Kaameraga ümber moeköögi

Margit Adorf

Kuiv, tuim ja leige „Septembrinumber” ei sobi väärtfilmide kinno.„Septembrinumber” on film kannatlikule inimesele, kes tahab uskuda, et tegemist on huvitava, inforikka ja hea filmiga. Filmitegijatele on aga takistuseks saanud see, et nad on oma portreteeritavasse suhtunud liiga suure distantsiga ja pole suutnud tungida asja tuumani. Näib, et nende arvates on mood siiski fassaad ja selles filmis ei näidata rõivadisaini ja selle kajastamist kui kunsti. „Septembrinumber” jääb emotsioonituks ja pinnapealseks, moega  ja naisteajakirja tegemisega kokku puutunud inimestele ei paku see film palju uut, moeringkondadest väljaspool seisjatele aga ei poe film nahavahele. Vaevalt et see film jätab paljudele sügava mulje ning paneb moeajakirju kuidagi hardamalt või lugupidavamalt vaatama.

Filmi peategelasteks on ajakirja Vogue Ameerika väljaande peatoimetaja Anna Wintour ja kunstiline toimetaja Grace Coddington. Loomulikult ka ajakirja septembrinumber.  Moemaailmas on september justkui uue aasta algus, siis ilmuv Vogue’i number on mitu korda mahukam kui nii-öelda tavakuude ajakirjad. Vaevalt küll, et mõnel muul kuul selle tegijad asjasse palju lõdvema randmega suhtuvad, kuid kuna mahtu on rohkem, siis toob septembrinumber ka muret ja sekeldusi juurde. Vogue’i tegijad on pühendunud ja võtavad moodi tõsiselt, kirega. Jäise olekuga Wintouri jaoks on mood ilmselgelt üks kõige olulisemaid  asju tema elus, kuigi ta räägib, et tegelikult olevat selle moeasja justkui tema isa paika pannud. Coddingtoni’le oli mood kirg juba siis, kui ta käis koolis, ja Vogue sama erutav kui pornoajakiri teismelisele poisile. Seda teades võiksime siiski jõuda nendele kahele daamile filmi vahendusel lähemale. Kui ma oleksin Anna Wintour, siis ma ei oleks selle filmiga rahul. Ma laseks selle ümber teha.

Ma tahaks filmi tegijates näha rohkem sisseelamist peatoimetaja  rolli, ma tahaks näha kaamera vahendusel seda, mida Wintour märkab ja oluliseks peab, rohkem detaile, suuremaid plaane, süvenemist. Praegu käib kõik justkui möödaminnes ja mida filmi lõpu poole, seda enam hakkab häirima see, et kaameramees filmib peamiselt kuklaid ega julge oma portreteeritavatele lähemale minna. Muidugi, ega Wintour ise pole samuti just kuigi pehme savi: ta ei tunne ennast kaamerate juuresolekul mugavalt, vaatab kõrvale, keerab selja, püüab filmitegijate kohalolu tõrjumisega välja lülitada. Tema olek on selline, nagu oleks see film mingi ebameeldiv kohustus, pealesunnitud ülesanne, millest ta pole vaimustuses, kuid töö nimel tuleb see ära teha. Wintour oli kahtlemata filmi „Saatan kannab Pradat” (2006) inspiratsiooniallikas, isegi tema kabinet on täpselt samasugune nagu mängufilmis, kus Wintouri rolli mängib Meryl  Streep. Mängufilmis on diktaatorlik peatoimetaja põrgulikum kui dokumentaalfilmis, sealjuures on dokumentaalfilmis keskendutud peamiselt tööle, mängufilmis näeme teda kui kiuslikku moori, kes mõtleb oma assistendile aina võimatumaid ülesandeid välja. Dokfilm on tehtud aasta pärast mängufilmi ja ehk kumab siit läbi see, et Wintour püüab end dokumentaali abil kuidagi rehabiliteerida. Dokfilmis on ta küll kraadi võrra soojem, kuid inimlik kindlasti  mitte. See naine on masin. Positiivsena mõjub filmis Wintouri tütre mõtteavaldus (mind pani üllatama, et sellisel karjäärinaisel üldse lapsi on), et moega ei seo ta ennast kohe kindlasti. Tütar ütleb, et moes on tema jaoks liiga palju veidrat, ning talle tundub kummalisena see, et mõned inimesed käituvad nii, nagu mood olekski ELU. Ta lisab, et elus on muidki asju, ja leiab, et oma karjääri võiks siiski siduda millegi muu kui moega. 

Kuna „Septembrinumber” räägib peamiselt moest, siis ma tahaksin seda moodi näha lähemalt. Suures plaanis tekstuure, rõivaid, mida on üles võetud sellises laadis, nagu tegemist oleks tõesti meistritöödega, mitte vaid vilksamisi distantsilt. Ma tahan näha lähemalt ka neid inimesi, kellele mood on elu. Ma arvan, et see film ei sobi väärtfilmide kino repertuaari, sest on selleks liiga pinnapealne. Wintour on filmitegijaile liiga kõva pähkel, keda nad läbi ei  hammusta. Ka Wintouri ning Coddingtoni omavaheline keemia ei kajastu ekraanil piisavalt. Coddington küll mainib seda, et koos on töötatud pea 20 aastat ja talle meeldib Wintouri närvi ajada, kuid teab, millal piiri pidada, kuid väikest nägelemist jõuab vaatajani vähe. Peamiselt sellepärast, et filmitegijad hoiavad distantsi. Coddington ütleb filmis, et talle on elus sügavalt meelde jäänud õpetussõnad, et kunagi ei tohi sulgeda silmi, sest mis tahes asi võib osutuda inspireerivaks. Paraku see film ei inspireeri, on kuiv, tuim ja leige. Muidugi on põnev näha seda, kuidas inimesed Wintouri ümber teda pelgavad ja verest välja löövad, aga näidake siis hirmu suuri silmi, ja tehke seda nii, et tegemist oleks tõesti sisutiheda ning huvipakkuva tööga. Praegu on ekraanile jõudnud liiga palju rämpskaadreid,  palju üleliigset, kusjuures paljud küsimused, mis võiksid moeajakirja peatoimetaja puhul huvi pakkuda, jäävad vastuseta. Missuguseid riideid ta eelistab, mille järgi valib? Mis teeb disainerist hea moekunstniku? Miks ajakiri Vogue on parem kui teised moeajakirjad? Mida ta on Vogue’i nimel ohverdama pidanud? Miks ta kõike nii paaniliselt ise kontrollida tahab, kas selle on tinginud mõned varem ette tulnud jamad? Mis üldse on ajakiri Vogue? 

Ajakirja Vogue septembrinumbris oli 840 lehekülge ning selle ilmumise ajal oli tegemist mahukaima ajakirjaga, mis kunagi trükitud. Kõik need leheküljed käisid Wintouri kullipilgu alt läbi. Kahju, et külma daami ei lastud montaažilaua taha, film oleks saanud kindlasti vähemalt moekam ja sisutihedam, kui see on praegu. „Septembrinumber” pole nii halb film, et seda üldse vaadata ei soovitaks, sellest vaimustumine on aga ilmselgelt üleliigne  emotsioon. Seda jääb rõhutama filmi jäetud Wintouri viimane lause: „Niisiis, mida veel?”. Portreteeritav daam ei ole ilmselgelt filmitegijatega rahul ja selleks on põhjust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming