Kaameraga tuumasaasta mail

Kristiina Davidjants

Õõvastav on kuulda, et kui robotitega puhastada ei õnnestunud, saadeti tööle biorobotid ehk inimesed. Dokumentaalfilm „Tšernobõli samuraid” (Einman Video ja Yleisradio koostöös Kreeka Raadio ja Televisooni ning ERRiga, 2012, 55 min), režissöör ja operaator Ivar Heinmaa, stsenaristid Ivar Heinmaa ja Vesa Toijonen, produtsendid Ivar Heinmaa, Margit Vremmert ja Vesa Toijonen, helisalvestajad ja kujundajad Martin Vinkel ja Horret Kuus, monteerija Tambet Tasuja, helilooja Lauri-Dag Tüür, graafiline kujundus Aadam Kaarma, diktor Margus Prangel. Esilinastus 12. IV kinos Artis. Kui ameeriklastel oli aastakümneid kombeks teineteiselt küsida, kus viibis vestluskaaslane Kennedy atentaadi aegu, ning meie siin võime meenutada oma paiknemise kohta Balti keti moodustamise ajal, siis ühe suursündmuse (kui nii võib öelda) toimumise aega ja kohta, kus sel ajal oldi on suurema osa nõukogude inimeste mälus märksa raskem taastada. Uudis Tšernobõli tuumakatastroofist jõudis meie maile viivitusega, Eestisse jõudis informatsioon soomlaste telekanali uudiste abil. Mäletan, kuidas vaatasime kodustega Soome televisioonis debatti, kus Nõukogude esindaja puterdamise peale kähvas üks Ameerika kommentaator või kes tahes ta ka oli: „Bullshit!”. Seda nõukogudelik vassimine siis tõesti oligi ning nüüd on kurblikult kummastav vaadata Ivar Heinmaa dokumentaalfilmi „Tšernobõli samuraid” ühte peategelast, ukraina teadlast Aleksei Nesterenkot, kes ütleb eelmisel aastal Jaapanis aset leidnud tuumaõnnetuse kohta: „Pärast Fukushimat oli déjà-vu tunne seoses 1986. aastal NSV Liidus toimunuga. Täielik objektiivse info puudumine, kohati lausvaletamine võimude poolt. Tundus, et ajalugu kordub sada protsenti.”

Heinmaa film, mis tuletab vaatajale meelde neid mehi, kes saadeti Ukrainasse tuumaõnnetust likvideerima, algab kaadritega Fukushima Daiichi tuumajaama katastroofist, mis meenutab, kui habras ja ettearvamatu on moodne tehnoloogia looduse (või ka inimliku eksituse) meelevallas. Olgu etteruttavalt öeldud, et detailplaanid Fukushima katastroofist on peaaegu samasuguse sisu ja sõnumiga kui need, mis filmitud hiljem suletud Prõpjati linnas, kust harilikku inimest nüüd relva ähvardusel eemal hoitakse. Kusagil kaugel Ukrainas on aeg küladeslinnades seisma jäänud, vaid mõnes kohas visatakse viina, käiakse jumalateenistusel ja elatakse tavapärast elu. Staatilised kaadrid Prõpjatist näitavad, kuidas kulgeb elu surnud linnas. Suuremalt jaolt võib ekraanil näha katkist olmet, kus domineerivad tulevikku suunatud esemed: nukud, kaisuloomakesed, eri sorti mänguasjad … ainult et mängijad on need, keda läheduses enam pole.

„Tšernobõli samuraid” on dokumentaal, kus režissöör Heinmaa võtab kaks Tšernobõlis katastroofi likvideerimas käinud meest endaga Ukrainasse kaasa ning teeb kunagises õnnetusepaigas ühe põhjaliku tiiru. Jaan Krinal ja Kalev Kilk on kunagised likvidaatorid, kunagised terved noorukid, kes viidi enda teada paariks päevaks Tšernobõli. Jaan Krinal meenutab, kuidas mehi ešeloni peale pannes tuubiti vagun täis ka relvi, millest läks lahti kuulujutt, et äkki on hoopis minek Afganistani. Kindral rahustanud mehed maha, et pole häda, sõit viib ikkagi Ukrainasse. Aastakümned hiljem tsiteerib Krinal kokkuvõtlikult üht Afganistani sõja veterani, kes olla öelnud, et Afganistanist lahkudes olid sa elus, aga Tšernobõlist tulles ei teadnud keegi, mis temast saab.

Meestele oponeerib kunagine Eesti NSV pearadioloog Peeter Mardna, kelle sõnul piinab kõiki katastroofi likvideerimas käinud veterane vaid posttraumaatiline stress. Kui võrrelda veterane nendega, kes pole Tšernobõlis käinud, on tema sõnul esimeste hulgas rohkem alkoholi tarbijaid ja enesetappude sooritajaid, muidu on tervis vaat et paremgi kui enne. Üldiselt jääbki veteranide ja doktor Mardna vastandus üheks filmi läbivaks liiniks. Oma arvamuse kujundamine jääb juba vaataja enda teha ning selles aitab Ivar Heinmaa publikut küll intervjuude, kroonikakaadrite, fotodokumentide ja plaanidega Tšernobõli eluolust praegusel ajal. Rohkem kui kõik kroonikakaadrid kokku annab Tšernobõli tragöödiat edasi kohalik elanik Anna Ivanovna, kes asus keelust hoolimata üsna peatselt pärast katastroofi tagasi oma kodukohta. Vaadates seda, kuidas vana naine elab seal külas, viljeleb naturaalmajandust ja hoolitseb haige õe eest, võib näha tuumaõnnetuse otsest mõju inimestele.

„Tšernobõli samuraide” lood lähevad ekraanilt südamesse, nende traagikat on võimatu alahinnata. Aeg-ajalt lööb dokumentaalis välja siiski režissööri aastakümnete-pikkune telekogemus, mis teeb dokumentaalist pigem tekstipõhise pika telesaate kui filmi. Iseasi, kas see asjaolu nüüd väga hull ongi, sest teema on sedavõrd tõsine ja mõtlemapanev. On kerge ennast puu külge siduda ja protesteerida paljude asjade vastu ning pole ka raske progressi eest seistes kummutada arvamusi ja eelarvamisi. Ometi on õõvastav kuulda, kui filmis meenutatakse, et kuna robotitega tuumasaasta puhastada ei õnnestunud, saadeti tööle biorobotid ehk inimesed. Peeter Mardna võib vaielda vastu peaaegu kõigele, mida räägitakse Tšernobõli katastroofi kahjulikkusest, kuid vaevalt tahaksid tema koolkonna järgijadki lasta ennast rakendada biorobotitena.

„Tšernobõli samuraide” vaatamine teeb tõsiseks, eriti kui mõelda filmi lõpus lausutule, et Tšernobõlis isoleeritud radioaktiivne ala ületab kogu Eesti pindala. On, mille üle mõelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming