Kandes edasi tõrvikutuld

AARNE RUBEN

National Geographic esitleb: ?Tundmatu Vietnami sõda?, USA, 2002. Kaasajal jõuab telepilt väga kiiresti kaableid ja raadiolaineid mööda paljude televaatajateni. Päris tulejoonele pole fotoreporteritel enam palju asja: pigem antakse neile kaasa kogenud ohvitser, kes peab parasjagu lahingutegevuses vaheaega või täidab kokkuleppeliselt pressiohvitseri ülesandeid. Näiteks Eesti armees on väga paljud ohvitserid tegelikult ?pressiohvitserid?, sest enamasti ei keela nad ajakirjanikele asjalikke kommentaare, mõistlikkuse piires muidugi.

USA sõdib põhiliselt Kolmanda Maailma riikidega, kel puudub tehnoloogia, mis suudaks pilti ülemaailmses võrgus hetkega levitada. Nii näiteks jäi viimasest Iraagi sõjast meelde vaid kolm Iraagi televisiooni meediasündmust: vangivõetud ameeriklaste intervjueerimine, laipade näitamine ja reportaaþ vanamehest, kes automaatrelvaga tulistas alla USA kopteri. Kaks esimest tekitasid Ameerika hellitatud üldsuses pahameeletormi, viidati Genfi konventsioonile ja inimõigustele. Kuid Ameerika telejaamad võisid küll näidata vastaspoole vange: nimelt demonstreeriti telepildis tuhandete iraaklaste allaandmist. Jänkid tegid järelduse: kui iraaklane annab ennast vangi, siis on see igati loomulik asi, nende omade näitamine on aga rahvuslik solvang. Pealegi on tuhanded ainult statistika, kui aga reporter kaameraga heitunud USA kaprali nina alla ronib ja kuuleb vastust ?mina ei tulistanud mitte kedagi?, siis annab see põhjust islamimaailmal vähemalt südamest naerda.

?Tundmatu Vietnami sõda? annab meile elava kujutluspildi endise briti lahingureporteri Tim Page?i rännakutest Põhja-Vietnamis, kus ta üritab leida oma kolleege-fotograafe, kes kord samuti sõjasündmustest pilti tegid, ainult et teisel pool rindejoont. Selline on näiteks härra Drang, kelle pildid Quang Tri lahingust 1972. aastal ilmusid ajakirjade Life ja Time kaanel. Ta oli ainus fotograaf, kes selles lahingus sattus Tsitadelli ja seepärast olid ta fotod ka haruldased. Kuid nagu sotsmaades kombeks, ei saanud ta kopsakat honorari endale, see tuli enamasti annetada Rahufondi või teistesse analoogilistesse fondidesse.

Niisiis toimis sotsialistlikus ühiskonnas põhimõte: anna raha heaga ära ja me nimetame sind akadeemikuks, rahvakunstnikuks, teeneliseks veteraniks. Pioneerid hakkavad sinu ees marssima, kandes edasi tõrvikutuld, sind kantakse lausa kätel. Kannad aga ikka puukingi, sõidad Pobedaga ja pugid eripuhvetis häbelikult oma kalamarja, sest kuni sa banaanini jõuad, võivad akna taga seisatuda ja näpuga näitama asuda lihtsad kodanikud.

Nagu filmi tekstist selgub, tahtis Vietnami DV iga hinna eest näidata, et kuigi nende riik on noor, suudavad nemadki ära võtta Lõuna-Vietnami tähtsa sõjalise asula (Quang Trid rünnati neljast suunast ja väga ägedalt), et nende ühiskonnakord on põhimõtteliselt võimeline tootma niihästi vapraid sõdureid kui ka teenelisi rahvakunstnikke.

Ameerika Ühendriikides jätkusid kogu Vietnami sõja aja meediadiskussioonid sõja olemuse üle. Demokraatidel ja vabariiklastel olid erinevad seisukohad, kusjuures oli iseloomulik, et sõjavastased seisukohad tembeldati kiiresti ebapatriootlikeks. Kõige huvitavamat toona väljaöeldust nimetati ?doominoteooriaks?.

Mis siis on doominoteooria? USA president Dwight D. Eisenhower sedastas, et kui kommunism imbub Põhja-Vietnamist lõunasse, siis langevad varsti teisedki algelised agraarmaad: Laos, Kambodþa, Birma, Indoneesia, Tai. Lükkad ühe doominobloki pikali, siis kukuvad ka kõik teised. Sellest regioonist hüppab kommunism üle Vaikse ookeani ja ründab näiteks Kuubat. Varsti on kogu maailm kommunistide käpa all. See teooria sai konservatiivses ajakirjanduses suurmoeks.

Praegugi toimub midagi doominoteooriaga analoogilist. Levisid ju vahepeal kuuldused, et lisaks Iraagile ja Afganistanile võib USA ?karmilt hoiatada? ka Süüriat ja Iraani. Need riigid tõmbusid tagasi ja nii jäid hoiatused ära.

Ameerika Ühendriigid on suur maa, seal leidub igasuguseid vaateid alates liberaalseimaist ja lõpetades neonatslikega ? nõnda arvab ka Hellar Grabbi. Ja meediadiskussioon Vietnami sõja üle jätkub tänaseni. Kuid nüüd on sellel juures juba täielikult romantiline maik: tegeldakse ilusate legendidega. Üks kõige huvitavamaid ja n.-ö. igatsevamaid on seotud Ia Drangi 1965. aasta lahinguga, mille Mel Gibsoni peaosatäitmisega mängufilm tegi omal kombel surematuks. Nõnda siis vaatavadki jänkid igatsevalt Vaikse ookeani poole, õhkavad ja ütlevad: the lost platoon! Tõepoolest, kuhu kõik need mehed jäid? Nende kondid on sügaval Vietnami ürgmetsas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming