Kallistage oma lapsi

KRISTIINA DAVIDJANTS

Kuulsate vanemate laps olla on üks paras taak. Lapsena kohtlevad suured teda veidi teisiti kui eakaaslasi ja täiskasvanuna jälitab vanemate vari teda ikka vaata et hauani. Kui aga otsustatakse valida veel sama ala, mis vanematele kuulsuse tõi, siis on asi muidugi eriti hull: tee mis sa teed, alati jäädakse intervjuudes küsima, mida tegi sinu isa või arvab sinu ema ning kas su enda teoses aimdub äkki mõni lapsepõlvetrauma.
Asia Argento pole siinkohal mingi erand. Itaalia giallo-žanri meistri Dario Argento ja näitlejanna Daria Nicolodi tütrena on tal nooruses tulnud ilmselt omad pained läbi elada ning, lavastanud nüüd kolmanda täispika mängufilmi „Mõistke mind”, pole ime, et neid, kes režissöör Asia ja filmi peategelase Aria vahel – mis on muuseas Argento üks eesnimedest – vaevu mingit vahet näevad, pole just vähe.
Aria (Giulia Salerno) on üheksa-aastane tüdruk, kes elab koos vanemate ja kahe poolõega suures korteris. Vanemad on korraga nii traagilised kui naeruväärsed. Isa (Gabriel Garko) on blondeeritud filmistaar ning näeb välja justkui midagi Robert Redfordi ja Helmut Bergeri vahepealset. Ta on superebausklik, viskab soola üle õla, kardab peeglikilde ja seda, et teda ei võeta kunagi tõsiselt, s.t et ta ei saa kunagi arthouse-filmirolli säärases filmis „kus on palju dialoogi”. Ema (Charlotte Gainsbourg) on ilmselt seda sorti naine, kelle kohta vähemalt mingil tasandil kehtib ütlus, et ta ei tohiks lapsi saada. Eduka kontsertpianistina oskab naine asju aplombiga alustada ja lõpetada, kuid sellega, mis jääb keskele, ta oma eraelus hakkama ei saa. Aria poolõed vanemate eelmistest suhetest on tüdrukule kõike muud kui toeks. Isa tütar, alati roosasse riietuv buliimikust Lucrezia (Carolina Poccioni) näeb Arias konkurenti ja ema tütart Donatinat (Anna Lou Castoldi) noorem õde lihtsalt eriti ei huvita. Õige pea on Aria vanemad kohutavate solvangute saatel lahku läinud ning noorim laps jääb kahe kodu vahel solgutamise objektiks. Küll käib ta närvidele emale, kes on pärast lahutust otsustanud armuda järjest kõikidesse kohatud meestesse, küll ajab ta hulluks isa, kes hakkab õudusest karjuma, kui Aria otsustab tema koju tuua oma uue parima sõbra, musta kassi nimega Dac. Koolis on ta õpetajate lemmik, klassikaaslastele aga arusaamatu tegelane. Tal on küll südamesõbranna, kellega blondi, Aria isa meenutava koolivenna poole õhata, kuid ka see suhe hakkab mingil hetkel mõranema. No mida sa hing teed, kui keegi ei mõista sind ja ka sina ise ei mõista ei oma vanemaid ega eakaaslasi?
„Mõistke mind” on traagiline lugu, aga sealjuures musta huumorit täis. Aria absoluutselt ebaadekvaatsete ja grotesksete vanemate õige koht oleks küll ilmselt mõnes närvikliinikus, kuid üks lapsepõlve positiivsetest külgedest on oskus võtta väga paljut mänguliselt, eriti kui ollakse kogenematud ega osata igatseda midagi paremat oma igapäevasest reaalsusest. Leitakse ikka mingi lõbustav tegevus, kas või säärane tänaseks välja surnud kunst nagu telefonitsi tehtud lollitamiskõned. Kui vanemad su tänavale ajavad, käid ringi, mõeldes ja öeldes, kui õnnelik sa oled, sest teistel lastel ei lubata öösel mööda linna kolada. Elu on keeruline, kuid on siiski ka palju huvitavat ja iga vanemate osutatud poolehoiumärk, kui napp see ka poleks, teeb lapse pööraselt õnnelikuks. Ka filmi visuaalne pool on helge ja päikesepaisteline, veidi hägune nagu vana polaroidfoto. Kaheksakümnendate hõngu hõljub tasaselt üle kogu filmi, kuid too hõng pole pealetükkiv nagu mõnede stiliseeritud retrofilmide puhul vahest olema kipub. Filmi heliriba on resonantsis kõigi muude komponentidega, Il Y A Volkswagensi „Kill Myself” võngub ühes taktis Asia Argento enda loodud muusikaga, meeleolu on sobilik, olek närviline. Täiskasvanute kostüümid on elegantsed, lapsed kirjud nagu lapsed ikka. Kuigi kõik näitlejad võtavad oma tööd tõsiselt, on Aria osatäitja Giulia Salerno ja ema mängiv Charlotte Gainsbourg peajagu teistest üle. Gainsbourg’i puhul on muidugi huvitav see, kui oluline on ajastus. Tema roll nümfomaanlike kalduvustega emana, kes elab oma meeste kaudu, tekitab Lars von Trieri äsjase „Nümfomaani” („Nymphomaniac”, 2013) tõttu „Mõistke mind” tegelaskujule lisakihi. Rolli minevik ei lase näitlejat järgmises rollis kohe lahti.
Asia Argento on mitmel pool kinnitanud, et see film on isiklik, kuid mitte autobiograafiline. „Kui ma oleksin tahtnud teha filmi oma vanematest, oleksin teinud dokumentaalfilmi või kirjutanud raamatu,” on ta öelnud ühes intervjuus, tsiteerides Fellini ütlust, et kunst kui säärane on oma olemuselt autobiograafiline, nii nagu pärl olla pärlikarbi elulugu. Ometigi on Asia/Aria elus palju sarnast: mõlemal on kuulsad vanemad ja ilmselt ka samad traumad. Argento vanemad vahistati samuti kaheksakümnendatel narkootikumide omamise pärast, nagu juhtub filmis Aria vanematega, ning Aria õdesid puudutav perekondlik seis on identne Asia omaga. Isegi üks stseenidest, kus tüdrukud oma ulakusi teevad, on filmitud samas majas, kus režissöör saatis omal ajal võõraste kirjadega korda samalaadseid huligaansusi, nagu näeme filmis. Võib küsida, kas teadlikkus režissööri autobiograafilistest sugemetest mingis teoses on oluline tolle mõistmiseks ja kogemiseks. On sel mingi lisaväärtus peale klatšielemendi, juhul kui ta vanemad on laiemale ringile huvi pakkuvad kuulsused? Ei, see pole kindlasti mingi tingimus mõistmiseks või hinnangu andmiseks, kuid pakub vähemalt inimlikul tasandil teraapiavormina huvi.
Film on tiine minevikuvihjetest, mälestusest, tsitaatidest ja parafraasidest. Filmi „Mõistke mind” originaalpealkiri „Incompresa” on laen ühelt samateemaliselt itaalia nootefilmilt „Incompreso” (Luigi Comencini, 1967). Kuigi Asia Argento on filmi kõige suurema mõjutajana nimetanud Truffaut’d ja tema loodud Antoine Doineli tegelaskuju, aimdub taustal muidki mõjutajaid. Näiteks meenutab Aria väga Dario Argento nimitegelast filmist „Suspiria” (1977), väikest tüdrukut õudusfilmist, mis rääkis jubedatest tegudest tüdrukute internaatkoolis. Aria kodu värvid tuletavad meelde „Suspiria” dekoratsioone, Asia Argento enda komponeeritud  ja pärast professionaalide sisse mängitud muusikalised motiivid toovad meelde tema isa Dario koostöö ansambliga Goblin, seda nii sisuliselt kui vormiliselt. Asia Argento olevat oma sõnul dramaturgilise struktuuri varastanud Ingmar Bergmanilt, võimalik, et tõesti. Küll aga leiab filmihuviline siin muudki äratundmiseks. Stseen, kus tige ema vaatab Aria helmutbergerlikku isa televiisorist ja sisistab taustheliks solvanguid, on lõbus juba ainult selle poolest, et ekraanil plingib vana Tinto Brassi film „Senso ‘45” (2002), kus Gabriel Garko kehastab hurmavat natsi nimega Helmut Schultz. Üks filmi võtmestseenidest, Aria korraldatud pidu, toob silme ette Jean Vigo ja tema anarhistliku teose „Null käitumise eest” („Zéro de conduite”, 1933), kuigi stsenaariumist lähtuvalt on Argentol selle stseeni põhipaatos kahjuks kusagil mujal kui originaalis.
Filmi žanrimääratluseks on välismaises pressis mitmes kohas olnud coming of age, s.t film suurekssaamisest. Ma pole päris kindel, et see on suurekssaamise film, pigem on see film väikeolemisest. Argento ise ütleb, et koos kaasstsenarist Barbara Albertiga, kelle loomingulisse pagasisse kuulub muu hulgas Liliana Cavani „Öine portjee” („Il portiere di notte”, 1974), käsikirja kallal töötades võtsid mõlemad suuna, et see film ei ole mitte lastest, vaid lastele. „Me pöördume tarkade laste poole, sääraste, kes pole ajupestud mobiiltelefonide, videomängude ja suhtlusmeedia poolt”. Jah, miks mitte, igatahes võiksid Aria lõppsõnad selle kohta, et rääkis oma õnnetust elust mitte haletsuse äratamiseks, vaid selleks, et inimesed käituksid veidi kenamini, olla adresseeritud tõesti nii lastele kui täiskasvanutele. „Kallistage iga kord koju tulles oma lapsi” – see paavst Johannes XXIII tsitaat on Asia Argento sõnul tema filmi peamine sõnum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming