Kümme aastat õudusi Afganistanis

Aarne Ruben

Tuligi välja nagu nende otsene eeskuju, ainult Ameerika inglise keele asemel on puhas vene keel, liiguvad ringi demblid ja Malõšid, viski asemel juuakse ehtsat piiritust ja relvaks on AK. Mängufilm “ÜHEKSAS ROOD” (“Devjataja rota”, Venemaa 2005). Režissöör Fjodor Bondartšuk, stsenaarium Juri Korotkov, helilooja Dato Jevgenidze. Osades Mihhail Poretšenkov (lipnik Dõgalo), Fjodor Bondartšuk (lipnik Hoholl), Aleksei Tšadov (Vorobei), Artjom Mihhalkov (Stass), Ivan Kokorin (Tšugun), Mihhail Jevlanov (Rjaba), Konstantin Krukov (Dzakonda), Irina Rahmanova (Snegurotška), Artur Smoljaninov (Ljutõi) jt. Film põhineb 345. polgu 9. roodu mälestustel Afganistani sõjast aastail 1979 – 1989. Linastub kobarkinos.

Võtnud kord vene mehed kätte ja tahtnud teha suurt sõjafilmi Hollywoodi kaanonite järgi. Sikutasid süžeed siia ja sinna — ikka ei mingit tolku, välja sikutada ei suutnud. Siis astus kõrgendik appi: kõrgendikud on sõjas juba niisugused asjad, mida kaitsvad peategelased on võimalik surematuks teha. Mehed võtavad ringkaitsesse ja täristavad kuulipildujatega, ümberringi kukub musti kogusid nagu loogu. Filmi lõpus võib aga öelda: me tegime selle ära, meie võitsime. Vaat niisugused abimehed on kõrgendik ja selle kaitsmine!

Algas selle filmi tegemine aga sellest, et vene inimene küsis: miks ei võiks meie teha niisugust filmi nagu “Me olime sõdurid”? Tuligi välja nagu nende otsene eeskuju, ainult Ameerika inglise keele asemel on puhas vene keel, liiguvad ringi demblid ja Malõšid, viski asemel juuakse ehtsat piiritust ja relvaks on AK.

 

 

Üks jääb ellugi!

Kunstnik hüüdnimega Vorobei on määratud Afganistani sõitvasse 9. roodu. Järgneb väljaõpe Ferganas sadistist lipniku Dõgalo käe all, kellel on närvid läbi. Võetakse ette takistusriba, heinatuustide ja kummivoolikute peksmine tääkidega, lastakse istuda kaevikus, millest tank üle sõidab, ja Vorobeile antakse ka snaipripüss. Lastakse poistel rünnata mäge, mille kivisel rinnatisel istuvad nende relvavennad, kes neid sealt alla lükkavad. Jõudnud Afganistani, satuvad mehed juba lennuväljal lahingumöllu. Möödub nädal ja nad saadetakse kõrgustikule nr 3234, kus nad peavad julgestama ühe suuremat sorti kolonni möödasõitu. Kolonn aga jääbki tulemata.

Dessantlasi võtab vastu nende uus ülemus lipnik Hoholl, kelle närvid on kulunud kriipsusarnaseks. Kindlust ründavad pidevalt duhhid ehk, nagu neid toonases ajakirjanduses nimetati, dušmanid. Nädalatest saab terve aasta, kaotusi on 9. roodul esialgu vaid ühe mehe jagu. Kišlakk, kus laps laseb sõelapõhjaks reamees Stassi, tehakse rakettidega maatasa. Uuest, 1988. aastast on kõikidel häid lootusi, sest parasjagu käib perestroika ja saadakse aru, et sõda ei saa kaua kesta. Paraku aga…

Näidatakse põleva transpordilennuki maandumist, sõda kõrbekoobastes ja ehtsat polgulitsi. Film päädib mastaapse sõjalise kangelasteoga, kus kogu rühmast jääb ellu vaid üks mees. Muide, on huvitav märkida, et duhhide lõpprünnakus saadab venelasi kümnete kaupa surma ka ründajate ees liduv hobusesoengu, päikeseprillidega ja palestiina rätiga mees, kelle iga liigutus kõneleb väljaõppest kusagil hoopis Afganistanist eemal. See on välismaine sõjaline instruktor, mis annab veel kord kinnitust, et venelased armastavad propaganda-sõnakõlksuna kasutada väljendit “terroristliku grupi hulgas oli ka araablasi ja neegreid”.

Muidu on sõjavägi nagu ikka, ainult mat’id lendavad liiga sageli ja naljad on hoopis teistsugused kui kõigile tuntud Eesti armees. Ilma subtiitriteta oleks raske aru saada vene slängist. Teos on vägisõnadest ja territooriumivallutustest tiine, näidatakse pingul närvidega mehi, mis kogu seda õhustikku näiteks Eesti sõjaväest täielikult eristab. Meie armees nimelt osatakse puhata, Afganistanis on enda lõdvakslaskmine mõttetu: saad kuuli. Eesti armeele pole omane ka sealne suhtumine naistesse: reamees Ljutõi ja lipnikud võrdlevad millegagi hakkama saanud “naljavendi” alati naistemeestega: “sa ei ole naise juures”, “sa ei ole tüdrukutega aasal”, “rooma kiiremini, ega sa naise peal ei ole”, “see on RPG [granaadiheitja, mudžahiidide poolt Shaitani piibuks hüütud vene hirmurelv], see ei ole tüdruku käsi”. Siinkirjutaja mõtles filmi vaadates mitu korda, mida mõni noorem kaasmaalanna sellest kõigest võiks arvata, mõni tõeline tüdruk, kelle kätt seal reklaamitakse. Ilmselt ta lihtsalt muigaks.

 

 

Peipsi taga Pihkvas…

“Üheksandat roodu” vaadates on kasulik igavusehetkedel silmad kinni panna. Ent kas filmil on ka mõni õpetus jagada? Üks kasulik point, mida kõrva taha panna, on näiteks see, et pisiasjadeni treenitud sõjaline jõud, millest see lugu pajatatud, on siinsamas, meie piiri ääres. Pihkva õhudessantdiviis. Ja kui Venemaal kas või kauges tulevikus midagi juhtub… siis on need karastunud noormehed siinsamas, meie maal. Algul põldudel ja maanteedel, pärast aga juba kuumas linnalahingus. Mida teeb meie generatsioon ja mõningad järgmised põlvkonnad – meie kõik, kes oleme harjunud popkorni ja SMSidega? Mida teeksime niisuguse sissetungi korral? Oleme harjunud emigreerima juba siis, kui mõni ebasoovitav poliitiline jõud võimule tuleb, mis aga saab siis, kui tulevad Tšetšeenia karastusega mehed?

Meie poolt astub piirile uus Jaan Tõnisson, kes nõuab, et teeksime pauku. Emigreerida enam nii palju ei jõua – laevad ei võta vastu. Pole välistatud, et paljud muukeelsed integreerimata sõdurid tulistavad Eesti võitlejaid selga. Kõrgendikke, mida kaitsta, meil eriti pole, aga see-eest on meil põhjatud sood salapäraste virvatuledega, mille alla ausa dessantlase peanupp võib jäädagi. Ta huuled aga jõuaksid ehk veel sosistada: “Pizdets!”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming