Kas eesti Eisenstein, Griffith või Godard?

Olev Remsu

Mati Karmin

Dokumentaalfilm ?Koguja?. Autor Valeri Blinov, montaa? Jüri Tallinn, fotod Vladimir Studenetski, stuudio Vene Film Eestis, 2004, 27 min. Esilinastus 16. novembril Kinomajas.

Valeri Blinov on leidnud inimese, kes väärib portreteerimist, ja tabanud tegevuse, mida tasub teistele näidata. Blinov on teinud filmi skulptor Mati Karminist, tema meremiinidest tehtud taieste näituse ülespanekust siin ja seal.

Mullegi meeldis Karmini Tallinna-näitus kohutavalt, viimaks ometi suutis mees üllatada. Kunstis peaks olema ikka nii: kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ning mingu koju. Aga ei ole!

Blinov üllatab ka ise, ?Kogujat? vaadates meenus kohe 1920. aastate mahtra filmikeele (jazõk kino, isegi jazõk ekrana) ümber. Selle termini lõid vene filmiuuendajad (Sergei Eisenstein, Vsevolod Pudovkin, Dziga Vertov) oma teoreetilistes töödes ning see lendas kärmelt üle maailma, kõik tunnustasid geniaalset sõna, kuna seda oli äärmiselt vaja. Termin võeti kasutusele ja levis kui relv võitluses nn puhta kino eest, mis pidi olema vaba igasugusest literatuursusest. David Wark Griffithi alustatud sõda kirjanduse orjade vastu oli peetud juba tükk aega, ainult et seda ei osatud kuidagi nimetada. Griffithi jutustamisviisi alusel püüti Venemaalgi luua ajaloolisi propagandafilme, kus stsenaristi panuseks jäi ainult idee, tilluke üldine kirjapanek sisu kohta. Filmikeel tähendas ettevalmistamata improvisatsiooni kaamera ees ja loo kokkusõlmimisel nihkus esiplaanile hoopis montaa?. Eisensteinile oli griffithlik montaa? kirjanduse põlgamise põhjuseks. Ja Eisenstein teenis veel Vene Griffithi nime! Tegelikult ei ole selles midagi keerulist. Mingit sõna või pilti nähes assotsieerub meile alati selle paariline ning selle efekti najale võib üles ehitada jutustamisahela.

Blinov on seda päris hästi teinud, tema eisensteinlikult tihedas filmis näeme vist ühe minuti jooksul järgemööda lumiseid Tartu tänavaid, fotosid erinevas eas Mati Karminist, kuusepuule riputatud piimapakki (lindude toitla), vasknõusid õrrel, talvise klaassuvila vaateid, omaaegset Tartu Pangahoone fassaadi (nüüdset haridusministeeriumi), meie arhitektuuriklassika tippu, Tartu raekoja suvist torni (mille kell lööb pool üksteist), suvist linnuparve mere kohal, võrku kuduvat ämblikku, Mati Karminit tahavaatepeeglist (kuidas ta Vene sõjaväe-ZiLi juhib), autorattaid maanteel, suvist metsarohelust jne, jne. Selles ahelas võib ette tulla, et teatud kaadrid omavahel ei monteeru. Enne helifilmi leiutamist peeti siis pausi või pandi vahele tummfilmi vahetiiter või lihtsalt sisutu (must või valge) kaader. Nüüd pannakse asi paika heliga, mida ?Kogujas? on päris huvitavalt tehtudki: on moodustatud auditiivse assotsiatsiooni ahel. Mati Karmini juttu lapsepõlvest saadab venekeelne laul armsast kodutänavast.

Aga kuidas ikkagi kokku liimida kaadreid lindude toitlast ja vasknõudest kuskil õrrel? ?Kogujas? tehakse seda mingi jõnksu abil vokaalpartiis. Tõstab laulja häält, vahetab ta hingamist, võime muuta pildiridagi. Või alustakse koguni uue lauluga, siis võib pildirea teematki vahetada. Ja seda mõlemat on tehtud paeluvalt! Ja oi kui vahvalt lõimuvad eesti ja vene laulud, saatuslik Veljo Tormis ja nõukogude klassika, pungil optimismi, neid kahte poolust seob retrolik armastaja Elvis Presley. Päris lõbus.

Jean-Luc Godard leidis veelgi põrutavama liimi ühendamatu ühendamiseks, episoodide liitmiseks terviklooks. Oma ?Weekend?is? on ta kahe sidustamata tegevuse või siis sidustamata tegevuse ja sündmuse vahele kleepinud tummfilmi vahekaadri tekstiga ?Ei monteeru?. Ja kohe monteeruvad omavahel ka kõige võimatumad kaadrikud. Mina mõtlesin, et trikk vahekleebistega on ainult ühekordseks kasutamiseks, ?Weekend?i? lõputiitergi kuulutab: ?End of film. End of cinema.?. Säh sulle valge väljas! Sellise revolutsioonilise nipi sugemeid näeme Blinovigi töös. ?Kogujas? on staatilisi kaadrikuid, Vladimir Studenetski ilmekaid fotosid Mati Karminist. Need on uskumatult hõlpsalt sulandunud filmi, mida teatavasti iseloomustab dünaamika. Ilus!

Paistab küll, et film on tehtud ilma käsikirjata või on siis algsest kavatsusest vähe järele jäänud. Blinovgi nimetab ennast ainult autoriks, igatahes ei rõhutata stsenaristi rolli. Ent lugu ei ole kadunud (nagu see ei kadunud ka Griffithil ja teistel verstapostidel): me näeme asjatamist rakettidega sarnanevate meremiinidest taieste näituste ülespanekul; rohked kõrvalepõiked ja ootamatud pöörakud on helimontaa?iga põhjendatud. Ja muidugi liiguvad meie mõtted plahvatuse ja/või kosmose suunas. Kosmoseraketi starti me finaalis näemegi. Kas niisugune on Mati Karmini tähelend? Igatahes on mõnusat skulptorit veenvalt eksponeeritud, mees on ise paras meremiin ? mine tea, kunas eksploseerub.

?Kogujas? leidub lõikavat satiiri: ühel miinitaieste näituse avamisel summutab helitaust oraatorite kõned, näeme ainult suude tühja maigutamist, väärikast ?ampanjaüritusest saab karikatuur. Paras rikastele! Õige kunstnik on alati revolutsionäär, nagu seda olid ka kolm pealkirjas mainitud isikut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht