Karmuse haprast seisundist

ANNIKA ÜPRUS

Dokumentaalfilm „Karmil pinnal“ (Exitfilm, Eesti 2015, 74 min). Režissöör-stsenarist Toomas Järvet, operaator Max Golomidov, helilooja Abraham’s Cafe, produtsent Eero Talvistu. Esilinastus 8. oktoobril kinos Artis.

Filmi peategelane Maher tantsib end vabaks ka Ramallah’ peaväljakul. Max Golomidov

Filmi peategelane Maher tantsib end vabaks ka Ramallah’ peaväljakul. Max Golomidov

„Karmil pinnal“ on dokumentaalfilm Palestiina endisest poliitvangist Maherist, kelle kireks on moderntants, mis ei sobi kokku konservatiivse islami kultuuri ja ühiskonna ootustega. Lisades põhjamaiselt karge vaatenurgaga filmi elamusele kaasaegse tantsu filtri, avanevad järgnevad mõtterajad.
Filmi esilinastuse elev meeleolu sarnanes esietenduse omaga, ainult et filmi autori roll on lavastuse looja omast mõneti äraspidine. Olukord ongi teistsugune, sest film on valmis, fikseeritud algusest lõpuni. Selleks on kulunud neli pikka aastat, mille sisse jäi filmi autori Toomas Järveti enda sõnul ka õnnelik lõppeesmärgi muutus filmi sisus. Elavate etenduskunstide maailmas on esietendus teatud mõttes alles algus, kõige hapram hetk. Sageli hakkab lavastus päris elu elama alles siis, kui vaataja on saalis – siis kui tekib teatrikunsti ime sünni võimalus. Filmi puhul on sellele tõehetkele vaatajaga eelnenud filmitegija pikk palverännak iseendaga, mille käigus on kõik kahtlused maha lihvitud. Loomulikult on ka tantsulavastuse looja teinud oma valikud, aga etenduse esitamise ajal tekib teine reaalsus, mis filmi puhul võib olla tõenäoliselt kaadrite valiku vahele peidetud koodis. Teatris kulub esietenduse puhul tegijate kogu tähelepanu selle teostamise hetkele, mistõttu võib olla seda väga keeruline nii enne kui ka pärast selle toimumist sõnadega väljendada, pigem eeldades, et vaataja leiab ise võtme lavastuse lugemiseks. Ka dokumentaalfilmi puhul on esilinastusel samasugust rabedust – kuidas hingab saalitäis vaatajaid – kas autori valitud kaadrite rütmis või mitte, kas film jääb pärast seda kokkupuudet virtuaalsesse riiulisse või hakkab rahva seas ringlema.
„Karmil pinnal“ peibutab kahe ereda märgiga: Palestiina ja moderntants. Kellel meist ei oleks oma kujutuspilt emmast-kummast või mõlemast? Kui palju me aga tegelikult teame? Sellest, mis jääb Palestiina, Iisraeli ja uudispealkirjade vahele. Sellest, mismoodi inimesed end seal tunnevad ning, veelgi enam, kuidas nad tajuvad ümbritsevat maailma väljaspool oma sissepoole suunatud okkalist reaalsust. Praegusel ajahetkel tundub meile sageli, et teame kõigest kõike, ja päriselt võib-olla eimiskit. Milliseid allikaid usaldada ajastul, mil pole enam lihtsalt riiulis tolmunud teatmikku, kus kirjas, kuidas asjad tegelikult on, ning probleemi mõistmiseks peaks süüvima teemasse pikemalt ja mitmetahulisemalt. Ajastul, mil süvenemine tundub olevat suurim proovikivi, nagu on iseenda valjude sisemonoloogide taustal teiste kuulmine ja kuulaminegi. Need teemad on väga tuttavad kaasaegse tantsu valdkonnale. „Karmil pinnal“ viib vaataja vaikselt seisundisse, milles kõik muu märkamatult kaob ja ollakse äkki süüvinud filmi peategelase Maheri ellu täpselt samamoodi nähtamatult nagu filmi autor Toomas Järvet. Hoolimata põhjamaisest minimalismist on filmi karakterid nii värvikad, et lihtne on libiseda kujutlusse, justkui vaataks mängufilmi, aga ei – ekraanil on päris inimesed oma küsimuste ja katsumuste ja sihikindla püüdlusega selle poole, mida peetakse kõige olulisemaks. Viimase aja sündmuste põhjal tekitab film küsimuse: kuidas on meie mälust viimase paarikümne aasta jooksul haihtunud teadmine selle kohta, mis tunne on püüelda millegi enama poole pideva ohusurve all püsiva ebaõigluse keskkonnas? Nii seda, nii nagu ka paljusid teisi kriitilisi teemasid ei käsitleta selles filmis aga näpuga näidates, vaid pigem vihjete jadana. Ebaloogilisena tunduvate linnaliikluse hetkepiltide või lühikese, aga sümboolse oliivipuude istutamise episoodi kaudu.
Film liigub Maheriga kaasa. Osalt argipäevas, osalt unistuste maailmas. Kõige värvikamad, ja ka kõige inimlikumad on tema kohtumised pereliikmetega. Teiste ootuste ja oma soovide kokkupõrge. Olukorras, kus nii kultuurilis-usulise eripära kui tõenäoliselt ka ebastabiilsuse ja hirmu õhkkonna tõttu saab kinni hoida vaid kõige lihtsamast. Otsi töö, võta naine, ela korralikult! Ela päevast päeva, hommikust õhtusse nii nagu teised. Aga mis siis, kui sellest ei piisa? Sellest ei tohikski piisata. Maher on leidnud meediumi, mis annab võimaluse väljendada enamat. Selleks on kaasaegse tantsu keel.
Milline on meie ettekujutus moderntantsust? Pulseerivad lihased, kuuldav hingamisrütm, argisem toimumispaik, toorem ja ehedam liikumise ilu, mis on käegakatsutavamad kui balletilaval. Kuigi Järvet ei räägi oma filmis otseselt kaasaegsest tantsust, kohtab siin kõike eelnevat, mis justkui kinnitab modern-
tantsu romantilist müüti. Samas võib märgata huvitavat pahupidisust: kui moderntantsu ajaloost meenuvad oma ettekirjutatud rollist välja murdvad naised, siis filmis on selleks meesterahvas. Vabatahtlikuna Palestiinas tantsu õpetamas käinud noorte sõnul pole Palestiinas võimalik õppida ei balletti ega kaasaegset tantsu, selleks tuleks minna Iisraeli poolele, mis aga on ilmselgelt sisemine allaandmine. Võib-olla sellest on ka kantud Maheri kirg tegeleda tantsuga omal käel, vastu teiste kõhklusi, uskudes pimesi iseendasse. Võib-olla on siin ka teatud annus üleromantiseerimist, midagi, mida võiksime mäletada lähiminevikust, milline oli usk meie endi ettekujutusse läänemaailma vabadusest. Kas meil on see midagi, mille poole Maher püüdleb ja kas me mõistame selle väärtust nüüd?
Visuaalantropoloogia taustaga Järvet on valinud oma filmi visuaalseks uurimisobjektiks tantsija, mis võib-olla isegi liiga ilmselge valik. Üldplaanis pole oluline, kas Maheri kirglikuks väljendusvahendiks on tants või midagi muud, sest see viis, kuidas Järvet avab tema loo, paneb pigem mõtlema, et a man’s gotta do what a man’s gotta do – mees teeb, mis mees peab. Oma sisetunde järgimisega kaasnevad probleemid on ikka samad: üksi tuleb oma tuuleveskitega võidelda, ja mille nimel – et jagada oma veendumust uskmatutega. Ja mis kõige valusam: oma lähedastele järelejätmatult kinnitada, neid veenda, et see, mis teed, on sinu jaoks õige. Võideldes arusaamaga, et lihtsad inimesed ei pruugi su kunstist aru saada. Mis siis, kui ei peagi aru saama tavapärasel moel, kui piisaks vaid valmisolekust olla uudishimulik? Seda proovikivi kohtame ka meie kaasaegses etenduskunstis, üleüldises vabaduse kontekstis.
Kas ma tean pärast selle filmi vaatamist rohkem Palestiinast või moderntantsust? Ei ole kindel, aga ajendatuna Maheri monoloogist filmi lõpus, tean, et ma ei taha oodata, oodata ootamist, vaid tahan elada ja rühkida selle poole, mida ma ise oluliseks pean, tingimustest sõltumata. See, mis meil on, seda on rohkem, kui me ise aimata oskame.
Kuuldavasti ei lähe see film riiulisse, vaid on välja valitud osalema maailma ühe esinduslikuma dokfilmifestivali IFDA võistlusprogrammis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar