Kadumine on eksitus

Alexandra Zavia

Meenutus varalahkunud Austria dokirežissöörist Michael Glawoggerist.Olen püüdnud meenutada, mis oli meie lennu alguspunkt, aga ei tule kuidagi meelde. Sihtkoht oli Viin, niipalju ma tean. Üsna väikeses lennukis olin ma üks viimastest pardaleminejatest ja kui ma oma kohani jõudsin, oli Michael Glawogger seal juba ees. Ta jalad laiutasid vabaks jäänud kõrvalistmel ja suitsupakk oli juba valmis pandud selleks hetkeks, kui õnnestub lennukist jälle välja pääseda. „Ma arvasin, et pardaleminek on juba lõppenud,” naeratas ta ja üritas ilma pead ära löömata püsti tõusta. „Võite jääda,” pakkusin ma, aga ta oli juba oma pooleldi täis puhutud musta padja järgmisesse pingiritta visanud, kus oli ees tema sõber. „Aitäh, et vanal mehel puhata ei lasknud,” sõnas ta naljaga pooleks napilt, kui olin end luksuslikult sisse seadnud, jagamata kahte istekohta kellegagi. Ostsin end pärast sellest „süüst” priiks paki pähklitega, mille ta sõnatult vastu võttis, ja oma tahavahtimisest kange kaelaga, kuna me rääkisime terve lennu aja.

Ma ei tundnudki Michael Glawoggerit rohkem, kui ma teda selle lennu jooksul tundma sain, või kui teda ta filmidega seoses intervjueerisin. Ja ometigi tundub meie hulgast paljudele, et tundsime teda paremini, kui me kedagi teist iial tundma saame.
Ehk tuleneb see sellest, et Glawogger oli rääkides sinu sõber. Ta oli avatud, ligipääsetav, helde. Ta rääkis entusiasmiga, mis oli nakkav, silmad säramas nii mängulisest sõjakusest kui üleannetust naerususest. Ei saa ka väita, et ta oli selline üksnes tööst rääkides, sest see kihisev energia oli kohal samuti siis, kui ta läks vihaseks või jäi tõsiseks, lahates majanduslikke, poliitilisi või ühiskondlikke probleeme, ka rääkides näiteks Austria riigi vajakajäämistest, aga siiski, kui ta nõudis stjuardessi käest endale üht lisa-lisa-pähklipakki.
Glawogger oli nõus olulistel teemadel sarvist haarama, aga kindlasti mitte ainult enda pärast. Filmide rahastamise komisjonides töötades võimaldas ta teoks saada mõnel projektil, millele ülejäänud olid käega löönud. Inimesena, kes filmidesse kirglikult suhtus, töötas ta ka koos teiste režissööridega, kas siis kirjutajana või kaamera taga. Viimasel ajal oli ta oma juuksed lasknud pikaks välja kasvada, kandes neid tihti hobusesabas. Talle meeldis, kui ma tema välimust kauboi omaga võrdlesin. „Kõlab palju paremini kui provokaator,” ütles ta ja lisas: „Pean ennast ise küll pigem mustlaseks.”
2013. aasta 3. detsembril alustas Glawogger aastapikkust ümbermaailmareisi, et ette valmistada oma järgmist filmi. Või mis tahes sellest ka tulema pidi. Ta reisis väga väikese grupiga, sõiduvahendiks vana punane Volkswageni buss. Buss sai valitud selle järgi, et nende arvates oli siis lootust „ka maailma kaugemais nurkades varuosi leida”, juhul kui sellega midagi juhtuma peaks. Rändamine oli ta viinud kõigepealt Ida-Euroopasse ja seejärel Aafrikasse. Ta viimane peatus oli Libeerias Harperis, kus ta nakatus troopilisse malaariasse.
Michael Glawogger suri neljapäeva, 22. aprilli öösel pärast seda, kui haiglaravi Harperis ja Monrovias oli osutunud edutuks, ja enne seda, kui ta jõuti Austriasse lennutada.
Ma ei tea, miks uudis tema surmast mind sedavõrd raputas. Ma ei olnud sellise kaliibriga šokiks üldse valmis. See ajab mind segadusse ja mul oli liigutav lugeda, mida kirjutas mu hea sõber, filmifestivalide kuraator Roger Alan Koza. Ühel hetkel viitab ta Lääne-Saksa režissööri Alexander Kluge meenutustele oma sõbrast, Ida-Saksa näitekirjanikust Heiner Müllerist. Ta luges Kluge matuse­kõnet Müllerile ja tuletas meelde kõnes mainitud Mülleri tsitaadi: „Surm on eksitus. See on eksitus, et surnud on surnud”. Tahan selle lause nüüd muuta odaks oma käes – viskerelvaks, millega tahan tabada … ei tea isegi, keda või mida. „Surm on eksitus!” Sest lihtsalt on nii.
Glawogger pidas reisil päevikut, avaldades selle lõike Austria ja Saksa ajalehtede võrguväljaannetes, kus ta kirjutas kogetust ja nähtust kolmandas isikus –
kogu ilust ja õudusest ning seni kestvast pidevast õpiprotsessist. Ta kirjeldas ka kuumust, mis „imbus ta liikmetesse ja kattis kihina ta süüme, mattes tema tahte ja soovid paksu ja raske vaiba alla. Ta oli väsinud”.
Üks viimastest sissekannetest kannab 18. aprilli kuupäeva. Siis koges ta esimest korda haiguse sümptomeid. Ta kirjutas: „Kui ta veel väike laps oli, arvas ta, et maailm on nii suur. Ta ei suutnud näiteks ette kujutada, kuidas tagaotsitav kurjategija ei saa nii ära kaduda, et teda üles ei leita … Mitte et ta ise oleks mõne kuriteo sooritanud või kavatsenuks seda teha. Kadumise võimalus oli lihtsalt oma abstraktsuses meelitav ja lohutav. Ta alustaks oma elu taas kusagil mujal, uue rutiini, uute murede ja teistsuguse ajatajuga. Mõningase julge kannatuse ja suure hulga ennekuulmatu vedamisega.”
Glawogger oli seiklusliku loomuga ning liikus oma loomingus mööda dokumentalistika ja fiktsiooni peent joont. Eelkõige olid ta filmid aga sütitatud tema uudishimust. Kui uudishimu on „elu teadliku elamise” võti, on see ilmselt ka filmitegijate lahutamatu isikuomadus. Glawoggeril oli see olemas. Tema filmides on empaatiat, mis tühistab kõik rünnakud, ja neis pole kübetki halvakspanu. Glawogger ei ilustanud iial tõsiasju, aga ta ei võidelnud ka mingi ürituse nimel. Kui on olemas filmitegijaid, kes üritavad oma lugusid rääkida „võimalikult tõelähedaselt”, siis võiks Glawoggerit pidada üheks nendest, kes püüdis oma dokkides teadlikult saavutada mingit müstilist esteetikat teravustamaks reaalsust selle piirini, mis lubas tal näha sügavamale ja kaugemale, kui lihtsalt ja kergelt tajutav.
Ta kirjeldas end kui meest, keda vaevab „sundus avastada uusi asju”, ja teda tõmbas eksootiliste paikade poole. Teda huvitas väga see, kuidas inimesed maailma eri paigus elavad, ja ka see, kuidas nad suudavad tihti ebasoodsates oludes väärikuse säilitada. „Megalinnades” („Megacities”, 1998) on ta uurinud vaesuse põhjusi ja tagajärgi, ka oma järgmistes filmides on ta tahtnud mõista inimeste võimet improviseerida ja kohaneda kõige võimatumates oludes. Hiljem moodustas see film koos „Töölise surma” („Workingman’s Death”, 2005) ja „Hoorade hiilgusega” („Whores’ Glory”, 2011) tema globaliseerumisteemalise nn „töötavate reaalsuste triloogia”. Töö kontseptsioon, õigus tööle ja (indiviidi defineeriv) vajadus töö järele on Glawog­geri filmides korduv motiiv.
Tema viimase projekti tööpealkiri oli „Ilma nimeta film” ja Glawogger oli täielikus teadmatuses nii selle filmi mõttest kui olemusest. „Võib-olla ei tule sellest isegi film,” väitis ta, ilmselt teades, et selles ta eksib.
Ma ei mäleta endiselt, milline oli meie reisi alguspunkt, aga mäletan, kuidas Glawogger tundus olevat reisimisest märksa vähem väsinud kui mina.
„Harper on siis see kauge paik, kus tal ehk õnnestub lõpuks ometi täiesti ära kaduda,” on kirjutanud ta reedel.
„Seal, Lääne-Aafrika tagumises nurgas, leidis ta end nii verise kodusõja kui oma unistuse lõppfaasist. Ta ärkas keset suurustlevat ja mängulist õhupuhangut: avara ja hägusena tsivilisatsioonist pea puutumata rannal. Harperisse pole lihtne pääseda ja siia tulemiseks pole kellelgi põhjust, liiatigi siis mingitel liialt ontlikult rõivastatud Pakistani ÜRO-ohvitseridel.
….
Ta laskus astmeid mööda kõdunenud hoonesse ja pidas rõduvaremetelt kõne, mida keegi ei mõistnud, ega soovinud kuulata. Noor naine petrooleumiga täidetud majoneesipurgiga jäi seisma majast mitte väga kaugel asuval ristteel ja naeratas talle, samal ajal kui ta järjest süveneva hullusega oma palvet edastas: „Palun peitke mind ära. Andke mulle mõnes oma suures kodus üks tuba, kust ma saan ookeani vaadata. Keetke mulle tühijutust suppi ja rääkige minuga seni, kuni ma mõistan. Ja palun ärge öelge kellelegi, et ma siin olen. Kuni ma olen siin viibinud piisavalt kaua ja täielikult kadunud.””
Surm on eksitus – ja kadumine niisamuti.

Tõlkinud Tristan Priimägi