Kas on kerge olla süütu?

Dagur Kári: „Peame õppima teiste inimestega koos olema.“

MARTA BAŁAGA

Fúsi (Gunnar Johansson) üritab oma elule anda uut suunda Dagur Kári viimases filmis „Süütuse mägi“.

Fúsi (Gunnar Johansson) üritab oma elule anda uut suunda Dagur Kári viimases filmis „Süütuse mägi“.

Kaader filmist

Naaberriikide arusaadavaks meelehärmiks on islandi film hiljuti tõelise hoo sisse saanud. Pärast armsa draama „Hobustest ja inimestest“ („Hross í oss“, Benedikt Erlingsson, 2013) edu festivalidel ja „Jäärade“ („Hrútar“, Grímur Hákonarson, 2015) populaarsust Cannes’is ja mujal tõestas ka Dagur Kári „Süütuse mägi“ („Fúsi“, 2015), et sobib vääriliselt samasse ritta. Tänavuse Berliini filmifestivali esilinastusest saadik on lugu, kus keskealine Fúsi (Gunnar Johansson) peab elule näkku vaatama ja vastu võtma pakutava südamevalu, korjanud auhindu paremalt ja vasakult, nagu oleksid jõulud juba käes. Ilmselt segatakse seal saarel ikkagi midagi vee sisse.

„Ilmselt lihtsat vastust pole“, mõtiskleb Kári pärast oma neljanda filmi linastust. „Kõik kirjutavad skandinaavia komöödiate iseloomulikust stiilist, aga mulle on huumor midagi isiklikku, mitte rahvuslik joon. Ma olen eraklik ega ole end iial näinud millegi suurema osana.“

Oma debüütfilmis „Albiino Nói“ („Nói albinói“, 2003) kujutasite tegelast, keda tõrjuti tema välimuse tõttu. Nii on lood ka Fúsiga „Süütuse mäes“.

Dagur Kári: See polnud tahtlik, nii lihtsalt … kukkus välja. Nüüd, selle väljaütlemise hetkel, sain ka ise aru, et see film on justkui Nói loo versioon täiskasvanuna. Kirjutasin käsikirja Gunnar Johanssonile, tema oli selle filmi käivitajaks. Võiks lausa öelda, et ma igatsesin tema järele: nägin teda 15 aastat tagasi ühes telesaates ja tahtsin sellest ajast peale meeleheitlikult koos temaga midagi teha. Ta sai käsikirja umbes aasta enne võtteid ja meil tekkis kohe selline ilus, vaikiv suhe. Kohtusime mõned korrad ja jõime kohvi, aga ei arutanud kunagi filmi üle. Mitte kordagi! Ta ei esitanud mulle loo või tegelaste kohta ühtki küsimust. Meie tugev vastastikune mõistmine oli sõnatu. Milleks raisata sõnu?

Väga põhjamaine käitumine muidugi.

Vabastav. Gunnaril on füüsilise komöödia peale kõvasti annet, hämmastav. Monteerides avastasin, et mis ka ekraanil ei toimuks, teeb tema oma kehaga midagi huvitavat. Vaadake kas või ta käsi: kõik need pisikesed liigutused, mis aitavad stseeni elama panna. Mõnes mõttes on see märksa enam tema kui minu film. Tema ongi see film.

Te kujutate tihti autsaidereid. Kas peate ka ennast selliseks?

Võib-olla teatud määral. Arvan, et peaaegu igaüks saab suhestuda selle mittekuulumise tundega, eraldatusega, kas vähemal või rohkemal määral, oleneb elus parajasti aset leidvatest sündmustest. See on inimese pärisosa – kogeda kohati suurt üksindust. Pole just kõige optimistlikum maailmakäsitlus, aga selles on teatud ilu. Peame lihtsalt õppima teiste inimestega koos olema. Mõnele on see lihtsalt veidi keerulisem ülesanne kui teisele.

Te õrritate „Süütuse mäes“ vaatajat kogu filmi vältel. Kui Fusí kohtab lõpuks naist, peaks asi hakkama minema justkui mingis suunas, aga … siis juhtub hoopis midagi muud.

Ma vihkan armastuslugusid. Põhiliselt sel põhjusel, et siis kaob kogu loominguline kontroll asja üle. Poiss kohtab tüdrukut ja niipea kui see juhtub, väljub lugu tegija tahte sfäärist. Kõik lülitub lihtsalt autopiloodile. Alati tuleb mõelda, mida loos vaja on, ja siinkohal oli romantiline element vältimatu. Tekitasin aga väga teadlikult teatud ootused, et need siis murda ja väänata iga klišee vastupidiseks.

See on teil korda läinud. Mind traumeeris „Albiino Nói“ lõpp. Ootasin alateadlikult ka „Süütuse mäe“ puhul mingit traagilist pööret, aga seekord jäingi ootama.

Väga raske on tasakaalu leida. Teadsin algusest peale, millistest komponentidest lõpuepisood koosnema hakkab. Ma ei tahtnud jõuda lihtsa järelduseni, ega näidata liiga palju, aga üldiselt saab aru, et ta ei naase endise olukorra juurde. See ongi põhiline. Film pidi lõppema sammuga, mis on paljudele inimestele lihtne, aga tema puhul murranguline muutus.

Tegelikult pidi lõpp olema teistsugune, aga nädal pärast võtete algust mõistsin, et film on hakanud oma elu elama. Tonaalsus läks märksa realistlikumaks, kui olin osanud ette arvata. Gunnari osatäitmine oli lihtsalt nii autentne, toores. Sai selgeks, et lõpp ei toimi sellisel kujul, nii et võtsime filmi üles ilma lõputa. „Süütuse mäes“ võttis mul mõnda aega, et leida õiged tunded. Ma teadsin, mida ma peaksin tundma, aga oli keeruline leida õiget viisi selle saavutamiseks.

Süütuse mägi“ võiks ju olla tüüpiline suurekssaamise lugu, kui peategelane ei oleks neljakümnendates.

Täiskasvanuks saamisel pole tähtaega. Ka mul endal on see kaua aega võtnud nagu Fusíl. Ootan ikka, et ehk ärkan ühel päeval üles ja tunnen end ühtäkki täiskasvanuna. Õnnetuseks ei ole seda tunnet mitte kunagi (naerab).

Richard Linklater oleks sellega nõus. Kui talt küsiti, kas „Poisipõlvele“ („Boyhood“, 2014) võiks järgneda „Mehepõli“ ehk „Manhood“, vastas ta, et ta isegi ei tea, mis see selline on.

Mina ka mitte! Kui ma mõtlen oma vanematele samas eas, näen neid vägagi täiskasvanutena. Ma olen ju 40, mul on töö ja perekond, aga sisimas tunnen ikka, et mul on terve elu alles ees. Nii et see võib küll olla kõigi mu filmide varjatud teema.

Mainisid, et filmi lõpu puhul oli raske leida õiget tasakaalu. Teatud mõttes on kogu selle filmi teemaks tasakaal. Film on kurb, aga seejuures armas.

Mulle meeldib selline segu, tragöödia ja komöödia kestev dialoog. Mulle tundub tõesti, et elust tõetruult rääkimiseks peab olema mõlemat. Mulle meeldivad komöödiad, aga need jätavad tihti tühja tunde sisse. Sama lugu on draamadega: kui huumor puudub täiesti, siis pole see film minule. Selleks, et film end mulle avaks, peaks seal olema vähemalt üks nali. See ei pruugi isegi hea olla.

Minu meelest on naljakas, et teie tegelaskujud peavad eneseleidmiseks tavaliselt riigist lahkuma. Miks?

On ju nii, kas pole? (Naerab.). Ma pole päris kindel, kust see tuleb. Enne „Süütuse mäge“ tegin oma ingliskeelse debüüdi „Hea süda“ („The Good Heart“, 2009) ja kui nüüd aus olla, oli palju lihtsam pärast seda koju naasta. Me tunneme kõik üksteist ja valitses selline tunne, nagu teeks filmi oma sõpradega koos. Kui nii võtta, siis on suurem osa „Heast südamest“ ju ka Islandil filmitud: umbes 70% tegevusest toimub baaris, mille me otsustasime lõpuks ehitada siiasamma. Ma pole nii seiklushimuline, kui tunduda võib. Võib-olla soovin just seetõttu, et mu tegelased leiaksid endas julguse teha midagi sellist, mida ma ise ei suuda.

Ka filmi üks produtsente, režissöör Baltasar Kormákur, on nautinud rahvusvahelist edu oma viimase filmiga „Everest“ (2015). Tahaksite ka ise midagi sellist proovida?

Töö temaga oli suurepärane kogemus. Tal on hea ülevaade loomeprotsessist ja ka asjade praktilisest ja tehnilisest teostamisest. Ta on selles mõttes ideaalne partner. Mul oli täielik otsustamisõigus, aga ta jälgis filmi valmimise igat faasi.

Oma paiksusele vaatamata meeldib mulle võõras keeles filmi teha, nii et seda tahaksin küll uuesti proovida. Kõige rohkem paelub mind sellise filmiuniversumi loomine, et iga film tunduks justkui eraldi riigina. See annaks mulle vabaduse teha, mida tahan. Kas on üldse vahet, kus filmi sündmused aset leiavad? Seni, kuni eesmärgiks pole sotsiaalne kommentaar, loeb ju ainult lugu.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming