipp, sovetiaegne raadioaparaat, videoskulptuur (!) blondiinitariga, kes imeb näppe või midagi veel magusamat, ja oksendab selle peale. Selge, Tauno Kangro ei provotseeri, tema teostel on niigi kontakt publikuga: rahvas armastab leierdatud narratiive, eriti siis, kui  need on kuulsustega seotud. Ja kas Kalevipoeg ei ole siis kuulsus?! On ikka, vähemalt pealiskaudselt, mis sest, et temast keegi suurt ei tea. Rahvale meeldibki pealiskaudsus, mida Kangro usinalt pakub. Tekkis veel harmooniline vastandus Kangro contra Kangro. Mina ju tean, et Kirke Kangro ei ole Tauno Kangro tütar ega nooruke abikaasa, kuid mingi põlvkondade konflikt oleks justkui nimede kokkulangevuses sees küll. Niisiis,  moodne skulptuur on kas üsna sõnumita või vähemalt jääb selle sõnum lihtsameelsele ja harimata rahvale tabamata, Tauno Kangro taiesed, vastupidi, jutustavad meile teada-tuntud lugusid primitiivses vormis ning seetõttu meeldivadki kangesti rahvale. Mina žanreeriksin „Kalevite kanged pojad” psühholoogiliseks portreeks. Valentin Kuik on esitanud oma versiooni Kangro olemusest, on veennud selle usutavuses vähemalt mind ja  mulle tundub, et teisigi vaatajaid. Kuik tegeleb minu arvates võimu ja vaimu küsimusega, näitab, kuidas võim vaimu väänab ja kuidas vaim selle all lõpuks murdub. Aga mis asja on kunstnikul linnavalitsusse? Tauno Kangro läheb sinna oma kostümeeritul moel meelsasti, isiklik projektijuht Indrek Saul rõõmsalt kõrval.

Näib, et võimul, vaimul ja rahal polekski nagu mingit erinevust. Kangro tundub olevat rohkem müügimees kui kunstnik,  kogu tema ülalpidamine tundub olevat operetlik või siis PR-ilik. Kangro on nagu kunstnik, kes mängib kunstnikku. Aga vähe sellest, režissöör Kuigi mäng on peenem. Muide, märkasin alles hiljem, et filmi pealkiri on mitmuses. Tähendab, portreteeritud ei ole ainult Kangrot. Ka üks Kangro peamisi oponente Jüri Kuuskemaa on ju samuti operetlik, nõnda et lillevaas kritiseerib lillevaasi. Priima! Just nii peab!  Peaks olema päris kodanikupositsioonita autor, kui ei käsitleks antud teema juures korruptsioonikahtlustusi. Valentin Kuik pole sellest mööda läinud. Kangro pihib filmis oma Keskerakonda astumisest ja ateljee saamise kohta midagi säärast, mis peaks huvitama kaitsepolitsei ametnikke.

Austatud uurijad, palun vaadake seda filmi ja öelge seejärel oma arvamus. Mind huvitaks see väga! Mitmekordne võti on filmis linnaametnik  Ivo Parbus, kes kaitseb igati Kangro hiidprojekti. Seejärel toimub narratiivile nii vajalik pöörak: Parbusele esitatakse korruptsioonisüüdistus, meedia mõistabki inimese süüdi. Võime küsida, kes see ütleb midagi Kangro ja tema „Kalevipoja” kohta? Printsiibil „ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina”. Uus pöörak! Meedia on Parbusele justkui ülekohtuselt piitsahoope jaganud. Kas see  tähendab, et Kangro „Kalevipoeg” on igati väärt taies? Või pole Parbuse hinnangutel ja Kangrol midagi ühist? Igatahes on Parbusest tehtud miniportree, ja tema pole ainus. Põgusalt on portreteeritud veel Edgar Savisaart ja seda minu meelest päris õnnestunult. Linnapea käib oma kuuleka saatjaskonnaga Tauno Kangro ateljees ning esitab seal kunstlikule äärmiselt kavala küsimuse: „Ega Kalevipoja kõrgus 24 meetrit liiga väheks jää?”.  Selge, Savisaar viskab õnge, kuid Kangro ei neela sööta alla. Ta ei taha kõrgemat kuju, kaitseb oma pakutud kõrgust. Pisikese episoodiga on portreteeritud Savisaar, samuti täiendatud Kangro portreed – näe, linnapeaga võrdselt läbinägev, oskab loovida karide vahel. Poliitika on vastik, eks ole. Ent lubatagu küsida, kas kunstnik tohib olla kaval. Kas kunstnik tohib olla ahne? Minul tekkisid filmi vaadates just need küsimused ning ma arvan, et  need olid autori tekitatud. Ja kui ilus pilt, kui hea heli!