Keda auhinnati Berliini filmifestivalil?

JAAK LÕHMUS

65. Berliini filmifestivali võistluskavas oli tänavu 19 mängufilmi. Žürii tööd juhtis Darren Aronofsky. Nii Kuldkaru kui ka kriitikute preemia sai iraanlase Jafar Panahi film „Takso“ („Taxi“, 2015). Ei juhtu väga tihti, et peažürii ja filmi­kriitikud auhindavad üht ja sama filmi. „Berlinale“ žüriid peetakse kinopoliitiliselt otsustusvabamaks kui kevadise Prantsuse Riviera filmikohtunikke.

„Berlinale“ žürii otsused määravad ära kultuursete riikide kunstikinode paremad palad järgneval poolaastal. Eesti meedias on juba teatatud, missugused auhinnafilmid jõuavad ligemal ajal kinno.

Operaatorikunsti saavutused

Auhinnatud vene lavastaja Aleksei German jr tuli Berliini kuus aastat kestnud töö viljaga. Koostöös ukrainlastega (leidub nii julgeid venelasi!) ja poolakatega (kaasprodutsent Krzysztof Zanussi) üles võetud „Elektripilvede all“ („Под электрическими облаками“, 2015) võiks ennekõike liigitada seisundifilmiks. Elektripilvedealune meeleolu ei saa olla muud kui masendav – saasta langeb, ehkki me seda ei näe.

Operaatorite Jevgeni Privini ning Sergei Mihhaltšuki abil sündinud episoodide kett kannab vaatajani absurdi, ilu, meelehämarust, kiilakaid pätte ja kõrgelaubalisi intellektuaale ning vaimukalt küünilisi lausungeid („Tulge minu sünnipäevale. Mängivad Stra­vinski, Schnittke, Metallica. Galapagoselt on toodud hüään. Saab nalja, tulge!“). Episoodist episoodi uidatakse Miklós Jancsó ja tema operaatori Janós Kende „koreograafilise kinematograafia“ laadis või ujutakse inimesest inimeseni, portreest portreeni nagu Federico Fellini ja tema operaatori Gianni di Venanzo „8½“ (1963) sanatooriumipeatükis või sama filmi finaalis; kummaline arhitektuurne moodustis Germani filmis meenutabki eemalt natuke Fellini pihtimusteose finaali kosmoseraketi tellinguid. Julge film ise ajab une peale: ühtaegu natuke kole, ilus, hirmutav, katartiline … Lõpuks jääb German jr teos üheks järjekordseks audiovisuaalseks jauramiseks, mis demonstreerib tegijate kunstilist meisterlikkust, kuid ei kuulu autori parimate saavutuste hulka. AV-jauramise kategooriasse liigitus ka Kuldkaru ja Kuldse Palmioksa laureaadi Terrence Malicki uus film „Karikate rüütel“ („Knight of Cups“, 2015).

Venelastega ex aequo sai parima operaatoritöö preemia taanlane Sturla Brandth Grøvlen Saksa filmi „Victoria“ (Sebastian Schipper, 2015) eest. Ajutiselt Berliinis elav hispaanlanna Victoria kohtub öölokaali ees tänaval pätipoistega, kellega koos kolatakse ringi, hangitakse lisajooke, arutatakse kusagil katusel maa ja ilma üle, jättes aeg-ajalt vastamata, midagi kokku luuletades, vahel siiralt naerdes. Selgub, et poistel on hommikuks vaja teha „üks ots“ ja tüdruk satub koidiku eel adrenaliiniga laksava sündmustiku keskele. Kaameramees on justkui tegelane loos: ta liigub erinevates ruumides, tänavatel, autosse ja autost välja. Pilt kulges ja tuhises koos vaatajaga läbi sündmuste, unustamata vajalikel hetkedel peatuda tegelaste nägudel.

Dokumentaalfilmil parim stsenaarium

Filmikäsikirja Hõbekaru pälvis tänavu üllatuslikult tõsielufilm „Pärlmutternööp“ („El botón de nácar“, Patricio Guzmán, 2015). Tšiillase Guzmani vist tuntuim maksiim on „maa ilma dokumentaalfilmita on nagu perekond ilma fotoalbumita“. Seekordsesse perealbumisse on vanameister kogunud pildid oma kodumaast, millel on üle 3000 kilomeetri merepiiri. Vaated kosmosest ja ajaloost, muistsete põlispatagoonlaste fotod, õigeusklike vallutajate tulek, Pinocheti hunta kuriteod (üle tuhande tapetu leidis haua ookeanis) – Tšiili elu ja ajalugu 80s minutis. Kõike seda saadab mõtisklev, ülimalt viimistletud sõnastuses jutustajatekst, mida võiks kirjanduslikult võrrelda ammuste Alain Resnais’ dokkide või Lennart Mere filmide jutustajatekstidega, kus ühteainsasse lausesse osatakse mõõta 3000 aastat hõimuajalugu.

Asjatundjate arvates kordavat autor ennast eelmises filmis „Valguse nostalgia“ („Nostalgia de la luz“, 2010) kasutatud kosmiliste paralleelide ja konstruktsioonide kokkuseadega, valguse ja tule asemel on seekord sidusaineks vesi. Suurde žüriisse kuulunud mängufilmirahvas otsustas seekord Hõbekaru anda just sellele filmile. Tekst on tasemel ja kaugeltki mitte üksnes sõnaline, vaid ka pilditekstuur.

Näitlejad ja lavastajad

Inglase Andrew Haigh’ eelmine tunnustatud film „Nädalalõpp“ („Weekend”, 2011) kujutab ühe paari armastuse algust. Nüüd kaks näitlejapreemiat korjanud „45 aastat“ („45 Years“, 2015) paneb proovile peaaegu pool sajandit kestnud abielu. Tervislikel põhjustel edasi lükatud 45. pulma-aastapäevaks valmistuvate abikaasade rahulikult kulgevate päevade meeleollu lööb mõra kiri, kus antakse mehele teada, et tema Šveitsi mägimatkal 50 aasta eest kaduma jäänud armastatu surnukeha on jääst välja sulanud ja peagi toimuvad matused. Mida võib tuua järsku saabuv teadmine, et elukaaslasel on enne sind olnud kallim, kellest oleks saanud tema naine, kui poleks olnud õnnetust, millest ta pole sulle kunagi rääkinud?

Küsimärgiga tulebki siinkohal piirduda, sest filmi kulgu ei oleks ilus ära seletada. Tippklassi näitlejad Charlotte Rampling ning Tom Courtenay käivad nende ees avatud tee läbi väärikalt, mängides peamiselt üksnes silmade ja pilkudega, nii täpselt ja uhkelt, et Andrew Haigh’ tööst sai kohe linastuse järel kriitikatabelite auhinnafavoriit. Mis seal salata, Euroopa vananeb ja koos eurooplastega vananevad ka filmide „kangelased“ − meenutagem kas või Michael Haneke „Armastust“ („Amour“, 2012).

Parima lavastaja auhindadest niipalju, et neid oleks Eestigi kontekstis huvitav vaadata. Meilgi võidutsevad ju posimine ning parateadused ja tuhandeid noori tüdrukuid vaevavad söömishäired, niisamuti nagu Małgorzata Szumowska sümpaatses komöödias „Keha“ („Cialo“, 2015). Film tundub igati ajakohane ja kõnekas.

Eestiski kaevuvad lavastajad viimasel ajal mustvalgesse filmitegelikkusse, olgu siis tegemist filmiga „Risttuules“ (Martti Helde, 2014) või parasjagu teoksil „Rehepapiga“ (Rainer Sarnet, 2016). Mustvalgetel filmidel näikse vähemalt festivalidel ikka minekut olevat, auhindu aga ei anta üksnes filmi värvivaliku eest. Rumeenlase Radu Jude lavastatud mustvalge „Aferim!“ on Rumeenia mägismaadel ja sookülades XIX sajandi alguses kulgev road-vestern. Selles filmis on mingi Jim Jarmuschi „Surnud meest“ („Dead Man“, 1995) meenutav kadunud aja hõllandus, muistset rahvalikku huumorit pipraks peale. See rumeenia film oli tänavuste karusaajate hulgas ehk kõige suurem üllataja ja vaidluse koht. „Aferimi!“ vaadates hakkas tunduma, et Rainer Sarneti „Rehepapil“ võib olla ees üpriski helge festivalitulevik.

Taas Ladina-Ameerika ja Rumeenia

Tänavusel „Berlinalel“ oli õnne väikestel filmidel: Hõbekarud läksid Guatemala ja Tšiili filmidele.

Guzmáni dokist oli juba juttu, Pablo Larraíni „Klubi“ („El Club“, 2015) on aga väga põnevalt ehitatud peidik teemale, millest on varemgi filme tehtud – katoliku preestrite seksuaalpatud ja nende varjamine ning salgamine. Nimetu linna kloosterkorteris rahumeeli surma ootavate, nooremas eas eksinud vaimulike varjupaiga ümber ja sees hargnevate intriigide ning uute kuritööde ja nende uurimise loos ei analüüsita ainult püha ja rüveda, inimliku ja jumaliku igavese segunemise ja vastuseisu ristsõnu. Selle temaatika taga aimub ka kodumaa verine minevik: Pinocheti terrorirežiimi ajal korda saadetud poliitilistes kuritegudes võib olla osalus ka mõnel vaatlusaluse „klubi“ liikmel. Võti minevikku tundub olevat ema Monica, nunn, kes elab kahetsuse aega viitvate pühade isadega sama katuse all.

Filmis kõlab Arvo Pärdi muusika, kolm lõiku „Fratres’est“ ja „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Need teosed on loodud ajal, mida teame nüüd nn stagnatsiooniajana, „Klubi“ kontekstis osutavad need muusikateosed ka sellele ajale, mil Tšiilis tapeti ja piinati inimesi, muuhulgas ka kilekotiga lämmatades, nagu seda teeb koeraga ema Monica. „Klubi“ on väga mitmekihiline film, kuigi näiliselt väga lihtne.

Taksoga kulla järele

Iraanlasele Jafar Panahile määratud aastatepikkune koduarest ja filmitegemiskeeld ei ole teda siiski filmimaailmast välja arvanud. Ta on sõprade abil ja vahendusel ikka oma filmi valmis saanud ja saatnud niihästi Berliini kui Cannes’i.

Andekas inimene leiab ikka väljapääsu: tellib takso, istub rooli, paneb paar kaamerakest autosse üles, sõidab paar tiiru mööda Teherani … Klientidega aetud jutust koorubki film. Ta ei ütle kellelegi, kuidas film Iraanist välja smugeldati, jätab ära ka lõputiitrid, et mitte abistajaid sisse mässida …

Panahi „Takso“ on väga väikese eelarvega tehtud film, mis ometi peegeldab tänapäeva Iraani (kultuuri)elu, kommenteerib filmikunsti igavesi teemasid nagu massifilm ja väärtfilm, paneb tegelastega südamest kaasa naerma. Keegi ei hakka pärast seletama, et kõige tähtsam on filmi juures raha. Igati kaunilt teenitud Kuldkaru tänavu parimale filmile Berliinis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming