Kaaluta olekus

Andris Feldmanis

Ainus koht, kus Alex ennast elusana tunneb, on Paranoid Parkiks nimetatud rulapark. Alex on 16, ta on keskklassi ameeriklane, tal on ilus tüdruk, tema vanemad lahutavad, ta sõidab rulaga, ta elab vaikses Ameerika linnakeses, ta tapab kogemata ühe turvamehe, talle meeldib rulapark Paranoid Park, ta käib keskkoolis, tal on sõber Jared ja ilusad mõtlikud pruunid silmad.

„Paranoid Park” on Gus Van Santi järjekordne film kaaluta olekus hõljuvast Ameerika noorsoost: kogu eksistents mõjub justkui peotäis laiali pillutud detaile ja tõsiasju, mis ei lange mitte oma kohale, vaid jäävad sihitult lendlema, leidmata põhjendusi ja eesmärke. 

Nooruse temaatika on Van Santile pikalt huvi pakkunud, näiteks võib tuua kas või „Minu isikliku Idaho” (1991), mille tegevuskoht on Portland nagu „Paranoid Parkis”, või Columbine’i koolitulistamisel põhineva mõne aasta taguse „Elevandi”. Sellega jagab „Paranoid Park” mitmeid nii vormilisi kui ka sisulisi sarnasusi. Mõlemas on kasutatud killustatud narratiivi, mis keerleb ümber ühe keskse sündmuse: „Elevandis” on selleks koolitulistamine, „Paranoid Parkis” turvamehe surm, mille Alex (Gabe Nevins) tahtmatult põhjustab. Mõlema filmi puhul on oluline teo toimepanijate suhe reaalsusega: koolitulistajate puhul realiseerub nihestatud suhe tegelikkusega tegu ette kavatsedes ja seda toime pannes, Alexi puhul seda üle elades, püüdes tuvastada ja/või sõnastada (ning seeläbi ehk ka ümber lükata) oma süüd.

 

Teadvuse killustatud voog

„Paranoid Park” ongi Alexi kuritöö ja karistuse motiivist lähtuv pihtimus, mille ta ilma adressaadita, ühe sõbra soovitusel kirja paneb. Kuigi Van Sant esitab loo pealtnäha juhuslike kildudena, juhib teda nagu „Elevandigi” puhul eksimatu kompositsioonitaju. Argistest killukestest ei ehita ta mitte põhjuste-tagajärgede ahelat, vaid loob keskkonna, kus vaataja ise peab suhestuma ekraanil toimuvaga. „Paranoid Parkis” väljendab see killustatus segaduses vaevleva teismelise teadvuse voolu.

Keskkond on Van Santi filmides oluline ka laiemas plaanis, tihti toimub nende tegevus nn väikeses Ameerikas, kaugel New Yorgi suurlinlikkusest ja Los Angelese glamuurist. Portlandis, kus elab nii Van Sant ise kui ka filmi aluseks oleva raamatu autor Blake Nelson, on õhk karge ja vaikne, kogu elu kulgeb filmis justkui pärastlõunases unenäolises päikesevines. See loob distantseerituse tunde, mis on kontrastiks ameerikalikult läbimõeldud-reglementeeritud elukorraldusele. Õhk on täis eksistentsialistlikku igavust, õõva, võõrandumist ja absurdi. Van Sant rõhutab eelkõige kolme esimest, kasutades argiselt poeetilist, ent objektiivsena mõjuvat pildikeelt, mille eest hoolitseb operaator Christopher Doyle.

Need vormilahendused aitavad Van Santil mängida ka reaalsuse nihkega, kuna kõik, mis ekraanile ilmub, on justkui võrdselt reaalne. Väga hästi iseloomustavad sellest välja kasvavat vastandumist kaks „Paranoid Parki” stseeni. Ühes kuulab kohalik politseiinspektor üle kooliõpilasi. Ta räägib väga artikuleeritult, läbimõeldult ja korrektselt, pidevalt ennast kommenteerides ja oma eesmärke selgitades, toimib ameerikalik empiiriline paikasätitud kõneakt. Politseiniku vastas istub käputäis noori skeitereid, teiste seas oma süüd varjav Alex, kelle tegelaskuju siseheitlus ja segaduses olek on vastandiks inspektorist voogavale loogilisusele.

Teine on turvamehe surma stseen. Alex annab turvamehele (enesekaitseks) rulaga obaduse, mistõttu too komistab ja kukub raudteerööbastele ning jääb rongi alla. Tema keha läheb rongirataste all pooleks täpselt keskkohast, Alex näeb veel turvamehe ülakeha kramplikult edasi roomamas, jalad mõne meetri kaugusel elutult maas. Õõvastav vaatepilt rabab nii oma reaalsuse kui irreaalsusega: see on nagu kaader filmist, liiga perfektse kompositsiooniga mälupilt, mida tal tuleb edaspidi mahutada kõige argise vahele. Alex üritabki vahetult pärast toimunut seda ratsionaliseerida, samamoodi loogiliselt seletada, nagu politseiinspektor hiljem. Probleem on aga selles, et paradoksaalsel moel näib võimatu mahutada midagi nii reaalset kõige ebareaalsemana mõjuva vahele. Sümboolseks võib pidada seda, et taparelvaks osutub rula. Ainus koht, kus Alexi ennast elusana tunneb, on Paranoid Parkiks nimetatud rulapark, mille juures võlub teda just selle eraldatus ülejäänud maailmast.

 

Vanemad kui udukogud

Oluline on ka Alexi taust. Ta on pärit kõige tavalisemast, enam-vähem keskklassi perekonnast. Isa ja ema lahutavad, aga see Alexit ei kõiguta. Filmis ongi vanemad fookusest väljas, seda nii Alexi, kui ka otseselt vaataja jaoks. Van Sant filmib Alexi ema ja isa enamasti kas selja tagant või nii, et nad jäävad fookusest välja. Seejuures ei anna režissöör hinnangut vanematele, ei heida neile ette täitmata vanemlikke kohustusi ega too neid ette Alexi meelelaadi põhjendusena.

Sama võte iseloomustab ka „Elevanti”, kus vaataja võikale vägivallale mingit seletust ei saa, ent Van Santil õnnestub luua sündmustele keskkond, mis on paljuütlevam kui üksi põhjendus. Siin võib võrrelda „Elevanti” Ilmar Raagi „Klassiga”, nende teema osaliselt kattub. „Klassi” võib mööndustega nimetada kättemaksufilmiks: ekstreemse vägivallaga nurka aetud ohvril pole enam muud võimalust kui kasutada olukorrast pääsemiseks veel suuremat vägivalda. Narratiivi ehituskive aitavad mördina siduda elukauged õpetajad ja oskamatud vanemad. Lõpuks viib see võika koolitulistamiseni. Raagi esitatud vägivalla ideaalstsenaarium viib vaataja füüsilise vastikuseni, kutsub esile tugevaid reaktsioone, ent lõpuks eraldab just järjekindel põhjuslikkus toimuva laiemast pildist.

Van Sant ei anna sellist seletust ja on seeläbi kõnekamgi. Film juhib tegelase seisma vastamisi oma teadmatusega, oskamatusega leida vastused. Elu, mis paistab ekraanilt oma kaaluta olekus nii häirivalt loomulikuna, mõjub nii, et selgust justkui polegi vaja.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming