Kalligraafiline tuul

PEETER LAURITS

Dokumentaalfilm „Tuulte tahutud maa“ (WildKino, Eesti-Saksamaa 2018, 63 min). Režissöör Joosep Matjus, stsenaristid Joosep Matjus, Atte Henriksson ja Jan Henriksson, operaatorid Joosep Matjus ja Atte Henriksson, produtsendid Riho Västrik, Katri Rannastu ja Atte Henriksson.

Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa“ on väga visuaalne film, mulle kui kunstni­kule on magus nauding seda vaadata ja sellest mõtelda. Tuulte tahutud on iseenesest ootamatu metafoor, sest tahumine viitab löökidega modelleerimisele, tuule toime oleks nagu teistsugune – voolav ja vooliv pigem. Filmis on tuul väga suurelt esiplaanile toodud, siin on terveid episoode pühendatud tuulele tema paljudes avaldumisvormides, õhuvirvendusest ja tormihoost kuni täiesti eepilise pilvede keetmiseni. Ja ennäe, lahtiste jäälahmakate mustrite abil eksponeeritakse koduvalt ka tuult kui just nimelt tahujat. Mitmes kaadris tekkis mul tugev seos Kristjan Raua söejoonistustega. Filmis endas tahumise jälgi ei näe, see on pigem arhetüüpse üldistusjõuga kalligraafia, millega kõlbab Eesti saja aasta juubelit tähistada küll veel aastakümneid.

Operaatorid on Joosep Matjus, Atte Henriksson ja Janne Henriksson, droonioperaator Atte Henriksson, allveeoperaator Kaido Haagen, loodushelide operaator Veljo Runnel, operaatorite assistendid Johannes Broux ja Jonna Østbye. Ma lugesin siin kogu seltskonna üles, sest see on tähtis. Looduse filmimine on tänapäeval muutunud äärmiselt tehniliseks valdkonnaks, umbes nagu vormelisport, ainult et kui viimases lihvib suur tiim ühte konkreetset tehnilist sooritust, siis loodusfilmis tuleb erivõteteks leiutada, konstrueerida ja ümber ehitada väga erinevat võttetehnikat, abivahendeid ja liikuvaid varjeid. Enamasti kombineerides ülikallist hi-tech-inventari külapoest kättesaadavate materjalidega. Ning kasutada tuleb seda kõike nagu sulge või viiulit. Selles filmis on tulemus virtuoosne: monumentaalne ja kammerlik üheaegselt, visuaalselt tohutult tundlik. Tõtt öeldes ei saa ma väga hästi aru, mismoodi see seltskond kogu oma tehnilise kolossi ohjamise juures on suutnud sedavõrd intiimsesse loodusetunnetusse sukelduda ja see vaatajale hoomatavaks teha.

Võimsad abstraktsed arabeskid ja panoraamsed triivimised vahelduvad makrovõtete ja uskumatute lähiplaanidega, kiir- ja aegluup toovad rütmikasse sugestiivset vaheldust. Tänapäeva loodusfilmides juba tüütuks muutunud droonikaadrid mõjuvad väga orgaaniliselt, palju kasutatakse drooni triivima laskmist – jälle üks tuule ilmutus selles filmis. Halba ilma ei häbeneta, somp, tuisk ja sadu loovad iseloomuliku miljöö, nagu me Kurosawa filmegi mäletame vihmavalingute järgi. Värvimäärajale tahaks anda isikliku preemia, koloriidid on hõrgud ja toetavad sisulist plaani, ainult osa objektiivide kromaatilist aberratsiooni oleks võinud vähemaks filtreerida.

Lahtiste jäälahmakate mustrite abil eksponeeritakse koduvalt ka tuult kui just nimelt tahujat.

Kaader filmist

Loodusfilmides on tavaline, et keskendutakse ühele loomale või taimele ja näidatakse tema lugu. Suuresti juba tehnilistel põhjustel, sest mitut eri liiki looma samasse kaadrisse kokku luurata on jube keeruline. Joosep Matjus ja monteerija Katri Rannastu näitavad, et ka montaaži abil on võimalik põder, mink, libekala ja üks teine mink omavahel sotsiaalsesse konteksti viia.

Tehniline keerukus pole aga ühele liigile keskendumise ainus põhjus. Peamine on see, et inimliik on oma tajusüsteemid programmeerinud tervikuid lahti võtma ja piiritlema liikideks, isenditeks, asjadeks ja noomeniteks, et nendest saaks moodustada lauseid ja mõtteid. See on eritlev ja loendav suhe, mis laseb inimühiskondi toimida üliefektiivselt, aga looduse mitmekihilisuses jääb kiduraks. Sellepärast inimesed ümbritsevadki ennast selgelt piiritletud asjadega ja üritavad enda ja looduse vahele piiri tõmmata. Maale suvemaja rajades tasandatakse krunt, puud istutatakse korrapärasesse mustrisse ja õu ümbritsetakse aiaga. Sama toimub loodusfotodel, kus kujutatakse ühest või teisest liigist üksikut lindu, kes on taustast eraldatud ebateravuse või taeva taustale sättimisega ning on tsentreeritud või kuldlõikele seatud. See on inimlik vaatenurk, aga loodust peaks vaatama muul moel, sest looduses on asjad teisiti. Park ei ole mets. Park on „valitud seltskond“. Metsas aga on kõik eluvormid (ja neid on tohutult) omavahel läbisegi, eri suurusjärkudes ühte põimunud ja seotud väga mitmekesiste kommunikatsiooniviisidega. Metsa semiootiliste ühendkooride kõrval on meie internet tasapinnaline vari. Metsa mõistmiseks ja tajumiseks tuleb vaatepunkte mitmekordistada ja nihutada neid eritlevast iseendast väljapoole, nagu see film osavalt teeb. Alati tuleb suureks kasuks, kui loodusfotot või -filmi harrastades harjutatakse uusi nägemisviise ja väljutakse oma tavapärastest kontuuridest.

Tuulte tahutud maa“ juures meeldis mulle tohutult see, et vaeva on nähtud eri liikide suhete jälgimisega. Tuleb välja, et hea oskuse ja õnne korral saab küll eri liiki loomi samasse kaadrisse püüda ja nende suhet mõtestada. Kahe noore metskitse ja kolme kesiku kohtumist oli filmitud lausa kahest vaatepunktist korraga. Üldse oli eri eluvormide omavahelised suhted tõstetud üheks läbivatest teemadest, metsa ja merd näidati sotsiaalse keskkonnana. Tähelepanelikult vaadati ka neid tasandeid, mis inimese vaatepiirist enamasti välja jäävad – põdra ripsmeid, ämblikulaste mikromaailma ja veealuseid. Ajal, mil inimesed veel metsas või metsaga külitsi elasid, ei olnud loodus kui suhetevõrgustik kellelegi mingiks uudiseks, meie tänapäevane arusaam looduse toimimisest on aga ühekülgseks hajunud. Me pöörame tähelepanu peamiselt võidukatele ja alistavatele suhetele. XIX sajand tõstis Darwini pärandist esile just olelusvõitluse kui evolutsiooni edasiviiva jõu. Konkurents, kiskjalikkus, parasiitlus ja aplus sobisid varakapitalistlike inimsuhete põhjendamiseks loodusliku paratamatusena ja sobib ka praegu. Ka XX sajand tormas edasi samas tuules. Teistsuguseid suhteid looduses märgati visalt. Alles tänapäeval taibatakse tasapisi, et koostöö, sümbioos ja vastastikuste huvidega kohandumine on evolutsiooniprotsessis veel palju määravamad. Juba rakud ja koed on moodustunud peenemate organellide kokkuleppe tulemusena. Filmis me näeme, kuidas laululuiged ja sookured omavahel koostööd teevad, sokud põtradega vaidlevad, merikotkas, kaaren ja varesed saaki jagavad või noored kitsed kurgedega mängivad.

Kõige rohkem küsimusi tekitas minus saatetekst. Hannes Kaljujärve mahlakas ja sugestiivne bass oli küll kena kummardus traditsiooni kestvusele, aga selle filmi puhul minu jaoks liiga otsekohene ja rõhutav. Mulle oleks meeldinud mingi argisem, võib-olla mõne metsamehe omapärane diktsioon, võib-olla hoopis õhulisem naisehääl. Teksti oli paljuvõitu. Me kõik oleme muidugi harjunud Sir Attenborough’ või Neil deGrasse Tysoni dotseeriva tooniga, tuttavlikkus on filmile kindlasti üks toimiv müügiargument ja juubelifilmi puhul võib autoriteetne tämber olla ka stilistiliselt põhjendatud. „Tuulte tahutud maa“ on aga peale muu ka väga tundlik ja õrn film, mis lubab loodusega ekstaatilist lähedust, kus ei ole vaja nii palju segavat seletamist. Mina oleksin vaataja jaoks rohkem ruumi soovinud.

Ansambli Eeter muusika mulle seda vaimset ruumi õnneks ka andis, parajatel hetkedel aga just ehmatas ja sekkus tähenduste loomisesse. Üldine helirežii oli väga orgaaniline ja nii nagu metsaski, kuulsid asju mõnikord enne, kui nägid ja tajusid ühekorraga mitmuses olemist. Kohati sulas muusika loodushelidega nii orgaaniliselt kokku, et raske oli ühte teisest eristada. Kus vaja, lisas muusika aga koomuskit või draamat või sürreaalset elementi ja mis kõige tähtsam, toetas pidevalt enese „minast“ välja hõljumise meeleseisundit, kalligraafilist viibet inimkogemusest väljapoole jääva poole, mis on selle filmi suurim voorus ja õnnestumine.

Kõik see kokku on väga ilus. Ma ei karda seda viimasel ajal tabuliseks muutunud vägisõna, ehkki ma ei oska seda defineerida. Arvan, et Ilu ei saagi defineerida, sest selle olemus on pidev muutumine, voolamises olek. Ilu on harmoonia ja disharmoonia õrn hõõrdumine ja võnge, üks suuremaid naudinguallikaid, teatav hõljumistasand, fantoomplatvorm, kust lähtudes saab seniseid kategooriaid ümber hinnata, teise kohta tõsta või hoopis kõrvale heita, sest ilu tingimus ongi valmisolek enesest lahti öelda. Ilu olemus jääb sõnadetagusesse sfääri, aga võimaldab väga ökonoomselt osutada sellele, et osutamatu on olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht