Kantri dimensioonid

Donald Tomberg

Kinos Sõprus linastub eelmise aasta vaadatuim Ameerika indie-film „Paljad luud”, mis toob vaataja ette Ameerika, mida Hollywoodi filmides naljalt ei näe. Oma hoobi saab ka patriotism.        Mängufilm „Paljad luud” („Winter’s Bone”, USA 2010, 100 min), režissöör Debra Granik, stsenaristid Anne Roselini ja Debra Granik, operaator Michael McDonough, muusika Dicon Hinchliffe, montaaž Affonso Gonçalves. Osades Jennifer Lawrence, John Hawkes, Kevin Breznahan jt. Linastub kinos Sõprus.  Kinokülastaja peaks olema rahul, Sõpruses saab  näha möödunud aasta Ameerika vaadatuimat indie-filmi „Paljad luud”, mida on üksmeelselt hinnatud tipptööks ning ka väärikalt auhinnatud: grand prix ja parima stsenaariumi auhind „Sundance’i” filmifestivalilt ning parima filmi tiitel Gothami festivalilt. Režissöör Debra Granikiga on seotud suured ootused, „Paljad luud” on tal alles teine film (esimene oli „Luuni välja”, 2004), peaosatäitja Jennifer Lawrence kandideerib oma rolliga aga parima naisnäitleja  Kuldgloobusele. Tõdegem, et ootused ja tiitlid on põhjendatud, tegemist on möödunud aasta ühe parema filmiga.  

Pingeline õhustik 

„Paljastes luudes” on vaataja ees Kesk-Ameerika maakolgas, „teine Ameerika”, kus kantri ei tähenda rõõmsat bandžoviisi, vaid bluusilikku vaeva. 17aastase Ree isa istub vangis, tüdruk  peab maja pidama ning hoolitsema haige ema, väikese õe ja venna eest. Elu on karm, aga veel karmimaks läheb. Ree saab teate, et isa on kautsjoni vastu vabaduses, tagatiseks on Ree kodumaja ja mets, isa aga hoiab kohtu eest kõrvale. Ainus võimalus kodu päästa, on isa leida. Ree hakkab isa jälgi ajama, aga see pole just tervislik ettevõtmine. sealsel kogukonnal on omad julmad seadused ja peaaegu kõigil ka kriminaalne taust. 

Eelkõige vesternitest on tuttav motiiv, kui vaataja saab tegevusse sisse elada kangelaste grupi komplekteerimise kaudu. Nõnda sissejuhatusena antakse siis ka iseloomustus igale olulisele tegelasele (variatsioonid Kurosawa „Seitsme samurai” järgi). Tuleb märkida, et „Paljastes  luudes” juhatatakse tegevust edasi omamoodi. Ree käib isa järele pärides ukselt uksele ja nõnda joonistub vaatajate ees välja kogukond, paraku mitte kangelaste, vaid julmade persoonide ja üha võimenduva ohuõhustiku kaudu. Ühemõtteliselt antakse tüdrukule mõista, et on küsimusi, mida on targem mitte esitada. Graniki režii on täpne ja filmi aeglane rütm haarab vaataja märkamatult kaasa. „Paljad luud” on mitmekülgselt tugev, eriti mõjuv  on aga selle õhustik. Film areneb nii tegevuselt kui õhustikult spiraalina, keerdudes kogukonna hämarates sisesuhetes üha sügavamale.       

Eraldi võiks kirjeldada kahte stseeni. Ree kohtub oma onuga, et isa järele pärida. Granik kasutab siin suuri plaane, tegelased on aga kaadris kuidagi külitsi, murtult profiilis, nõnda, et näod jäävad osaliselt varju. Suured  plaanid on mõningate seebiseriaalide leib (nt „Vaprad ja ilusad”) põhjusel, et nõnda saab tunded vaatajale lihtsakoeliselt võimalikult lähedale tuua. Antud stseenis tuuakse aga suurte plaanide ja terava helitaustaga võimendatult vaatajale äkiliselt lähedale oht, ähvardav varjatus. Karm ja kale on õhustik olnud juba filmi algusest, kuid nüüd toob Granik äkiliselt esile aluskihi, pahaendelisuses isegi irratsionaalsena mõjuva maailma. Ühel pool on Ree isiklik elu  ja võitlus kodu pärast, teisel pool kogukonna hämarad sisesuhted. Sellest stseenist edasi pahaendelisus ainult kasvab. Eri tasandid on sünteesitud ja dominant kindlalt paigas. Teine stseen, mis ohuõhustikus aga justkui uut spiraalikeerdu märgib, on filmi keskel. Isa jälgi ajades üritab Ree jutule saada klanni kõige karmima ja ohtlikuma taadiga, kes samuti on tema sugulane. Maneežis käib loomakauplemine, Ree tuleb sinna taati otsima, viimane  aga teab tema plaane ja väldib tüdrukut, kiirustades oksjonilt talli. Ree jälitab teda, jookseb suures tallis metallist vaheplatvormidel ja hüüab meest. Taat kiirustab aedikute vahel eemale, valgus taamal akendes sulab pahaendeliselt teravaks kalgiks helgiks, loomad (selles stseenis lausa eraldi fookuses) hakkavad üksmeelselt valjult ammuma ja Ree hüüab, aga tulutult.

Seegi stseen on kihiline. Ühelt poolt on tegevus ju realistlik, usutav on seegi,  et loomad ehmudes karjana koos ammuma hakkavad. Teiselt poolt viskab visuaal müstilist helki ning Ree hüüdmine ja loomade ammumine loovad ekvivalentsussuhte, mõlemad hüüdmised jäävad tummaks – inimese saatus ei pruugi olla looma omast parem.         

Milleks nii pikalt õhustikust? Aga sellepärast, et Granikil õnnestub arenevana tõepoolest sünteesida eri tasandid. „Paljad luud” on psühholoogiliselt täpne ja veenev, selle kõrval aga väreleb irratsionaalne pool, difuusne oht, midagi, mis võiks sobida pigem müstika või isegi õudusfilmide kilda, mis siin kuulub aga kujutatava juurde justkui objektiivselt.         

Ähvardav vaikimine       

Traditsiooniliste põnevusfilmide puhul on kriminaalne plaan selgelt eristatav teistest ning kannab üht jälgitavat liini. On seadus ja vastuolu sellega. „Paljastes luudes” sulandub kriminaalsus aga elu osaks, ähvardavaks vaikimiseks.  Pea kõiki kogukonna liikmeid on põhjust karta, hoolimata sellest, kas tegemist on veresugulastega või mitte. (Seesugust hirmu progressiooni „Paljates luudes” ka esitletakse). Siin külas on seaduseks kriminaalsest taustast läbi imbunud klanni sisemine kood ning väljapääsu sellest ei ole, ainus, mida teha saab, on distantsi hoida ja omakorda vaikida. Ree aga, selleks, et kodu päästa, peab just vaikimisest läbi murdma. Vaikus on kõnealuses filmis seotud ohu ja ähvardusega,  aga ka ohvri staatusega. On küsimusi, mida on targem mitte esitada. On vaikimise ringkaitse, mille all pulbitseb ähvardus. On ka vaikimist, mis on lootusetu. Ree ema on haige. Me ei saagi teada, mis temaga juhtus, aga kogu filmi jooksul ei lausu ta ühtegi sõna. Filmis on episood, kus Ree palub, et ema temaga räägiks, nõu annaks. Aga ema ei saa rääkida. (Või on ta hoopis rääkimisest loobunud?)       

Ähvardav ja hämar pool laieneb tunnetuslikult ka maastikule. Võib öelda, et ka loodus on Graniki filmis omamoodi personifitseeritud. Mets raamib maakolka majapidamisi, peidab ja varjab neid. Siin, kõrvaliste pilkude eest varjul, saab teha valgustkartvaid tehinguid, ehitada näiteks narkolabori. Mets eraldab kolka  ka muust maailmast, aga jääb ise seejuures piiritlematuks. Kui seostada filmi muinasjuttudega, on mets koht, kuhu on targem mitte minna, sest pärast ei pruugi välja saada. Ning sinna metsa on „maetud” oma Ameerika. Mets on ähvardav nagu ka teod, mida tema varjus tehakse. Loodus ei paku lohutust ega puhkust, ka loodus vaikib pahaendeliselt ja tunnistab toimuvat ükskõikselt. Vaikus ümbritseb Reed mitmest küljest.     

Loodus harmoneerub kaledalt tegelastega  ning kliima vastab omakorda inimsuhete temperatuurile. Tegevus toimub hilissügisel ja kuigi enamasti on ilm päikeseline, on kolkas ometi tajutavalt külm. Samamoodi on külmad inimsuhted, soojemad tunded on igaüks kohustuslikus korras sisemusse peitnud.     

Tegelaste galerii on seejuures juba omaette  vaatamist väärt. Jennifer Lawrence teeb Ree osatäitjana tõesti suurepärase rolli. Ree on karm ellujääja, samas on tüdrukus tundlikkust, mida ei saa peita. Ree kõrval on aga ühiskond, mis poleks nagu kuulnudki, et suur depressioon on juba minevik. Elu on kõigile tuimuse näkku kündnud, variatsioonid on vaid kaleduse astmes. Näeme naisi, kes väänavad käsi ega jää vägivallas meestele alla, kõige ohtlikum mees on aga vanaisa eas.     

„Paljastes luudes” on vaataja ees Ameerika, mida Hollywoodi filmides naljalt ei näe. Oma hoobi saab ka patriotism. Ree tahaks minna sõjaväkke. Ainsaks põhjuseks see, et nekrutitele on ette nähtud 40 000 dollarit. Selle rahaga saaks kodu päästetud. Kõrval teevad rividrilli mitmekordselt ülekaalulised tuimad näitsikud.     

Loomad ja inimesed     

Oma helgemad hetked on „Paljastes luudeski”, kuid need on ümbritsetud ühtlase külmusega. Nii korjavad lapsed üles kodutu kutsika, filmi lõpus toob aga onu Reele ja lastele kaks tibupoega,  et need üles kasvatataks. Samas näeme sedagi, kuidas Ree õpetab lapsi oravaid küttima, ning seejärel loomad nülitakse. Otsekui kontrastina nülgimisele näeb aga Ree ühes teises episoodis und: langetatakse metsa, väike orav võbiseb hirmunult puu tüvel, saag undab, küllap võetakse maha looma elupaik. Nõnda, kihilise suhtena, kord üht, siis teist poolt ette keerates, on loomad filmis seotud inimestega. Loomad kannavad õrna lootust ja loomad ka  tapetakse. Ühtlasi selgub, et inimenegi pole loomast enamat. Tunded tuleb külmades klannisuhetes sügavale sisemusse peita, nende väljendamine näitaks nõrkust. Tunded on olemas, aga tunded on mõistetud tummaks, nii nagu loomad ei saa (ei tohi) ka inimesed neid väljendada ning inimesedki on vajadusel vaid nülitavad.   

Finaalis jõuab „Paljad luud” kaheplaanilise tõdemuseni. Ühelt poolt on Ree püsinud piisavalt karm ja vankumatu, teiselt poolt on vaataja ees mõtteline kurioosum, saab selgeks, et just kaastunne võib inimesele eluohtlikuks osutuda. Onu ja Ree saavad filmi käigus üksteisega isegi lähedasteks, onule oleks aga parem, kui ta kaastunde välistaks. Selles külas ei kingita midagi. Tunnete eest tuleb maksta. Filmi lõpus plännib pisike tüdruk lahtistel  keeltel bandžot. Mõtle, mida tahad, variandid on võimalikud. Kas „oli, mis oli, elu läheb edasi” või hoopis „siinkandis on tulevik määratud”. Või hoopis „see ongi teise Ameerika kantri”? Jah, küllap toimivad need plaanid siin koos ja võrdsena. 

Ometi ei sa öelda, et „Paljastes luudes” ühtki valguskiirt ei vilgu. Ree peab vastutama  ema, kodu ja laste eest. Lastel on aga veel oma maailm, nad on kaledusest priid ja just laste eest hoolitsemine annab Ree elule mõtte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming