Kaks sõpra tähtede all

AURELIA AASA

Animafilm „Väike Prints“ („The Little Prince“ / „Le Petit Prince“, Prantsusmaa 2015, 108 min), režissöör Mark Osborne, stsenaristid Irena Brignull, Bob Persichetti, heliloojad Richard Harvey, Hans Zimmer. Eesti keeles loevad peale Lembit Ulfsak, Andero Ermel, Madli Krõõt Maaste, Indrek Sammul jt.

„Väikese printsi“ üheks meeldejäävamaks episoodiks on vana lenduri ja väikese tüdruku tutvumine.

„Väikese printsi“ üheks meeldejäävamaks episoodiks on vana lenduri ja väikese tüdruku tutvumine.

Kaader filmist

Maailm on tõeliselt lahti vaid neile, kes usuvad unistuste täitumisse, seiklustesse ja ümbritseva ilusse. Lapsepõlve idealismist ja mõõtmatust maailmavaimustusest saab kasvades aga sageli pelk eneseimetlus, mida täiendavad ahnus, võimuiha ja tõsidus. Täiskasvanu- ja lapsemaailma konflikti kaudu üritabki Antoine de Saint-Exupéry mõtestada „Väikeses Printsis“ (1943) maailma ohte ja kahepalgelisust ning hoiatada inimesi nende enda lühinägelikkuse eest. Seda teeb ka kirjaniku kuulsaimast teosest inspireeritud samanimeline animafilm. „Väikese Printsi“ filmiversioon on siiski klassikalise loo edasiarendus, mitte ümberjutustus: keskne kangelane pole kuldkiharatega prints, vaid fantaasiat ülistav lendur, kes astub üles ka Saint-Exupéry loos, kuid täidab printsi kõrval vaid jutustaja rolli. Siin on tal mängida kui mitte kõige olulisem, siis vähemalt kõige meeldejäävam osa. Printsiga kokku põrganud lendur pole kinolinal enam noor mees, kes kohtus imelapsega tundmatul planeedil, vaid vanahärra, kes kannab endas kõigele vaatamata lapsemeelsust, rikkumata õilsust ja vallatut sillerdust. Samal ajal kui ümbritsev ühiskond on peitunud karpmajade tuima fassaadi taha, elab ta segasummasuvila laadses paradiisis, uurib öösiti taevas säravaid tähti ning putitab aeg-ajalt tagaaias seisvat lennukit.

Ka siin ei suuda ta korduvatele püüdlustele vaatamata selgitada kaaskodanikele seda, mis elus tegelikult loeb – ta on täiskasvanumaailmas üksi. Nii otsib ta filmis endiselt kedagi, kellega jagada oma elufilosoofiat. Hetkel, mil kõrvalmajja kolivad karjäärile orienteeritud ema ja täiusliku täiskasvanu ideaali poole püüdlev tütar, tärkab lenduris lootus. Plika tähelepanu võitmiseks asub ta vestma lugu enda ja printsi ammustest seiklustest. Mõtteid printsist ja tema õppetundidest antakse edasi analoogiliselt raamatule. Kasutatakse täpseid tsitaate ja nukufilmitehnikas loodud kaadritel ärkavad ellu kirjaniku joonistused, mis mõjuvad värvikireva ja mängulise arvutianimatsiooni vahel nüansirikkalt ning aitavad selgelt eristada Saint-Exupéry originaalteksti tänapäevasest lisandusest.

Raamatu elementidest ja sealsetest moraaliviidetest hoolimata on film eraldiseisev lugu. Märkimist väärib, et hoolimata tegelaste ja narratiivi muudatustest on suudetud raamatu meeleolu suures osas säilitada. Üht peategelast raamatus isegi ei ole ja teised on kõvasti muutunud. Tuuakse sisse uusi tegevuspaiku ja raamatust erinevaid maailmu. Seda küsitavam on filmi pealkiri. Linateos ei väidagi end olevat üldtuntud loo filmiversioon, kuid pealkiri siiski eksitab, sest kuigi kuldkiharatega prints on ka siin määrava tähtsusega, asetseb fookus siiski mujal. Film võiks sama hästi kanda pealkirja „Muhe lendur ja plikatirts“ või midagi muud vähem pretensioonikat. Paralleel on muidugi olemas: ühe loo jutustamisest saab alguse tõeline sõprus ja teineteiseleidmine. Lenduri tarkusi kuulav tüdruk hakkab taas uskuma lapsemeelsusse, imedesse ja fantaasiasse ning eemaldub üha enam talle ette seatud ideaalidest. Just täiendused teevad „Väikesest Printsist“ omanäolise ja südamliku vaatamise, olles nii Antoine de Saint-Exupéry raamatu meeldetuletus kui ka selle täiendus. Esimene „Väikese Printsi“ täispikk animafilm annab lendurile selle, mida talle kirjasõnas ei võimaldatud – kellegi, kes teda mõistab ja tema loost huvitub.

Filmi tugevaimaks tegelaseks ongi vananenud lendur, kes toob filmi särtsu ja sooja inimlikkust. Ta ühendab printsi õpetussõnad filmis toimuvaga ning näib olevat pikka aega ainus, kes elab loomingulist, kohati suisa muinasjutulist elu. Ümbritsev maailm on kadunud fantaasiapuuduse ja igavuse vangistusse, kust ei otsita isegi väljapääsu. Tuima ratsionaalsuse loori taha varjunud naabrid jagavad lendurile kõõrdpilke. Siiras, ent lihtsakoeline dialoog ja süžee edastavad kohati väga tabavat ja karmi ühiskonnakriitikat. Animeeritud mudelmaailmas domineerivad identsed karpmajad, autode rivid, kõledust tekitavalt tühjade pilkudega inimesed, sekunditäpsusega päevaplaanid ja tulevikule elatud olevik. Sügavama tähenduse jõudmine vaatajani on sealjuures kaheldav. Elufilosoofilise tabamuse andmiseks peaks kriitikat ehk veelgi rohkem esile tõstma ning vähendama filmist kohati õhkuvat lihtsameelsust, mis lapse vaatepunktist loksub ehk õigesse tonaalsusse. See ei tähenda, et filmil ei oleks suurtele midagi pakkuda. Vaatamata liialdatud lihtsustusele valgustab film teed lapseni iseendas.

Ühiskonnakriitika ei peagi olema põhieesmärk. „Väike Prints“ on ennekõike lugu sõprusest, unistustest ja saladustest, mis peidavad end universumis ja tähistaevas. Ometi on nii raamatul kui ka filmil sügavam filosoofia, mis ei jõua täielikult kohale ehk just liigse pehmuse tõttu. Filmist tuleb välja, et enamik inimesi valib rahale orienteeritud karjääri ja üksluise elu, selle asemel et püüda oma unistuste poole ja tõeliselt elada. Neile, kelle elust on lapsemeelsus kadunud, ei mõju film piisava äratuskellana. Üksteise järel sammuvad, kergelt rohekaks tõmbunud nägudega inimesed pole küll kaunis pilt, kuid ei heiduta armsusele rõhuvas animafilmis siiski piisavalt. Väga noored ei pruugi sügavamat tähendust veel näha, sest ühiskonna mõju inimesele näidatakse pisteliselt ja see ähmastub teiste sündmuste võrgus. Võib uskuda, et lastele jääb meelde muheda olekuga habemik lendurionu, kes usub muinasjuttude võlumaailma, kingib lootust ja usku. Ehk suudab mehe ja noore tüdruku vaheline sõprus panna mõistma inimhinge eatust ja salapära. Täiuslik elu peaks alati hõlmama inimlikkust, ent ka loomingulist rõõmu ja mängulisust, mida omistatakse pigem noortele, aga „Väike Prints“ näitab, kuidas inimsus sõltub elujaatusest, mitte vanusest.

Maailmas on palju imelist, sageli pöörame aga kõigele selja ja unustame kuulata tähtede salajast sosinat, mis meile teed juhatab. „Väikese Printsi“ karakterid pole aga piisavalt mõjusad, et meid üksluisusest säästa. Samalaadse elufilosoofiaga Peeter Paan on suutlikum. Ta kutsub seiklema ja hoiatab, et suureks kasvamine on lõks. „Väikese Printsi“ inimkonnale tehtud etteheited jäävad küll tagaplaanil kõlama: mitmel korral tuletatakse meelde, et probleem pole suurekssaamine, vaid unustamine. Pärast filmi jääb aga meelde üks südamlik sõpruslugu. Vaevalt soovitakse pärast filmi vaatamist hüljata sisseharjunud rutiin ning asuda seikluslikule elurännakule. Filmis tuletatakse pigem siiral ja soojal moel meelde perekonna ja sõprade tähtsust, mistõttu tekib pärast kinoseanssi tahtmine minna külla vanavanematele. Tore muidugi on, aga inimestes võiks jääda vilkuma ka tuluke, mis õpetab ühiskonnas domineerivate ideaalide hindamist omaenese hingekompassist lähtuvalt ja tuletaks meelde, et heakskiidetud ideaalid ei ole alati järgimist väärt. „Väikese Printsi“ südamlikkuse kõrval on oluline meelde jätta hoiatus mitte saada igavaks täiskasvanuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming