Kaks Ericut: postiljon ja jalgpallitäht

Donald Tomberg

Režissöör Loachi „eneseabi” seisneb selles, et ta teisendab (elu)mudeleid ja vahetab vaatepunkte. Kaks Ericut esindavad kaht suhtumist: isiksuse allajäämist oludele ja isiksuse võitu olude üle.      Mängufilm „Ericut otsimas” („Looking for  Eric”, Suurbritannia-Prantsusmaa-I taaliaBelgia-H ispaania, 2009, 116 min), režissöör Ken Loach, stsenarist Paul Laverty, operaator Barry Ackroyd, produtsent Rebecca O’Brien. Osades Steve Evets, Eric Cantona, Stephanie Bishop, Gerard Kearns jt. Esilinastus Eestis 11. detsembris kinos Artis.  Midagi pole teha, enne kui asuda filmi juurde, tuleb pikalt rääkida vaatama jõudmisest. Kino Sõpruse asemel on nüüd Artis ja see paikneb Solarise keskuses. Artist leida ei ole lihtne. Kõigi võimaluste maal (loe Solarise keskuses) on kino Artis kenasti ära peidetud. Õieti on selline lähenemine ka tervitatav: et jõuda kunstini, tuleb ikka vaeva näha. Üks asi on teada, et Artis asub Solarise keskuses, teine asi on  Solaris läbida ja Artisesse jõuda. Seda enam, et näiteks Viru keskus mõjub Solarise kõrval juba lausa intellektuaalitsemisena. Teekond Artisesse on ühtaegu nii mõistetamatu kui ka vaevaline. Nõnda võikski Artist soovitada kõigile neile, kes tahavad end kellegi eest peita (perevägivald vms), Artises on teil turvaline, seda kohta juba naljalt üles ei leita. Kui ma viimaks Artisesse jõudsin, avastasin muuhulgas sellegi, et olen ainus vaataja seansil. 

Kaks Ericut

Ken Loachi viimases filmis „Ericut otsimas” on vastamisi kaks Ericut: vananev, eluga ummikus postiljon Eric Bishop ja üheksakümnendate  Manchester Unitedi staar, jalgpallur Eric Cantona. Cantona on Bishopi iidol, mees, kellega ta tahaks samastuda. Kui Bishopi üks töökaaslasi improviseerib väikese eneseabi-õpikule toetuva eneseabi-kogunemise, peavad osalejad kujutlema mõnd isiksust, keda nad imetlevad, kes nad ideaaljuhul ise tahaksid olla. Bishop tahaks olla Cantona, jalgpallikuningas Eric. Vastandid on sellega antud, Eric Cantona ja Eric Bishop on omavahel otsekui peegelpildis. 

Cantona on jalgpallur, kes ei mahtunud raamidesse. Ühelt poolt saatsid teda skandaalsus ja distsipliiniprobleemid, teiselt poolt on tegemist isiksusega, kes talitas palliplatsil varjamatult loominguliselt. (Cantona allumatus ei tähendanud samas, et ta polnuks hea meeskonnamängija, pigem moodustavad siin isepäisus ja talent ühe mündi kaks külge. You Tube’ist võib leida Cantona kung fu kallaletungi ühele fännile, samuti võib aga leida väljavõtted  tema kaunitest väravatest ning ühe järjekordse, uskumatuna mõjuva värava järel teatab näiteks spordikommentaator: „Kui vajate midagi erilist kelleltki eriliselt, siis hoolitseb selle eest Eric Cantona.”) Eric Cantona on vastuvoolu ujuja ja võitja, Eric Bishop on aga oma armastuse ja eneseusu kaotanud eluga allavoolu läinud kaotaja. Postiljonitöö hilises keskeas ei mõju just perspektiivikalt ega esita loomingulisi väljakutseid. Kaks teismelist  kasupoega, kes Ericu majas elavad, on tal üle pea kasvanud. Oma elu armastuse Lily on mees maha jätnud ja põgenenud. Eric ei naera, rutiinselt väntab ta oma töö- ja elupäevi, saatjaks enesehaletsus. Pööre jõuab kohale siis, kui Bishop kohtub taas Lilyga: minevik ja allasurutud tunded tõusevad taas pinnale. Ja siis ühel õhtul, kui Bishop end kanepisigaretiga rahustab, on tema toas ka Eric Cantona isiklikult, kes seejärel hakkabki teda külastama (Cantona  mängibki filmis iseennast). Filmi alguses näeme Bishopit paanikas mööda ringteed kihutamas – Bishop on kohtunud Lilyga ja edasi võtavad pingul närvid keha. Paanikas ringteel kihutamine toimib siin ühtlasi mehe elu kujundliku kommentaarina.

Sihitu ja avariiohtlik mitte kuhugi kihutamine, lõputu ja tuim, väljapääsuta kordus. Kihutamine lõpebki avariiga. Kui Bishopi juurde ilmub aga Eric Cantona, kelle ilmumine on  kenasti antud ühtaegu nii luulu kui ka argise ime registris, muutub tasapisi ka Bishopi eluhoiak. Cantona süstib Bishopisse eneseusku ning üks (elu)mudel, kimamine ringteel, asendubki lõpuks teistsugusega, arusaamaga, et elu on nagu mänguväljak. Võiks öelda, et nihe toimub siin metafoori tasandil. Cantona (kes räägib aeg-ajalt ka prantsuse keeles, nii et Bishop temast arugi ei saa) kordab tihti: „Võimalusi on alati rohkem, kui meile tundub”. Seega, elatav elu, isegi kui see on raske, tuleb kuidagi lahendada, tuleb leida mingi käik või viis, mis aitab säilitada loomingulist suhtumist ja hoida tundeelu. Kui elu on mänguväljak, siis pole ta täis rutiini, vaid muutuvaid situatsioone. Ning ka väikesed rõõmud (see on Loachile omane) võivad siin palju määrata. Nii vaatab näiteks Bishopi armastatu Lily ajuti nädalavahetusel välja mõne väikese motelli, et seal puhata. Siin võikski korraks põigata režissöör Ken  Loachi juurde. Loach, kelle võidetud paljude auhindade hulka kuulub ka Euroopa filmiakadeemia poolt möödunud aastal antud elutööpreemia, kujutab oma filmides läbivalt „väikest inimest”. Tema kangelased kuuluvad Briti töölisklassi (ka Loach ise on töölisklassist pärit) ja nende saatuseks on ikka sõltuda majanduslikust surutisest ja poliitilistest ideedest. Loachi kangelased on tihti olukordades, kus valikut nagu ei olegi ning endast ei sõltugi  suurt midagi. Loachi kriitilisi töid on nimetatud „alasti realismiks”, ning masendus kuulub nende filmide juurde. Komöödias „Ericut otsimas” keerab Loach aga ette helgema külje ja tekitab näiva äramääratuse kõrvale just võimalikkuse. Seal, kus inimese determineerivad sotsiaalsed olud ja minevikutaak, aitab mäng, ja mäng, toetudes reeglitele, kasutab neid loomaks mitmeid võimalikke lahendusi. Inimese üks olulisi vajadusi on kuhugi kuuluda  ning identiteet on määratud ka sotsiaalsete suhetega. Postiljon võib olla üksik ja elule jalgu jäänud tööline, aga ta võib ka avastada, et tema kõrval on sõbrad, ehk siis terve meeskond ja mängida võib ka terve meeskonnaga. Filmis „Otsides Ericut” on oma sotsiaalsesse ja neurootilisse staatusesse lämbuval peategelasel võimalik end teostada just meeskonnamängus. Üksi ei suudaks ta midagi muuta.   

Eneseiroonia ja eneseabi

Peategelase frustratsiooni kirjelduses on „Ericut otsimas” isegi veidi liiga selgelt Freudi liistule tõmmatud. Bishop tõrjub sirgjooneliselt  minevikku ja surub tundeid alla, alateadvus murrab aga sellest aeg-ajalt läbi, äng on valdav, välja on toodud selge alter ego motiiv, Bishopi neuroosid saavad alguse just suhtest isaga. Nõnda mõjub mehe elupundar pisut skemaatilisena. Samas ümbritsevad Bishopit sisimalt väga ilusad inimesed: töökaaslased on solidaarsed ja tema pärast mures, Lily armastab teda ikka veel, ka tütar ei tee isale etteheiteid. Karakterite seisukohalt ongi vaid Eric  oma kasupoegadega ummikus, tema suhetevõrk on aga valmis meest alati aitama. Sellist veidi lihtsustatud asetust kompenseerib aga komöödia eesõigus ja eneseiroonia. Üks Bishopi töökaaslasi ostab pidevalt eneseabi-õpikuid ning see toimib ka omamoodi eneseiroonilise viitena Loachi filmile. Ka „Ericut otsimas” on nagu eneseabi(film), kuid Loachi eneseabi on mänguline. Stseenis, kus Bishop koos oma töökaaslastega kehastub maskis Eric Cantonade armeeks ja naeruvääristab kohalikku gangsterit, kes tema peret terroriseeris, jookseb koos teistega (meeskonna) aktsioonis ka reaalne Eric Cantona.

Loachi sõnum on lihtne, ja kui see kokku võtta sõnadega „ka igas kaotajas on tegelikult peidus Cantona ning väärt sööt võib olla olulisemgi kui värava löömine”, mõjub see isegi veidi klišeelikult, aga selle tugevust tulekski hinnata just küsides: kas see jõuab kohale ja  puudutab neid, kellele see eelkõige on suunatud? Üks kandvaid motiive on filmis ka enese (elu) eest põgenemine. Kui Eric Bishop otsib iseennast, otsib ta ühtlasi oma elu, mille eest seista. Alandus ongi siin filmis seotud eelkõige põgenemisega, ärajooksmisega siis, kui on vaja otsustada, ning elu on vaat et kõige raskem siis, kui polegi midagi kanda. Loachi „eneseabi” seisneb selles, et ta teisendab (elu) mudeleid ja vahetab vaatepunkte. Kaks Ericut  esindavad kaht suhtumist: isiksuse allajäämist oludele ja isiksuse võitu olude üle. Cantona kaudu kinnitab Loach, et ka perspektiivitult elanud inimeses on peidus loominguline isiksus, kelle kõrval oma meeskond, ning et võimatuid olukordi ei ole, on loomingulised/ mängulised lahendused. Õieti pöördub film komöödiaregistrissegi just koos käsitluste vaheldamisega. Draama seisneb siin määratuses, komöödia uute lahenduste loomises. 

Nii nagu Mike Leigh’ filmis „Happy-GoLucky”, on ka filmis „Ericut otsimas” identiteet välja märgitud detailidega, esemetega, millel on inimese jaoks isiklik tähendus, need moodustavad ja kuuluvad kokku inimese „oma ruumiga”. Eric Bishop armastas nooruses rock and roll’i, tellis tantsimiseks Ameerikast isegi sinised sametkingad, siis aga libises elu pihust ja sinised sametkingad kadusid samuti kuhugi.  Viimaks selgub aga, et kingad jäid Lily kätte ja viimane on need alles hoidnud. Filmi lõpuks on Eric leidnud ennast nagu täislotovõidu. Tal on jälle Lily, pere, sõbrad ja sinised sametkingad ning kõik need jäävad ka kenasti pildi peale. – Kuningas Eric (nagu Cantonad kutsuti) võib olla ka postiljon. Ennast leida tähendab lahendada olukorrad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming