Kagel-mogel

Igor Garšnek

 

Mauricio Kagel netifoto

 

MAURICIO KAGEL ja NRW musikFabrik Mauricio Kageli dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 30. X.

 

Mauricio Kagel, kelle performance’it sai sel esmaspäeval kuulda-näha, on koloriitne kuju. Iseõppijana, mitte erialase haridusega komponistina (tulemust võiks võrrelda Iannis Xenakisega, kes oli hariduselt hoopis arhitekt ja Le Corbusier’ kolleeg) on Mauricio Kagel täitnud XX (ja ka XXI) sajandi selle kummalise fluidumiga, mida tavatsetakse nimetada küll groteskiks, küll muusikaliseks kogelmogeliks.

Estonias kõlas Mauricio Kageli dirigeerimisel nüüdismuusika ansambli musikFabrik esituses Kageli stiilikirju suurteos “Die Stücke der Windrose” (“Tuulteroosi palad”, 1988 – 1994), kumbki kontserdipool ca üks tund.

Õhtu persoon number üks oli mõistagi Mauricio Kagel (1931) ise, juudi soost argentiina päritolu helilooja, kes tegutseb juba ligi pool sajandit Saksamaal Kölnis. Kuid kahtlemata on ka nüüdismuusika ansambli musikFabrik ideede ringis ja esitusvalmiduses alati paras annus artistlikku teatraalsust, mis võib esitatavat muusikat vaid rikastada.

Kageli kontsert ei mahtunud iseloomult hästi ühtegi sahtlisse – tõsi ta on, et kohati tehti väga efektset “muusikalist pulli”. Aga ega kogu kontsert sellest ju ka ei koosnenud – tõsised ning humoorikamadki episoodid moodustasid ettekandeliselt huvitava muusikalise konglomeraadi, kus vaataja tulipunktis oli muusikaline teater kui selline või siis muusika vürtsikalt teatraalne esitus.

Kageli kompositsiooni “Tuulteroosi palad” ilmakaarte visioon võib tunduda esmakuulamisel võrdlemisi eklektilisena, ent selle mulje seab kontserdil oma loomuliku kogumõjuga paika teose esitus ise – täpsemalt selle artistlik ettekanne sõna otseses mõttes, kus eksootilised instrumendid olid lausa välja valgustatud (näiteks värvilised helisevad poolkerad, mis akvaariumis hulpimisest hoolimata muljetavaldavat kõla tekitasid).

Teose esituslik keskkond oli selles mõttes väga kodune, et publikut oli küll napilt, ent saali oli tulnud eriti huvitatud kuulajaskond.

Kuus muusikasse valitud ilmakaart ei moodustanud küll muusikalis-dramaturgilist tervikut kompositsioonilises mõttes, siiski aga erinevate stiilide ühtse konglomeraadi tähenduses. Ehk kõige pealiskaudsemana mõjus tantsulisi amalgaame moodustanud algusosa “Osten” (“Ida”). Esituslikult kindlasti paremini tuli esile “Südwesten” oma veidralt morbiidsete kujunditega – filmimuusikalik kaos võttis tänu löökpillide aktsentidele justkui üksindusse võõrandunud vorme.

Esimese kontserdipoole lõpus kõlanud “Norden” (“Põhi”) hämmastas kõlaleidudega: ansambel versus solist mingil plastikust krobiseval-kortsutataval membraanil. Muusika ise kõlas kuidagi pahaendeliselt hiilivalt, nagu varitsemas mingit “atonaalset lõksu”, kusjuures keelpillide lühikesed raiuvad glissando’d meenutasid koguni Hitchcocki “Psühho” musta huumoriga filmimuusikat.

Teine kontserdipool mõjus terviklikumana, sest kogu aeg oli tunda mingit neoklassitsistlikku joont. “Süden” (“Lõuna”) meenutas oma polütonaalsusega ehk rohkem Alberto Ginastera loomingut, samas “Südosten” (“Kagu”) pigem prokofjevlikku tokaatalisust. Kogu aeg jooksis muusikast läbi iselaadi deformatsioon nagu omalaadne narkoleptiline, muusikaline hallutsinogeensus. Ning “Westen’i” (“Lääs”) tervikmulje tugines vilgastele, energilistele kujunditele, mis viis põhikarakteri ajuti ebaregulaarse “taktimõõtkava” rööbastest välja.

Kõnealust etteastet kui tervikut tuleb kahtlemata hinnata kõigepealt nn muusikalise lavakeele kui eraldi väljendusvahendi seisukohast. Ma ei hakka targu spekuleerima, kui paljud huvilised kuulaksid niisugust programmi CD-l. Mina isiklikult eelistaksin küll DVD-formaati, kuna kuuldud kontserdi põhjal võib julgelt öelda, et teatraalsus on selle muusika loomulik kaaskomponent.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming