Kabardi-Balkaaria toores jõud

FILIPP KRUUSVALL

Mängufilm „Lähedus“ („Теснота“, Venemaa 2017, 118 min), režissöör Kantemir Balagov, stsenaristid Kantemir Balagov ja Anton Jaruš, operaator Artjom Jemeljanov. Osades Atrem Cipin, Olga Dragunova, Venjamin Kats, Darja Žovnar, Nazir Žukov jt.

Iga filmifestivali unistuseks on leida uus värske talent, noor metslane, kes pärineks kinematograafia jaoks seni avastamata territooriumilt. Debüüte tuleb välja üha rohkem, ent harva tuleb sealt rohkemat kui juba tuntud skeemide, temaatika ja keskkondade kordamist. Kantemir Balagovi Cannes’i Kõrvalpilgu (Un Certain Regard) programmis esilinastunud ning Rahvusvahelise Filmikriitikute Ühingu (FIPRESCI) eriauhinna saanud film „Lähedus“ on aga just see haruldane juhtum. 26aastane Balagov on pärit Kabardi-Balkaariast, Põhja-Kaukaasias asuvast tillukesest Venemaa Föderatsiooni vabariigist, mis seni on olnud filmimaailmale tõeline terra incognita. See Eestist veidi väiksema rahvaarvuga paik on tundmatu nii tootja kui tegevuspaigana, ja nii oleks ilmselt ka jäänud, kui sinna poleks 2010. aastal sattunud Aleksander Sokurov – justkui deus ex machina –, kes avas seal oma meistrikursuse. See oli piirkonnale tõeline lotovõit, et selline maailmaklassi nimi otsustas teha niivõrd idealistliku ja helde käigu ning võtta oma hoole alla 15 õpilast, kellest arendada tulevased lavastajad. Kantemir Balagov on neist esimesena jõudnud täispika mängufilmi debüüdini.

„Läheduse“ fookuses on juudi perekond, kes elab 1990ndate lõpu Kabardi-Balkaaria pealinnas Naltšikis. Põgusale õnnelikule hetkele, mil perepoeg teatab kihlumisest, järgneb inimrööv – ohvriteks saavad just tulevane pruut ja peigmees. Suure lunaraha nõue paneb surve alla nii pere kui ka juudi kogukonna ning tõmbab vaiba alt asjaosaliste moraalsetelt tõekspidamistelt.

Ühelt poolt viib see meid muidugi antropoloogiliselt väga põnevasse maailma. Kaukaasia konservatiivsete juutide elu, traditsioonid ja psühholoogia on siin imetlusväärse autentsuse ja koloriidiga edasi antud. Kulla hinnaga on kas või stseen sünagoogist, kus vaieldakse ja arutatakse, kes ja kuidas peab lunaraha kokku koguma. Pinev dilemma sellest, kes aitab ja kes keeldub. Teiselt poolt on „Lähedus“ aga midagi palju enamat kui etnograafilise eripäraga eksootiline film.

Ilanal (Darja Žovnar) ei jää muud üle kui naeruvääristada absurdselt suletud perekonnahierarhiat, provotseerida ning astuda ellujäämise-eneseväljendusväärtuste vahelisse konflikti.

Kaader filmist

Mäed kui lõks

Võtmeks on siin filmi ülitäpne pealkiri, mis eesti keelde on tõlgitud „Lähedusena“, ent vene keeles kõlab pealkiri pigem kui „lämmatav kitsikus“. Mitte ainult füüsiline ja ruumiline, vaid ka psühholoogiliselt ahistav surve all olek. Paradoksaalselt võib end keset mägesid ja mägilaste vaba vaimu leida justkui lõksust, kus vabaduseiha ette ehitatakse seinu nii arhailisest eluviisist, stereotüüpidest, 1990ndate ellujäämispragmaatikast kui ka perekonnast.

Kantemir Balagov töötab siin läbi piibellikku mõtet ja paradoksi: „Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu: inimese vaenlasteks on ta oma kodakondsed“ (Mi 7:1–20). Loo keskmes oleva perekonna vanim tütar Ilana (suurepärane Darja Žovner) ei sobitu kuidagi selles ajas ja kohas valitsevasse rollimängu. Ta on ilus, ent poisilik, parandab isa kõrval töökojas autosid ja muud tööd ta ei tahagi. Kuigi teda ihaldab üks väga korralik juudi poiss, käib Ilana kohtamas hoopis nurgelise olekuga kabardiiniga. Tema otsust ei muuda ka see, kui lunaraha kogumise viimaseks õlekõrreks jääb sellesama juudi noormehe vanemate raha, mis jääks abiellumise korral Ilanale perekonnale. Ta valib hoopis perspektiivitu tee kaotada süütus kabardiinile ning sellest peigmehe vanematele ka skandaalsel moel teada anda, seades ohtu ka oma venna pantvangist pääsemise.

Ilana vaenlaseks saab selles – kellele ellujäämise, kellele vabaduse nimel käivas – mängus tema lihane ema. Muidugi ei ole tegu mingi kurja vaenlasega, vaid vaese naisega, kes on raske elu ja pideva ellujäämise nimel käiva võitluse tõttu muutunud selliseks kuivaks, karmiks ja kuhugi sügavale peidetud armastusega pinges olevaks naiseks, kes surub lausa lämmatavalt kõigile peale oma ellujäämise stsenaariumi. Kui Ilana mainib kabardiinist kavaleri, ütleb ema: „Ta ei ole meie hõimust.“ Just ema on siin see, kes järgib fundamentalistlikke traditsioone ja seab esikohale näo säilitamise kogukonna ees. Ta võib andestada kogukonnakaaslaste alatu käitumise, ent keeldub tunnistamast omaenda laste valikuvabadust. Ilanal ei jäägi muud üle kui naeruvääristada seda absurdselt suletud perekonnahierarhiat, provotseerida ning astuda ellujäämise-eneseväljendusväärtuste vahelisse konflikti. See on ka lugu kõikjal võõras olemisest: tütar jääb kaugeks oma perele, perekonda võõristab aga kogukond, kohalikud juudid ei sobitu linna, mille on omakorda täiesti üksi jätnud lagunev riik, omakorda vaenujalal ümbritseva maailmaga.

Kuigi mõnes mõttes on „Läheduse“ peategelasteks naised, on film väga autobiograafiline. See on ka üks Kantemir Balagovi debüüdi tugevus ja üllatus, et nii noor režissöör alustab kohe väga isikliku, ennast puudutava ja oma lapsepõlvest ammutatud materjaliga. See ahistav kitsikus ning võitlus arhailisusega on muidugi Balagovi enda enesetunne ja läbielatu Kabardi-Balkaarias. Veelgi enam: tegu on filmiga, kus kõnnitakse mängu- ja dokumentaalfilmi žanripiiril. Kohe filmi alguses tutvustab režissöör end subtiitrite kaudu ning ütleb, et ta on sündinud sellessamas linnas, kus juhtus järgmine lugu … ning lõpetab filmi sõnadega, et ta ei tea, mis tegelastest edasi sai. Filmi keskel aga kasutab ta üldse dokumentaalkaadreid. Ilana ja teised kohalikud noored istuvad ja vaatavad video pealt, kuidas tšetšeenid vene sõduritel kõri läbi lõikavad. Filmis kasutataksegi täpselt sedasama autentset videokassetti selle materjaliga, mis vaatas lapsepõlves ka Balagov. Tollal, mil Kabardi-Balkaaria külje all toimus sõda, olid need kaadrid osa elust ja peamine arutusteema. Selline võte on tekitanud vastuolulisi reaktsioone, sest Balagov on rikkunud kirjutamata kokkulepet, et kui publik tuleb vaatama filmi pealkirjaga „Lähedus“, siis ei näidata talle nii jõhkraid kaadreid. Ent selline oli toona elu ning on omaette teema, miks ülevõimendatud vägivallastseenid on mängufilmis vastuvõetavad, ent udune dokumentaalkaader vägivallast on piiri ületamine.

4:3 formaat

„Lähedust“ iseloomustab ka tugev sisu ja vormi terviklikkus. Kõigepealt on Balagov teinud julge sammu ja valinud ekraani formaadiks arhailise 1,33 : 1, mis oli kunagi omane tummfilmidele. See raamistus käib kokku ka ekraanilt läbikäivate sündmuspaikadega – millega kangelased ka ei tegeleks, nad on ikka surutud kuhugi kitsastesse koridoridesse, väikestesse hämaratesse eluruumidesse ja ahistavalt mõjuvatesse autodesse. Isegi filmi finaalis, kus taustaks on mäed ja jõgi, ei kao see kitsikustunne kuhugi. Võib-olla ei olegi eesti keeles head vastet vene sõnale tesnota, sest siin on alati mets, kuhu saab pageda, aga mäed pole koht, kuhu suvalisel hetkel saab üksinda jalutama minna.

Meister on vaba

Kuigi Eestil on kultuurilises plaanis rohkem vedanud kui väikesel kabardi rahval, seisame meiegi täpselt samade dilemmade ees. Ühel pool on arhailisus, minevik ja hirm füüsilise ärakadumise ees, mis sunnib minema kaitsesse ning toob kiusatuse kõike kontrollida ja reguleerida. Teisel pool on ühiskond oma äkilisuse ja lõpmatute alternatiividega. Meilegi tuttav olukord, kus kaitsesoov kipub olema loomissoovist suurem. Just seda võitlust arhailisuse ja meie kaasaja vahel Kantemir Balagov oma filmis näitabki. See universaalne teema teebki selle filmi nii oluliseks. Väike kultuur, väike riik ei saa iseseisvalt end ajas edasi tõmmata ning oma kaasajaga ühte jalga käia. Kabardi-Balkaaria õnnelik juhus oli vene kino suurkuju Sokurov, kes kohalikele õpilastele maailmakultuuri koju kätte tõi. Nagu Balagov meenutab, keelas Sokurov õpilastel oma filmide vaatamise ja asetas põhirõhu sellele, et kui soovid teha oma Kabardi-Balkaaria filmi, pead kõigepealt enese asetama rahvusvahelisse kultuurikonteksti. Sokurovi põhisõnum oli: „Selleks et olla meister, peab olema vaba.“ See vabadus ühendatuna kohalikku päritolu looga teebki Balagovi filmi niivõrd võluvaks. Lisaks on väikesest eelarvest tuleneva kiire võttegraafiku ja sellesama 1,33 : 1 mõõdus ekraani tulemusena pilt meeldivalt nurgeline, toores ja kohati brutaalnegi. Kabardi-Balkaaria noor jõud ja energia lihtsalt voogab ekraanilt ja teatud puudustest hoolimata on see väga ehe.

Kantemir Balagovil vedas, et ta sellest pidevalt tagasivaatavast arhailisusest välja sai ning Sokurovi ja Lenfilmi toel esimese filmini jõudis. Enamik Sokurovi kursuse lõpetanutest on mööda ilma laiali ning paigalejäänute laeks on kohaliku nukuteatri lavastajaks saamine. „Lähedus“ ei ole lootusetu musta meeleheite ja ummikseisu film, kuigi selles punktis korduvalt peatutakse. Eelkõige on see lugu vabadusejanust, soovist ületada sotsiaalne kihistumine, usuline ja rahvuslik identiteet, isegi perekonnast või kodumajast tulenevad piirid, kui nende sees hakkab väljakannatamatult kitsas. Kuigi see ei ole lihtne ja nõuab eneseületust, on see ka väiksest kohast tulijal ikkagi võimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht