Kas mälu- või mängusõdurid?

HARRY LAHTEIN

Dokumentaalfilm „Täna mängime sõda“ (In-Ruum, Eesti, 2016, 86 min), režissöör-stsenarist Meelis Muhu.

„Täna mängime sõda“ üritab vaadata võrdselt mõlemale poole Teise maailmasõja rindejoont.

„Täna mängime sõda“ üritab vaadata võrdselt mõlemale poole Teise maailmasõja rindejoont.

Kaader filmist

SS-Estlandi leegionärid marsivad trummipõrina saatel mööda Valga tänavat. Flööt hakkab mängima sõjaaegset populaarset šlaagrit „Lili Marleen“. Meeste näod on otsusekindlad ja põhjamaiselt vaprad, daam valges toob SS-Unter­sturmführer Reimole lilli. Sellises nostalgilises meeleolus algab Meelis Muhu värske dokumentaalfilm „Täna mängime sõda“. Filmis on jälgitud Eesti sõjaajalooklubi Frontline tegevust Valgas, Brestis, Kiievis ja Berliinis, kus taaslavastatakse Teise maailmasõja lahingud koos sõsarklubidega naaberriikidest.

Klubiliste pühendumus ja ajastutruu detailirohkus kajastamaks sõjaaegset sõdurielu on täiesti hämmastav. Nagu üks Waffen-SSi maskeerimisvormis mees tabavalt kirjeldab, võib taaslavastajad-ajaloofanaatikud jaotada üldjoontes kolme gruppi.

Esimese grupi moodustavad mehed, kes teavad kõike vormiriietest, mütsidest, saabastest ja telkmantlitest kuni viimase nööbi ja niidini välja. Teine grupp on endale selgeks teinud tolleaegse sõjatehnika: soomukid, tankid, veoautod ja mootorrattad peavad olema igati tõelised või vähemalt ajastutruud välja nägema. Kolmas osa fänne tunneb aga peensusteni Teise maailmasõja aegseid relvi suurematest torudest tääkide ja taskunugadeni välja. Võib ainult ähmaselt ette kujutada, kui palju töötunde on need fanaatikud kulutanud õigete mundrite õmblemisele, masinate taastamisele ja relvade hankimisele ning töökorda seadmisele. Filmis on ka selgelt näha, et nad on ääretult uhked oma saavutuste üle ning soovivad neid teistega jagada.

Siinkohal tuleb meelde lugu sõjafilmi „1944“ (Elmo Nüganen, 2015) lavastamisest, kui käsikirja autor Leo Kunnas vaidles pikalt režissöör Elmo Nüganeniga riietuse ja relvastuse detailide üle, kulutades kümneid minuteid selgitamaks ajaloolist tõde, kuigi kõnealune kaader kestab filmis kõigest kolm sekundit. Muide, „1944“ tegemises osalesid loomulikult ka klubi Frontline aktivistid ning nende tõttu jäid ära prohmakad, mis on tavalised Hollywoodi kassafilmides (tüüpiline on näiteks Punaarmee kapteni tärnide kinnitamine vanem­ohvitseri õlakutele jms).

Tõsi, taaslavastamine ei tähenda ainult vorme, relvi ja tehnikat, veelgi olulisem on rollimäng: Frontline’i klubilased kehastuvad nendeks sõduriteks, kes osalesid kunagi neis lahinguis. Mulle meeldisid kaadrid, kus sõjaaegsel kirjutusmasinal trükiti valmis militärischer Ausweis täpselt sellisel kujul, nagu oli tolleaegsetel sõduritel. Klubilase rahvusele vaatamata valitakse endale uus nimi ja rahvus vastavalt rollile.

Muide, tegemist ei ole ainult meeste mängudega vabas õhus. Tihti tullakse kogu perega nädalavahetuseks laagrisse ja elatakse autentset sõdurielu: mees sõdurina, naine meditsiiniõe või sideväelasena ja poeg polgu pojana. Kiievi taaslavastuses istus kaevikus Itaalia liitlaste üksus, nii mehed kui ka naised ajastutruus vormis. Legendi järgi kiitnud üks Udinesest pärit tütarlaps Itaalia naissõdurite hästi istuvat taljes ja strateegilisi kohti toetavat vormi, mille lahutamatu osa on sukad ja valged sokid.

Visuaalselt on film seega nauditav: lahinguväljade suured plaanid ja sõjakaadrid vahelduvad laagrielu meeleoluka detailirikkusega. Ühes lõigus liiguvad punaarmeelased läbi felliniliku paksu udu ja veavad okastraati. Teises jällegi näidatakse linnulennult Valgevenes lahingupaigas kaevatud kaevikuid ja üle nende rulluvat rünnakut. Huvitav, et Valgevene lavastused on märksa mastaapsemad ning ühe jõe forsseerimisel näeme isegi Teise maailmasõja aegsete hävituslennukite ülelendu. Samuti on muljetavaldav Bresti kindluse kaitsmine. Show on vinge ja pealtvaatajad elavad sündmustele täiega kaasa. Ei puudu ka paatoslik taustmuusika ja rahvariides ahastav tütarlaps langenute keskel. Sellises etenduses on tunda riigivõimu tugevat toetust ja abistavat/suunavat kätt. Marssiva Punaarmee kolonniga üritab pulmaliste hõiskamise saatel sammu pidada pruutpaar. Kuidas aga tervitati Valgevenes või Ukrainas mööda marssivat Waffen-SSi kolonni? Filmis seda kahjuks ei näe. Tegelikult on filmi teises pooles põhirõhk Punaarmee näitamisel. Ühel rivistusel peab politruk puna­armeelaste ees kõnet ja ütleb, et homses lahingus tuleb kõigil olla vana- ja vaarisade väärilised, sest kanname nende vormi. Vormi selga pannes omandad ka osa sellest identiteedist. Seega pole need, kes on fašistliku röövvallutaja vormis, päris õiged kaasmaalased ja homses lahingus näidatakse neile, kuidas langeb tõeline punaarmeelane. Väga kujukad ja kõnekad sõnad. Üldse on selles filmis palju graatsilist suremist, sest taas­lavastamise altarile ei lenda ju soolikaid, verd ja ärarebitud jäsemeid. Tõelise sõja õudustest on rollimäng prii. Tore ju ka, et ei pea hoole ja armastusega õmmeldud vorme pärast verelögast puhastama.

Tegelikult on kogu nende taaslavastuste idee ajaloolise tõe näitamine ja kunagiste vaenupoolte lähendamine: lavastame mängulahinguid, et mitte minna päris lahingutes üksteise vastu. Kummitavana kumas aga läbi kogu filmi tänapäeva poliitiline reaalsus.

Kohe filmi alguses on kaadrinurgas pealtvaatajate hulgas üks pöetud peaga neonats, tervituseks tõstetud käsi näitamas, kui kõrge on lumi Alpides. Meelis Muhu neutraalsest dokumentalistihoiakust hoolimata tekitab film vastakaid tundeid. Hetkiti tundub, et Saksa poole poisid on liiga šefid ja lahedad ning täägiõpe liiga tõetruu. Puna­armeelased on jälle liiga Kremli-meelsed ja nende kostümeeritud Berliinis käik on juba täielik Suure isamaasõja glorifitseerimise overkill … Tegelikult ongi ju hea dokumentaalfilmi ülesanne lasta vaatajal endal otsustada. Erinevate tunnete üleskerkimine on Eesti dokumentalistikas ainult positiivne nähtus. Vingumise mõttes tuleb ehk mainida, et tund ja 23 minutit on natuke liiga pikk aeg selle sõnumi edastamiseks ja ühel hetkel hakkasid lahingukaadrid monotoonsena tunduma. Tõe huvides tuleb tunnistada, et minu sõjaväekauge kinokaaslane ei jäänud tukkuma, vaid vaatas filmi tublisti ja huviga lõpuni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar