Katrin Laur: „Minu jaoks on film suurim õnn maailmas”

Mart Taevere

Jutuajamine „Surnuaiavahi tütre” režissööri Katrin Lauri, operaatori Anssi Leino ja peaosatäitja Maria Avdjuškoga.      On 10. august aastal 2010, käib täispika kunstilise mängufilmi „Surnuaiavahi tütar” viimane võttepäev Tallinnas. Jäänud oli veel paar võtet Soomes ja  filmi montaaž Tallinnas. Esilinastus on planeeritud järgmise aasta 24. veebruariks, vabariigi aastapäevaks. Filmi stsenarist ja režissöör on Katrin Laur. Ta on 55aastane, täiskasvanud tütre ema, filmirežissöör, lõpetanud VGIKi Sergei Gerassimovi käe all. Emigreerus Nõukogude Liidust 1982. aastal, elas ja töötas Saksamaal, seitse aastat ajakirjanikuna Vabas Euroopas. Katrin Laur on teinud ka dokumentaalfilme (Debora Vaarandist jt). „Surnuaiavahi tütar” on Lauri teine täispikk mängufilm, mille operaator on Anssi Leino, peaosatäitja Maria Avdjuško. Nendega filmist ja elust rääkisimegi.  Võtteplatsil on kuulda hääli ja hõikeid.Rohkem suitsu, rohkem suitsu …Maria?!Jaa.Palun, oleme kõik valmis siin praegu …Valmistume võtteks, palun, kõik omakohtadele …Andres?! Heli käib! Läks!Maria, Maria …Mart Taevere: Millest sai alguse „Surnuaiavahi tütar”?

 

Katrin Laur: Film, filmi mõte on nagu laps – keegi ei tea, miks talle just selline laps sünnib, aga igaüks tunneb ära, et see on tema laps ja just sellisena, nagu ta on, ka asendamatu.  „Surnuaiavahi tütre” idee tuli mulle unes. Sellist asja ei ole minuga ei hiljem ega varem juhtunud. Olin ema juures külas, tõusin hommikul üles, mõtlesin loole, mida olin just unes näinud, ja ütlesin endale, et selliseid asju tagasi ei lükata. Mulle on väga tähtis, et see film on jalgupidi sügavalt „tavalises eesti elus”. Filmi seotus elu ja elu detailidega, füüsiliselt aistitavate detailidega on see, mis minu kui filmitegija  „käima tõmbab”. Tunnistan, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem tunnen enda rõhuasetustes ära Sergei Gerassimovi, oma õpetaja. Aga – sotsiaalne teema ei ole ainult mu maitse-eelistuste küsimus. Olen elanud enamiku oma täiskasvanud elust Saksamaal, 25 aastat. Inimese iga. Olen selle ajaga võtnud omaks seal ja teistes sotsialismi kui riigikorda mitte kogenud riikides levinud arusaama kunstniku/kultuurilooja ja ühiskonna vahelisest  suhtest. Kunstnikud sekkuvad, sekkuvad oma töödega, et nad usuvad, neil on õigus ja kohustus võtta seisukoht. Selles küsimuses ei ole Eesti teiste sotsialismi kogenud maade seas erand. Kunstnikud peavad „tavalist elu” liiga madalaks või ebahuvitavaks või ehk liiga keeruliseks teemaks. Kui aga käsitlevad, siis jõuavad tihti välja „tšernuhha’ni”. Õuduse ja külgetõmbe segu, nagu lastel hirmujuttu kuulates.       

M. T.: Maria, kuidas teie filmile lähenesite? 

Maria Avdjuško: Kui Katrin andis mulle stsenaariumi lugeda ja küsis, mis ma arvan, siis tol hetkel mul – ja vist meil kõigil – polnud veel aimu, millal seda filmima hakatakse … Sest see rahastamine on pikk ja keeruline protsess. Aga mul nagu ei tekkinud hetkekski kahtlust, miks seda filmi tehakse. Ma tean, et lavastajad ei armasta küsimust „miks seda filmi tehakse?”. Aga selle filmi puhul on see „miks” hästi selgelt välja toodud. See on nagu film elust enesest, ei  tegelda pseudoprobleemidega. Ja film räägib sellist sorti inimestest (keda me mängime), keda me kõik oleme oma eluteel kohanud … Ses mõttes ta on eluga väga tihedalt seotud!     

M. T.: Ja operaatori tulek selle filmi juurde?

Anssi Leino: Olen noor pereisa, 31 aastat vana. Minu poeg on vaid natuke vanem kui filmi Lucia. Kui kool lõpeb, algab vaheaeg. Mida teha? Need probleemid on filmis samad, mis Soomeski: alkoholism, sellest johtuvad sotsiaalsed jamad … Rootsis ju ka nii. Igal pool vist.  Mina samastusin kohe selle isa-lapse probleemistikuga. Mõtlesin nendele asjadele palju juba siis, kui lugesin stsenaariumi.     

M. T.: Kui tähtis on teile lugu, stsenaarium? 

K. L.: Kui lõpetasin 1982. aastal VGIKi, siis oli siin priske stagna. Kirjutasin oma diplomifilmi stsenaariumi ise, kuigi stsenaariumi kirjutamist meile nii väga ei õpetatudki. Seda ma õppisin hoopis Saksamaal ja mujal Euroopas, kohe palju olen seda juurde õppinud. Siis mul oli endal lugusid ka juba rääkida, aeg oli minu jaoks küps. „Kolm tundi rongi väljumiseni” oli mu diplomitöö, mille eest sain ka kõrgeima hinde ja  mis veel praegu vaadates ennastki oma nooruse kurblikkusega liigutab. Aga film ise on ühe venelasest naise ja eesti mehe lahutusest. Tulin siis selle stsenaariumiga Tallinnfilmi, diplomitööd tehti VGIKis alati kohalikes stuudiotes. Mäletan, et direktori kabinetist tormas välja Andres Arnover, keda ma polnud elu seeski näinud, näost punane nagu peet. Ta karjus, et mida ma endale ette kujutan, et tuled sealt Moskvast ja võid kõike?! Et nad alles näitavad,  mis siin hakkab toimuma … Tema võimuses ei olnud küll sel hetkel midagi muuta või keelata, aga kui mul poleks juba enne seda olnud selge, et ma ei saa hakata režissööriks tollases Nõukogude Liidus, siis oleks ma sellest hiljemalt Arnoveri etteaste peale aru saanud. Kui ma poleks saanud Nõukogude Liidust lahkuda, siis oleksin vist Moskvasse jäänud. Mind on alati tõmmanud „lai maailm”, suured võõrad linnad. Või ka mitte-võõrad. Tunnen  ennast seal koduselt. Ja metsas ka, maal ja metsas, olen üles kasvanud suures osas tagasihoidlikus Kesk-Eestis. 

M. T.: Operaatori mulje käsikirjast ja režissöörist? 

A. L.: Ta on mõelnud sel teemal pikka aega, on kaua stsenaariumit kirjutanud. Katrin teab, mida tahab, on järjekindel. Kuigi olen suhteliselt noor, olen töötanud juba paljude režissööridega. Ja see on hea. Palju on kooskäimist, peab paljusid mõistma ja neist aru saama, et nendega koos töötada. See on selle ameti huvitav ning põnev pool – kuidas leida ühine keel võõra inimesega? Väljakutse kindlasti. Aga ma ei oska Katrinit kellegagi võrrelda,  sest kõik režissöörid on omaette isiksused. 

M. T.: Isiksuse kujunemine nõuab aega.

K. L.: VGIKis, Sergei Gerassimovi selja taga, ei ahistatud meid küll üldse. Seal oli hea elada! Ta ainult rõhutas: „Ainuke asi, mille ma teile keelan, on kontrrevolutsioon ja pornograafia!”  Me ei saanud kunagi teada, mis asi on kontrrevolutsioon. Sest nõukogude inimesel oli ka tsensuur peas. Ükski kõrgemas õppeasutuses õppiv inimene poleks tulnud ideele püüda oma õppetöö raames riiki kukutada. Pornograafia valda mind ka eriti ei kutsutud ega tutvustatud seda. Aga ma näitasin esimeses õppefilmis paljast naist! – Siina Üksküla –, mille peale meie prorektor õppe- ja ideoloogiatöö alal läks haiglasse, et mitte kirjutada  alla selle filmi vastuvõtupaberile. Gerassimov ütles: „Aga jätame pealegi …” Muidugi, pornograafiast oli asi väga kaugel. 

M. T.: Kuidas tunnete režissööri kohalolu?

M. A.: See on ikka väga südantsoojendav, kui keegi filmi tegijatest mõtleb su peale, nagu  Katrin, ütleb vahel sekka mõne julgustava sõna. Ma arvan ka, et Katrinil on üsnagi selge nägemus, mida ta tahab, sest ta on ise selle ka kirja pannud. Mina võrdleksin teda Leida Laiusega. Palju neid pole, kes niisuguseid teemasid julgevad ja tahavad puudutada.   

M. T.: No nii! Jõudsimegi Leida Laiuseni, Laiuse ja Lauri suhteni.

K. L.: Leida Laius oli Tallinfilmis minu diplomifilmi juhendaja. Mitte et mina teda endale valinud oleks. See lihtsalt juhtus nii. Igatahes ei meeldinud me teineteisele inimesena mitte üks raas. Abi mul tast mingit ei olnud, aga õnneks ta ka ei seganud. Seda ma räägin  tagamaaks, et mina ei olnud temaga mingites soojemates suhetes. Aga mind hämmastab, kuidas siiani suhtutakse Leida Laiusesse, ma ütleksin Leida Laiuse fenomenisse. Ta on ju teinud suure, kui mitte suurema osa eesti filmi kullafondi kuuluvatest filmidest. Aga Laiust kujutavas dokumentaalfilmis on juttu eelkõige sellest, et ta oli õnnetu inimene, sest ta oli üksik naine. Ma ei kujuta ette, et surnud meeskorüfee puhul räägitaks tagantjärele eelkõige  ta eraelust. Eesti naised on küll väga tugevad ja juba kliima tõttu alati meestega võrdselt töötanud ning siis pole neile ka teatud prestiiži keelata saadud. Aga filmimaailmas kehtib ka täna veel teatud jõmmilik kambameeste toon, umbes selline, mida mehed omaette, näiteks ehk saunas kasutavad. Seal, kuhu naised ei kuulu. Seepärast ei oska praegugi paljud meeskolleegid õiget seisukohta võtta, kui naine teeb  filmi. Seegi kord ütles üks mees võtetel, ajakirjanikku minu juurde juhatades: „Näete, siin on meil naisrežissöör”. Kangesti ajas naerma. Nagu oleks kaks ametit: režissöör ja naisrežissöör. Mina jagan kunsti ja filmikunsti ainult heaks ja halvaks. Muidugi on palju vähem naisi teinud häid filme, aga sellel on eelkõige teised põhjused. Seesama soojätkamise imperatiiv, mis võimaldab meestel lükata armastatud elukutse nimel need kohustused naise kaela, aga  naised seda enamasti teha ei saa ega taha. Ega ma ka muide ei kujuta ette, kuidas oleksin saanud väikese lapse kõrvalt teha mängufilmi. Ja mul on ka ainult üks laps, ehk on selleski oma osa elukutsel. Aga vanaema roll sobib filmitegijale väga hästi. Niikuinii sotsiaalselt väga vastutav ja küps roll. Vahel tundsin siiski suurt puudust, et tütrepoega pikka aega näha ei saanud.       

M. T.: Maria, kuidas suhtute alkohooliku  rolli, mida filmis mängite?

M. A.: Miks minu tegelane joob? Seepärast, et ta vihkab seda elu, mida ta elab. Talle ei meeldi see kodu, see igapäevane hall rutiin. Tõsiasi ongi see, et purjuspäi on rõõmsam elada. Mina ei ole üldse väga palju alkoholi tarbiv inimene, aga olen lähedalt seda elu kogenud.       

M. T.: Ka Soomes juuakse suhteliselt palju.

A. L.: Mulle tundub, et kui inimesel on Soomes probleeme ja ta otsib abi, siis ta ka saab abi. Eestis, ma arvan, pole see abi nii lähedal. See probleemistik on ka filmis. Kas ja kui palju filmiMaria ikka tahab alkoholismist vabaneda? Kas Maria murdub? Jääb poolele teele? Filmis on rohkem Maria siseheitlust, võitlust iseendaga kui seda, et teised aitavad. Ja abistavaid  organisatsioonegi polegi õieti.     

M. T.: Teie filmis kerkib ka terav probleem: täiskasvanud, lapsed ja alkohol.

K. L.: Minu film ei ole sõnum, minu film on lugu. Pealkiri on tähtis. Vahel väga tähtis! Ma kujutasin  seda filmi ette rohkem laste kaudu jutustatud filmina ja mulle tundus, et „Surnuaiavahi tütar” on täitsa hea lastefilmi pealkiri. Praegu mulle tundub, et filmi pealkiri saab olema „Maria tütar”. Tegemist on siiski täiskasvanute filmiga, fookus on täiskasvanute elul. Ja karta on, et kinodesse tuleb see film ehk märkega „alla 12-aastastele keelatud”. Purjus täiskasvanuid lastefilmides tavaliselt ei näidata. Lapsi ei peagi võib-olla huvitama, miks isa ja ema ei  kõlbagi isaks ja emaks. Laste ühtehoidmise teemat, mis on just Lucia ja Jatsi loos, seda ma tahan väga lastele rääkida. Ja ma tahaksin juba sellepärast, et võimalikult palju lapsi näeks seda filmi, et meil on filmis Esther, Downi sündroomiga tüdruk Imastu lastekodust. Paljud inimesed ei ole puudega inimesi, teistsuguseid inimesi lähemalt näinud ega kogenud, kardavad ja häbenevad neid. Meil oli  võttegrupiski täiskasvanuid, kes enne võtteid tunnistasid, et nad natuke pelgavad seda kohtumist. Aga pärast olime kõik sõbrad Estheriga ja ma olen uhke ja õnnelik, et kõik said neilt võtetelt kaasa suure ja hindamatu inimliku kogemuse. Millise kogemuse? Vahest sellise, et ka teistsuguse inimesega võib olla pärissõprus, ja et neil on päris-tunded ja et nad päriselt vajavad oma sõpru, antud juhul meid, võttegrupi liikmeid.  Ma tahan ja loodan meie filmi vaatajale katarsist. Juba vanad kreeklased teadsid, et valusast (kunsti)kogemusest sünnib puhastav elamus. Muidugi ei ole meie film ainult valus kogemus, palju on selles kergust, nalja, ilusat ja lõbusat. Ma suhtun vaatajasse suure lugupidamisega (VGIKi ajal öeldi: publika ne dura) ja usun, et ei peeta paljuks emotsionaalset pingutust, mida publikult selle filmi vaatamisel ootan.   

M. A.: See film räägib ka elupõlistest romantikutest, kes ei taha suureks saada. Ei taha täiskasvanuks saada, ei taha vastutada. Tahavad niisugust igapäevast elu pühapäeva. Kui Maria  on selles filmis kõik nagu kaotanud, siis ainuke, mis talle selles elus on jäänud, on tütar. Konks, millest kinni hoida ja keda armastada, kelle nimel elada. Ses mõttes on lugu õpetlik.   

M. T.: Kuidas laabus koostöö naispeaosalisega?

K. L.: Koostöö Maria Avdjuškoga oli väga hea. See oli raske roll ja ta tahtis seda teha ja ma tahtsin seda temaga koos teha. Ma arvan ja olen kindel, et meil see ka õnnestus. Praegu monteerin ja olen kohutavalt põnevil iga päev montaaži minnes: kõigi rollide sündi nüüd juba filmina on kohutavalt põnev jälgida, eriti aga Maria ja Rain Simmuli osatäitmisi. Nad on  tõesti suured näitlejad, kes on mõlemad meie filmis teinud rolli, mida vaataja vist küll oodatagi ei oska. Vabandan kõigi teiste näitlejate ees: Arvo Kukumägi, Eva Klemets, Kersti Kreismann, Ülle Kaljuste, Epp Eespäev, Andrus Tabun, Märt Visnapuu ja veel teisedki mängivad kõik suurepäraselt. Minu jaoks on näitlejate valik kohutavalt tähtis, kõige tähtsam üldse, ja kinnitan teile ausalt, et eesti näitlejad on super ning  nad tahavad, et režissöör nendega tõesti tööd teeks. Ja kui palju nad siis omalt poolt vastu annavad! 

M. T.: Ja kuidas sujus operaatoriga?

K. L.: Meil oli noor soome operaator ja ma olen väga rõõmus selle koostöö üle. Anssi oli iseenda ja oma töö vastu väga nõudlik. Vahel oli ta minu arust liiga perfektsionistlik, aga loomulikult olen ma selle üle ainult rõõmus, sest operaatori töö on ju ka tehniline töö. Kui pilt on ebaterav, ja seda ilma mingi kunstilise põhjuseta, siis ei suuda sa vaatajat ka parimat lugu  jälgima panna. Mul oli tegelikult põhjus ka, miks valisin soomlasest operaatori: usun, et see on hea, kui operaator on välismaalane. Võõras sel maal, millest lugu räägib. Meie filmis on see maa, see, kuidas siin kõik on ja välja näeb, väga tähtis, ja operaator, kes on seda 25 aastat filminud, ei oleks ehk osanud seda niimoodi näha. Anssi oli vaid ühe korra, lapsena, varem Eestis käinud ja temale oli see maailm uus. 

A. L.: Ma lülitusin töösse üsna hilja, poole pealt. Aprillis helistati ja mai lõpus hakkasin selle projekti kallal tööle. Mis mind natuke murelikuks tegi, oli see, et ettevalmistusperiood jäi lühikeseks. Ehk oleks mõnigi asi sujunud kiiremini ja paremini. Aga kui võtta kõik kokku: eelarveraamid, 34 võttepäeva, lühike ettevalmistusperiood – kõike arvesse võttes oleme kenasti toime tulnud!

K. L.: Film on elusolend. Ma arvan, et tunnen  ära, kui midagi on valesti. Mis ei tähenda sugugi seda, et ma tean täpselt ette, kuidas õige variant välja näeb. Ma tunnen aga raudselt ära, kui miski asi ei sobi, on vale. Film on nagu maja paljude tubadega. Arvan, et see on režissööri töö – hoida seda ehitist. Mina saan iga päev sinna ruumidesse sisse minna, neid hoida ja kanda vastutust, jälgida, mis on enne ja mis on pärast. Ma pean ju näitlejat, aga ka kõiki teisi filmi loojaid hoidma, innustama, parandama  ja täiendama. Režissöör peab hoidma teiste pea kohal kaitsvat taevast, et teised saaksid seal all töötada. Minu jaoks on film suur õnn. See on midagi, mida ma kõige rohkem armastan. Mulle on see suhtlemine, väljund maailma. Sest hea film … Vaataja loobub filmi ajaks oma elust ja läheb sinna sisse, see on ümberkehastumise võimalus. Kui on muidugi film, kuhu saab minna. Iga film, mis on film, on uus maailm. Üks maailm, mida enne ei olnud, aga  nüüd on. Ja režissöör on maailma looja. Nii ma usun, nii ma tunnen. Selles mõttes tunnen ma ennast ka äravalituna. Eile õhtul küsis mult naabrite 13aastane tütar – meil oli metsa all väike pidu muusikaga, sest suur osa naabreid on muusikud –, kust mulle ideed tulevad. Mult on ennegi sellist asja küsitud, aga nüüd küsis tark ja terane noor inimene. Siis ikka mõtled enne hästi järele, kuidas vastata. Mu peas arenevad filmi ideed on  minu puhul sama loomulik kui hingamine, aga eks ma ole eluaeg seda ka harjutanud. Idee ise pole veel midagi, aga vaat sellest stsenaariumi arendamine on töö ja filmitegemine on siis kirg. Arvan, et jätan selle maailmade loomise siis järele kui hingamisegi. 

M. T.: Maria, kord mängite teatris, siis jälle filmis.

M. A.: Ajakirjanikud küsivad tihti: kumb rohkem meeldib – film või teater? Kui päris ausalt vastata, siis kõik sõltub viimasest kogemusest. Või parasjagu käimas tööst. Kui vastata natuke ringiga, siis praegu mulle meeldib kohutavalt film! Aga mida õppinud olen … Noh, töö on  töö. Olen enne ka seda teinud ja päris hästi kujutan ette. Võib-olla peaksin rääkima sellest, et meil on võtteplatsil lapsed. Üks laps põeb Downi tõbe ja mulle on see midagi uut, see suhe lapsega, kes on nagu meie ja samas ka teistmoodi. Nagu seda on meie kõigi poolt armastatud filmi-Esther. See oli mulle võib-olla inimlikus mõttes õppetund. 

M. T.: Kogemuse võrra rikastus ka operaator.

A. L.: Kui mu kolleegid said teada, et tulen Eestisse mängufilmi tegema, ütlesid kohe: „See on eriti vahva asi! Eesti filmil läheb hästi! Igal aastal näidatakse Cannes’is ka eesti filmi”. Ise tahaksin, et Soomes tehtaks rohkem eriilmelisi  filme, et paraneksid tootmistingimused ja et ei peaks 30 päevaga filmi valmis tegema. 

M. T. Mida arvate eesti filmist üldisemalt? 

K. L.: Kui paljud filmitegijad sõidavad bussiga? Ei, nii naiivne ma ei ole, et arvata, nagu peaks bussisõit aitama kunsti teha. Aga siiski … Vahel tundub mulle, et puht-inimlikel (materialistlikel? kambakraatlikel?) põhjustel on asi nii filmi kui üldse kunstitegemise sisemistest põhjustest ja vajadustest liiga kaugele nihkunud ja inimlik edevus liiga kõrgele. Kui räägime eesti filmist üldse, siis parim eesti film on „Viimne reliikvia”. Ma mõtlen seda jumala tõsiselt! Olen  näinud ka Sulev Keeduse „Georgicat” ja „Somnambuuli” ning see on hea ja õige, et sellised filmid on olemas. Keedus on andekas inimene, aga see ei ole päriselt see, mida mina filmi all mõtlen. Siiski ootan huviga tema „Kirju Inglile”. Võib-olla on põhjus selles, et eesti rahvaluule on lüroeepiline: nüansirikas kirjeldamine on tähtsam kui dramaturgiline areng. Operaatoritöö on olnud enamasti tähtsam kui režii, pilt ilusam ja huvitavam kui lugu, mida selle abil peaks jutustama. Uuel ajal ei ole minu arust eesti film veel oma häält leidnud. Vahepeal tekkis tunne, et ehk siiski on. Mängufilm „Klass” on väga huvitav näide, kuigi ma ei usu eriti selle filmi lugu ja see film on minu maitse jaoks ka liiga manipulatiivne. Aga – ei ole kahtlust, et see on film! Räägib nagu film, hingab nagu film. On ühesõnaga film. Miks seda mõni suudab ja paljud ei suuda?  Anne on alati olnud müsteerium. Saati veel režissööri anne, mina küll ei julge hakata defineerima, millest see anne koosneb. Nii nagu ükski looja, ei saa ka filmitegija olla liiga kuulekas. Väga avasüli vastu tulla rahastajate soovidele, aja maitsele, strateegilisele ja taktikalisele planeerimisele. Ühel hetkel peab film olema tähtsam kui sa ise. Film on rahvusvaheline meedium. Välja arvatud mõned komöödiad, mis seotud rahva  poolt armastatud komödiantidega, peaks hea film püüdlema selle poole, et sellest saadaks aru üle ilma. Meie filmid aga praegu eriti selle peale välja ei lähe, et need peaksid veel kedagi peale eestlaste puudutama. Teatud liiki mängufilme tehes joondutakse arthouse’i ja festivalide maitsekriteeriumidest, teised jälle kinnitavad, et see, mida vaataja ootab, on eelkõige Valduri ja Maie stiilis lood. Kohapealsed kokku- ja lahkumängud on nii tähtsad, et nii  abstraktsed asjad nagu see, kas meie filmidel on midagi öelda teiste maade vaatajale, jäävad täiesti tähelepanu orbiidist välja. Ühisest filmimaastikust on ka veel sellepärast raske rääkida, et kolleegid omavahel kriitiliselt ei suhtle. Isegi trükitud sõna vahendusel mitte, sest filmitegijaid on ju nii vähe ning mine tea, kindlasti istub mõni kolleeg, kelle tööd ma kritiseerin, järgmisel korral mõnes komisjonis, kust ma raha küsima lähen. Nii et  parem panen suu kinni.

M. A.: Keegi ei tea, kuidas me lõpetame. Võibolla läheb samamoodi nagu Marial filmis. … Näitlejad? Nad on rohkem valguses, neist ikka kirjutatakse. 

M. T.: Mida on vaja, et tuleksid mõtted,  ideed?

K. L.: Vabal ajal olen palju üksinda. Vajan väga vaikust. Vahel käin metsas jalutamas, vahel mere ääres. Mul ei ole kunagi igav, juba lapsest saati on mul see omadus. On vaja kuulata, mis on minu sees. Loen, aga mitte kuigi palju. Pigem teadusest, näiteks kosmoloogiast. Tunnen endiselt suurt huvi poliitika vastu. Talvel tellin endale jälle mõne hea Saksa ajalehe, siis on aega lugeda, pühapäeval päev otsa. Kahjuks  olen viimasel ajal harva kinos käinud. Berliinis on nii head kinod, ja mul olid sõbrad, kellega koos kinos käisin. Või üksi. Tallinnas ma veel ei ole hakanud kinos käima, pole ka nii kenasid kinosid. Tunnen ikka Berliinist suurt puudust. Suures linnas on hea juba tänavale välja minna ja inimeste seas kõndida. Kui ma ehk ükskord vanaks saan, siis elan jälle Berliinis, panen kübara pähe, lähen istun mõne suure tänava äärde kohvikusse ja vaatan, kuidas elu minust  mööda veereb.       

Stopp, stopp. Okei.
Noh, oli vägev või?
Oli, oli …

Võttel käis, küsitles ja kirjutas üles Mart Taevere

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming