Ka jumalasulane on inimene

NELE VOLBRÜCK

Mängufilm „Pihtimus“ (Gruusia, Eesti 2017). Režissöör ja stsenarist Zaza Urušadze, produtsendid Zaza Urušadze ja Ivo Felt, operaator Giorgi Švelidze, helilooja Sten Šeripov. Osades Dimitri Tatišvili, Joseph Khvedelidze, Sophia Sebiskveradze.

Gruusia filmimeistri Zaza Urušadze käe alt on neli aastat pärast „Mandariine“ ekraanile jõudnud uus linateos „Pihtimus“! Režissööri Zaza Urušadze värske film esilinastub samas kinos, kus “Mandariinid“!

Filmiga „Mandariinid“ Varssavi filmifestivalil preemiaid noppinud režissöör Zaza Urušadze uusimat filmi festivalil sama suur edu ei saatnud. Pole parata, autoril pole oma eelneva filmi kaugeleulatuvast varjust veel pikka aega pääsu. Kui üldse. Ühest küljest on see meelitav aupaiste ja kvaliteedimärk, teisalt igikestev võrdlusmoment võtta ka sealt, kus kohtuvad õunad ja – lubage loobuda liigsest kalambuurist – apelsinid.

Auditooriumi ootus ja huvi on õigustatud, igati tervitatav nähtus, ent üks teos võib naelutada publiku pilgu latile kindlas iseäralikus positsioonis, mille puhul tähendusrikkad hüpped paremale ja vasakule pruugivad tähelepanuta jääda. Kas tegu on püüdlike sirutustega lati poole või kergete kepsutustega üle selle, on iseasi. „Pihtimuse“ puhul leidub mõlemat. Pinnas on küps muusikamaailmast tuntud nn teise albumi sündroomiks. Urušadze on kogenud režissöör, kelle esimene ja heakskiitu pälvinud täispikk mängufilm „Saabuv koidik“1 valmis juba üheksa aastat tagasi ja „Pihtimus“ järjekorras juba tema kuues mängufilm. Küll aga on see teine film, mis on valminud koostöös Allfilmi ja produtsent Ivo Feldiga. Naastes möödapääsmatute võrdluste rüppe, võin etteruttavalt öelda, et „Mandariinide“ emotsionaalset laengut „Pihtimus“ küll ei saavuta, ent filmil on omad voorused. Lõppeks ei ihalda ka melomaan südames oma meelisartistilt kogu aeg sama laulu kuulda.

Sarnaselt eelkäijaga jutustab „Pihtimus“ Gruusia lugu, isa Giorgi (Dimitri Tatišvili) lugu. Loobunud elust filmitegijana, on jutustuse peakangelane otsustanud pühendada end kõigevägevamale. Koos truu abilise, lõuapoolik Valikoga (Joseph Khvedelidze oma esimeses filmirollis) asub Giorgi olude sunnil väiksesse mägikülla, et puhuda elu sisse loojakarja läinud isa Alekseist tühjaks jäänud kirikule ja kogu külale. Mäeserval, hingematva avaruse veerel külarahva pihtimusi kuulates saab isakesele tasapisi selgeks, et argirütmis tukkuv küla ei olegi nii tüüne ja ohutu, kui esmapilgul paistab. See aga käivitab ootamatud küsimused ja tõdemused tema endagi kohta.

Mäeserval, hingematva avaruse veerel külarahva pihtimusi kuulates saab isa Giorgile (Dimitri Tatišvili) tasapisi selgeks, et argirütmis tukkuv küla ei olegi nii tüüne ja ohutu, kui esmapilgul paistab. Paremal muusikaõpetaja Lili (Sophia Sebiskveradze).

Kaader filmist

Filmi tegijad on rõhutanud, et lugu on üldinimlik ega klammerdu kümne küünega kiriku külge.2 Oluline element on kino, mis sümboliseerib elusust, ilmalikku ja inimlikku. Seda paistab ka kunstnik Margus Tammiku kujundatud glamuurselt, kui mitte kitšihõnguliselt filmiplakatilt. Lumivalgel taustal stiliseeritud klantsfoto peategelastest kannab hoopis teistsugust tundmust kui filmi enamjaolt rahulik rütm või korduvalt näidatavad hunnitud loodusvaated. Maailma filmikunst on tihedalt pikitud filmi faabulasse. Usumehed asuvad ajahambast auguliseks puretud seintega küünis näitama filme seni televisioonist ja internetist karskes perifeerias meelelahutuspuuduse all vaevlevale rahvale. Nii filmihuvist kui ka soovist külaelanikke teenistusele meelitada. Esimesena jõuab ekraanile kinoklassika „Džässis ainult tüdrukud“.3 See, et filmi kuulsat tähte, silmapaistva väljanägemisega seksisümbolit Marilyn Monroe’d meenutab võrdselt silmapaistev kohalik muusikaõpetaja Lili (Sophia Sebiskveradze), ei jää märkamata kellelgi, ka pühaisa Giorgil. See päästab temas valla kahtlused ja ihad, olgugi et ta tuleb tunnete tõrjumisega esmapilgul päris hästi toime.

„Mõelda ikka võib ju,“ ütleb ehedalt sanchopanzalik Valiko rahulikule kõiketeadvale Giorgile ja just niisuguses taktis looklebki teemakäsitlus suuremas osas filmist. Kuid kas ikka võib? Kellele on lubatud „valed“ mõtted, kellele mitte? Äärmuste puhul on asi selgem, kuid nende vahel on hall ala, kus lastakse publikul mõtiskleda ja otsida punktidevahelisi ühenduskohti. Inimese sisemised moraalsed piirid ei paikne ehk üldse seal, kus need paiknema peaksid. Kui pinge ületab haripunkti, murdub inimeses miski, järgneb vabanemine, kahetsus või ehk mõlemad korraga. Kas see ütleb midagi inimese kohta või ongi see inimeseks olemise osa? Kust läheb piir uskliku ja uskmatu vahel?

Teemad on õhus. Tänu kirikuõpetaja Annika Laatsi toetavale sõnavõtule on isegi usuleiges Eestis jõudnud avalikkuse tähelepanuvälja arutelu sõna- ja usuvabadusest.4 Ja arutelu, mitte kibe tüli, nagu asjaosalised kinnitavad. Siingi ei maksa alahinnata sensatsiooni paeluvust ja tuliste reaktsioonide tekkimise jõudu vähese info pinnalt. „Pihtimus“ näitlikustab justkui muuseas, kuidas inimesed poogivad teistele külge oma soovmõtlemise vilju. Turvatunde suurendamiseks projitseeritakse ühele õnnetule omadusi, mida temas tahetakse näha, ning šokk on suur, kui need ei osutugi tõeks. Giorgi saavutab kirikuisana moraalse majaka rollis kiiresti küla austuse. Soovimata liiga palju reeta, mainin, et teatud tegelased osutuvad kellekski teiseks ja arvamused on kiired muutuma.

„Pihtimuse“ kasuks räägib teemade käsitluse isikupära. Tõsised ja ambitsioonikad usk, moraal ja au on võetud ette pretensioonitult, ja mitte halvustavas mõttes. Lihtsuses peituv võlu jätab ruumi läheneda teemadele kära ja paanikata, liigse aupaklikkuse või kartuse koormata – justkui enesestmõistetavalt. Paraku pole teemade kätte ulatamine garantii, et nendega ka kuskile jõutakse, mis ongi vahest filmi suurim patt. „Pihtimus“ liigub sirgjooneliselt ja tasahilju. Sõlmitus laseb end oodata ja filmi kaalukama sündmusega kostitatakse alles teose lõpuosas. Intsident möödub ja … punkt, elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi. Otsad jäävad lahtiseks nii laiemas kontekstis kui karakterite kontekstis. Tervikuna mõjub see pealiskaudsena. Stsenaariumi nõrkus aga ei tähenda, et poleks võimalik nautida lavastust. Sümpaatsetes näitlejatöödes antakse väikeste võtetega edasi palju. Naerukurd siin, muie seal ning Giorgi ei ole üldsegi staatiline ikoon, mida pikliku näo ja seda raamistava juukseoreooliga mees välimuselt meenutab. Hästi toimivad tegelaste nägude suured plaanid, mis süstivad stseenidesse minimalistlikku pingestatust. Ei saa märkimata jätta ka eesti helimeeste detailitundlikku sooritust usutava olustiku loomisel, olgu helitaustal tsikaadide siristamine või veerev kruusaklibu külateel. Helilooja Sten Šeripov on taas suutnud luua „vähem on rohkem“-meetodil kaalukaid helimaailmu.

„Pihtimus“ on mõtlemapanev linateos, ja ikka seepärast, et see tõesti nii mõjub, mitte hädavalena, kui filmi kohta midagi muud öelda pole. Olgugi et Urušadze jääb tõenäoliselt ka lähitulevikus „Mandariinide“ meheks, ei anna käesolev film põhjust tema lavastajavõimetes kahelda. Tasub jääda järgmiste filmilugude ootele ja režissööri juba ette ootusekoormaga pingestada.

1 „Ak tendeba“, Zaza Urušadze, 1998.

2 Intervjuu Ivo Feltiga Kuku raadio saates „Filmikägu“, 28. X 2017.

3 „Some Like It Hot“, Billy Wilder, 1959.

4 Urmas Viilma, Suud täis ehk kas kirikus võib olla usuvabadus? Postimees, 9. X 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming