Kaude kaasakulgevalt

Tarmo Teder

 „Vana kloun” on põgus portree estraadiakrobaadist Sem Fatkinist.       

Dokumentaalfilm „Vana kloun” (Filmivabrik, 2011, 29 min), režissöör, operaator ja stsenarist Manfred Vainokivi, produtsent Marju Lepp, helirežissöör Ivo Felt, monteerija Kersti Miilen, on-linemonteerija Tanel Toomsalu. Esilinastus 27. IV kinos Sõprus.         

Manfred Vainokivi uus dokumentaalfilm „Vana kloun” on temaatiliselt ja keskse tüübi profiililt omaette jätkulugu tema „Tsirkuselapsele”, kus vaadeldi legendaarset estraaditähte Vladimir Sapožninit ehk Bobat. „Vana kloun” portreteerib akrobaati ja estraadiklouni Sem Fatkinit, kes töötas Moskva muusikahallis ning tegi jõu- ja ilunumbreid ka tandemis Truus ja Fatkin, millest Sulev Nõmmik võttis 1971. aastal Eesti Telefilmis lõbusa lühidokumentaali „Truus ja  Fatkin”.     

„Tsirkuselapse” alusmaterjali fookus lähtus suuresti Boba päevikutest, mida diktor ette luges ja millele pidevalt vahelduvat pildilist katet otsiti. Poole lühema kestusega „Vana klouni” raamistab vanade heade aegade taasotsimine ja meenutamine Pariisis. Film algabki õhtusel bulvaril Moulin Rouge’i lähistel: vana kloun lohistab käru, helitaustaks kõlav unelaul mudilastele loob pildi ja heli nihestuses iselaadse, tabamatusega mõjuva meeleolu. Värvitud palgega kloun metroos on kurb, mis  kinnitab stamparvamust klounist, kelle naeru taga olevat ikka peidus pisarad.       Pilti lõigatakse sisse kähiseva häälega Eino Baskin, kes telefonis kellelegi teed juhatab. Antakse mustvalge tagasivaade atleetilis-koomilisele akrobaatide paarile, pooside vahel võib näha ka vaieldamatut keha valdamise kunsti,  aga vaevalt vaataja teab, et need on Truus ja Fatkin Nõmmiku samanimelisest filmist. Baskin meenutab Fatkiniga kunagisi aegu, kui neid ühendas filharmoonia ja estraad. Üks oluline vahe oli: üks oli vangis istunud ega pääsenud seepärast välismaale, kloun aga käis 10 aasta jooksul 32 riigis!       

Kaamera on meenutajatele päris lähedale sõitnud, prevaleerivad rääkijate suured plaanid, nii et näokurrud näha, aga targu filmi mingit pikka seletamist ei lasta. Vainokivi enda püütud pilt pole rahutu ega liigselt hakkiv, kuid kaugel rahulolevast ja jutustavast staatikast. Kompositsioonilise mitmekesisuse huvides lastakse vahele vanu värvilisi amatöörfilmikaadreid (avenüüd, karussellid, katedraalid, tänavakunstnikud) välismaalt, taustaks akordionimuusika.  Tähelepanelik vaataja võib märgata, et tegu peaks olema Music Hall of Moscow gastrolliga New Yorki, ütleme – millalgi 1970. aastatel. Aga nüüd on vana kloun ühtäkki jälle Pariisi metroos, nagu filmi epiloog astmelise jätkuna edasi juhatab. Äkki juba tubases olustikus peategelasest kloun räägib Mehhikost ja et ostis 1500 dollari eest otse Gorkist musta Volga. Kiired ruumilised üleminekud on õigustatud, kuna filmi ajaline raam kruvib portree  avanemise huvides tempot. Välismaal rääkisid Moskva vahvad estraadimehed julgelt anekdoote, Mehhikos tehti seepeale isegi ettepanek luurealaseks koostööks. Muidugi oli grupis oma ideoloogiline valvur, silm ja kõrv pidi artistidel pidevalt peal olema, sest nad olid ideoloogilised tööriistad, ehk relvadki. Fatkinit näidati Pariisi televisioonis koguni viis korda.   

Siis aga tuli maamunal gastroleerimisse järsk pööre, õigemini lõpp kui külm dušš. 1974. aastal hakkasid nad paljundama Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” ja „Ühte päeva Ivan Denissovitši elust”, et nende edasimüügiga raha teenida! Äri äriks, aga see käis paaris nõukogudevastase tegevusega, autoriõiguste peale ei mõelnud siis keegi. Fatkinil pandi käed raudu, viidi Moskvasse eeluurimisvanglasse, talle määrati nõukogudevastase tegevuse eest  viis aastat ja kogu vara konfiskeeriti. Võeti ka teenelise rahvakunstniku tiitel, meenutab vana kloun garderoobis. 

„Vana kloun” annab küll mõnedest tahkudest Fatkini portree, aga see jääb liiga põgusaks,  kuidagi visandlikuks, poole tunni sisse oleks võinud intensiivsemat materjali suruda. Pilt on küll vahelduslik, aga kogumulje jääb kuidagi kammerlik. Võib-olla püüdiski autor olla „õhuline”: vaatajale on hingamiseks sisse pandud pildistikku Pariisi metroost ja nostalgilist meeleolu ärgitav akordionimuusika, vana klouni näidatakse bulvaril Notre Dame’i ees ja tänavakohvikus, kus ta teeb väikseid vigurdamisi ja mustkunstitrikke. Kaamera on  rakursivahelduslik, mida tingib homogeenne kaadrikeskkond. Ja otsekui selle montaaži kinnituseks iseloomustab Baskin Fatkinit kui igiliikurit: „Tore poiss! Sümpaatne inimene”. Ei vaidle vastu. 

Kogumulje „Vanast klounist” jääb siiski kuidagi etüüdilik, küll suhteliselt terviklik, aga ilma teravate nurkadeta. Pariisi pildistiku asemel võinuks keskenduda Solženitsõni teoste levitamisele ja järsule elumuutusele ning natuke rääkida ka 1990. aastate õpetajaametist Soomes (millest pole filmis silpigi), kuigi  Fatkin ei paista just suur jutumees. Režissöör Vainokivi ei kannusta oma kaamerat, ei taha ka liigselt seletada, kulgeb pigem kaude kaasa nagu tihtipeale Sööt ja Keeduski. Ja kujutamine dokumentaalfilmis on pigem voorus kui puudujääk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming