Kas liiga palju ajalugu?

Enn Säde, filmimees

„Mul on filmi idee!” hõikas Miša Beilinson ja tassis mu Pegasuse kohvikusse, kus lihtsurelik jõudis sel ajal veel kohvi ja võisaiade eest maksta.  Usun aasta olevat 1986. Miša on Tallinnfilmis kroonikaosakonnas toimetaja (täna mäletame teda juudi gümnaasiumi direktorina). Ja ta käib välja põneva plaani: teha film 1941. aasta augustilõpu Balti Laevastiku laevakaravanist. Tunnistan – mul on sellest „kangelaslikust läbimurdest” Kroonlinna üpris ebamäärane ettekujutus, sest punast propagandajuttu  sel teemal olen vältinud, ehkki muidugi tean kümnete laevade põhjaminekust ja imelistest pääsemistest, Georg Ots näitena alati käepärast. Miša on üksikasjadega rohkem kursis, sest Pihkva Pedagoogilise Instituudi on ta lõpetanud ajaloolasena, siin Pegasuses aga tunnistab, et säärane filmiidee sündis mõningasest sentimentaalsusest. Tema isa oli selles karavanis ja hukkus. Miša teab kuidagiviisi, et ta olla maetud mingile Soome lahe saarele.  Miša oli siis veel sündimata, tema ema, noor juuditar, tõi poisi ilmavalgele kusagil tagalas, kuhu oli jõudnud evakueeruda. Ja Miša ütleb lihtsalt: „Tahan sinna saarele viia kimbu lilli ...”   

Me mõlemad oleme piisavalt pragmaatikud, et taibata: ükski vägi ei lase meid lihtsalt niisama nendele rangelt valvatavatele, nn kinnistele saartele. Kui ehk film? Esiotsa teeme vaikset luuret ja läheme Narva maanteele Balti Sõjalaevastiku muuseumi. Eruohvitser näitab meile Saksa jämeda terastrossi juppi, sellisest oli punutud kaks või kolm allveelaevade  vastast võrku risti üle Soome lahe. Nii hoiti kõik ellujäänud Nõukogude allveelaevad kuni 1944. aastani Kroonlinnas lõksus. Samas muuseumis loeme sõjaaegseid Soome ajalehti nende dramaatiliste sündmuste kohta, aga ei midagi rohkemat. Veel pole ilmunud tõsiseltvõetavaid uurimusi, nimetagem siin Andrei Platonovi „Soome lahe tragöödiaid” või veidi liiga perutava fantaasiaga, mis siin-seal läheb üle suisa ebatõeks, aga masendavate üksikasjadega  kirja pandud Igor Bunitši seeriat „Tragöödia Baltikal”, „Agoonia” ja „Katastroof”. Need saavad ilmuda alles 10–20 aasta pärast, aga meie tahtsime teha filmi juba siis! Küllap olime naiivsed, kuid mitte nii naiivsed, et poleks andnud endale aru NSV Liidu sõjalaevastiku arhiivide suletusest ja totaalsest salastatusest. No hüva, vaatame, kaugele pääseme, kui piirame filmi vaid eestlaste osavõtuga 1941. aasta augustipäevil. Olime  1972. aastal Olav Neulandiga filminud jäälõhkuja „Suur Tõll” kaptenit Hermann Tõnissood, kes viis vana laeva läbi miiniväljade Kroonlinna. Tal oli enam-vähem täpne päevaraamat („Juminda kohal oli tulistamine nii tihe, nagu oleks kadakapõõsas põlenud!”), häid ja värvikaid detaile. Otse tema kõrval läks paari minutiga põhja eskaadrimiinilaev „Jakov Sverdlov”, tuhanded hukkusid. Tallinnfilmi heliosakonna mehaanik Väike Kutt (eraelus Alfred Truuste)  lebas raskelt haavatuna liikumatult ühe laeva trümmis, kui Saksa sööstpommitajad Stukad Ju-87 laeva tulistasid, vene sanitarka viskus paanikas kummuli Kuti peale … Tollase Kinokomitee peatoimetaja Raffail Beltšikovi, 1941. aastal vabatahtlikult NKVD hävituspataljoni astunu alt läks staabilaev „Viroonia” põhja, Beltšikov päästeti pärast mitmetunnist ujumist … Võimalik, et teadsime uduselt „Eestirannast”. See peaaegu 3000 mobiliseeritud eestlasega  aurik saab Keri saare juures kaks lennukipommi tabamust, kapten ajab laeva Prangli juures madalikule ja mängufilmi väärt seiklus lõpeb 2672 mehe pääsemisega tagasi Tallinna. Natuke hiljem ajavad sakslased Eesti tuukrid vee alt trümmidest piiritusevaate välja vinnama. No mõne mehe leiaksime kindlasti elu ja tervise juures! Sama ju mootorpurjekaga „Mihkel”, mille meeskond ajab laeva Paljassaarele randa, 3000–4000(?) meest pääseb  Venemaale viimisest …     

Igatahes saame komandeeringud ja sõidame Mišaga Leningradi, astume uhkesse  Börsihoonesse Neeva kaldal, seal on nüüd Sõjalaevastiku Keskmuuseum. Saame jutule osakonnajuhataja, esimese järgu kapteni Bulliga. Too ei varjagi oma imestust: „Poisid, te olete hullud! See 180 laeva ülesõit (faktiliselt küll blokaadist läbimurdmine) 28. ja 29. augustil 1941 on Venemaa laevastiku kogu ajaloo kõige häbiväärsemalt dramaatiline lugu, selle kohta pole isegi ühtegi kandidaaditööd kaitstud! Ja teie tahate teha filmi!?”. 

Nähtavasti oleme piisavalt hullud, et tema usaldust väärida, ja ta viib meid alla keldrisse kinnisesse käsikirjade osakonda. Meeldetuletuseks: on 1986. aasta. Sealne arhivaar, erumereväelane, on lahkus ise. Ta on teeninud koos eestlastega ja nii ei lähegi palju aega, kui ta toob meile virna toimikuid. Need on tähelepanuväärsed paberid. 17 kaptenit ja tüürimeest teistelt sõjalaevadelt kirjeldavad eskaadrimiinilaeva „Jakov Sverdlov” kapteni  Spiridonovi kangelastegu: too püüdis oma laeva ohvriks tuues päästa ristleja „Kirovit” (selle peal oli laevastiku komandör viitseadmiral Tributs). Skeemid, koordinaadid, kaugused ja detailid. „Nagu praegust hetke mäletan allveelaeva periskoobi vahujutti … Mäletan torpeedo vahujälge” Ja samas vaimus edasi. „Sverdlov” läheb hiigelplahvatusest pooleks, ime läbi pääseb kapten Spiridonov. Meie abivalmis arhivaar, nüüd veidi konjakilõhnaliselt  jutukam, täiendab: „28. ja 29. augustil 1941 polnud Soome lahes tegutsemas ühtegi Saksa ega Soome allveelaeva, küll aga ujus peaaegu 10 000 miini. Kutsusime lugupeetud veteranid kokku: näidake, kus te olite selle plahvatuse ajal. Nojah, vaid üks kapten oli selle õnnetuse hetkel silmsides „Sverdloviga”. Ja põhjendus oli ju inimlik – 2. järgu kapten Spiridonov nimelt degradeeriti madruseks, ta oli hea meremees, vaja tema rehabiliteerimisele  kaasa aidata.” Ning sõbralik arhivaar lisab kuldaväärt sententsi: „Valetavad nagu kõik pealtnägijad”. See kena müüt „Sverdlovi” matrossovlikust kangelasteost elab tänaseni, ehkki sajakordselt on tõestatud, et allveelaevu ja torpeedosid seal polnud. Mis võimalikesse filmimaterjalidesse puutub, siis siin jääb meie abistaja vastuse võlgu ja sestap läheme Mišaga Leningradi kroonikafilmide stuudiosse. Äkki on mõni vana rindeoperaator veel elus, sest  nimelt selle stuudio mehed olid 1941. aastal filmimas Tallinnas ja laevade peal? Meie režissöör Ülo Tambek oli 1966. aastal just siit saanud pika filmilõigu sõjalaevadest Tallinna reidil oma dokfilmile „Memento”. Kuuleme küll üht-teist nendest operaatoritest, kellest paraku kaks või kolm hukkus laevadel, Ilmselt koos kaamerate ja võetud filmilindiga, aga muud sealt teada ei saa. 

Tallinnas kuuleb Lennart Meri meie ideest ja noomib raskete sõnadega: „Fosforiidiaeg surub peale, teie aga ajate väljal tuult taga!”. Eks tal oli ju omamoodi õigus, sinnapaika lugu  jääbki, ootama värskeid tegijaid. Täna, jah, sügisel 2010, tean isegi vene rindeoperaatorite nimesid: J. Utšitel, Lampreht ja Znamenski. TASSi fotograaf oli Nikolai Janov, kelle viis fotot nendest päevadest on meie filmiarhiivis olemas. Ja süngeid arve: kahe ülesõidupäeva jooksul hukkub 66 sõja- ja kaubalaeva ja tõenäoliselt umbes 18 000 inimest. Need on väga umbmäärased arvud, sest usaldusväärset hukkunud tsiviilisikute ja transpordilaevade  rehkendust pole õieti tänaseni. „Kõige verisem Vene ja Nõukogude laevastiku operatsioon, aga veri on ainult inimestes,” nendib ajaloolane. Tallinnas langeb sakslaste kätte vangi 12 000 punaarmeelast, kui palju hukkub eestlasi, seda ei tea keegi. Miša Beilinsoni isa haud võib olla Vaindloo saarel, sinna vedas ennast põlev „Skrunda”, aga ta võib olla ka Suursaarel, kuhu kapten Kask ajas randa kinni põleva ja uppuva „Lake  Luzerne” 3500 evakueeritavaga. Tütarsaartest olla laevakaravan mööda läinud. Miša lilled isa mälestuseks jäävad viimata. Ja minu teada pole sellest tragöödiast siiani filmi tehtud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming